Sõnale raske leiti 506 luuletust (top)
EESTI KEEL
ME EMAKEELE VÕLU
MEID SAADAB IGAL POOL
JA ERINEVAID SÕNU
SUL ÕPETAMAS KOOL.
AVADES HOMMIKUL SILMAD
KÕRVUS ON ÄRATAV HÕIK.
EI LOE KA TUISUSED ILMAD,
SES` KEELES SIIN RÄÄGIVAD KÕIK.
JA KUI SA HÄTTA JÄÄD
ON ABIPALVED HUULTEL.
TEIST RÕÕMUSTAMAS NÄED -
SIIS RÕÕMUHÕISKEID KUULED.
ON SÕNU NII PALJU SES` KEELES,
RASKE MÕISTA NII MÕNDAGI NEIST.
PEAD EESTI KEELT ALATI MEELES,
SEST EMAKEELT POLE MEIL TEIST.
KAOTUS
LUIGED ON LENNANUD ÄRA
LEHESAHIN MU JALGADE ALL
TAAMAL PUNETAB PÄIKESEVÄRAV
KUID MAAILM TUNDUB NII HALL
ISTUN PINGILE OOTAMA IMET
MÕTTED KEERLEVAD MÖÖDUNU SEES
VAID SOSINAL ÜTLEN SU NIME
TUUL PILLUTAB LEHTI MU EES
SULEN SILMAD JA OOTAN SIND ÜHA
HETKEKS TUNNEN SU SUUDLUSE MAIKU
AEG SESKUB - NII HABRAS, NII PÜHA
KURB IGATSUS HINGES MUL KAIKUB
MINNA RASKEMGI VEEL ON KUI TULLA
TUHAURN MINU PIHKUDE VAHEL
LUMELIBLIKAD KATNUD ON MULLA
SUUR ARMASTUS KATKES MEIL KAHEL
Kiusamine
Kuhu ennast kaotada
kui teised mind ei talu
kel südame saan paotada
kus peita enda valu
Miks taluda on teil nii raske
mu süütu rahulolu sõõm
miks minu pisar mööda põske
on teie igatsus ja rõõm
Kui keegi samuti teid suruks
maadligi oma talla all
kas poleks nii et läheks puruks
hing teilgi habras kui kristall
On kõigil maksta oma hind
kas kiusajal on äkki hea
ta käes on katkitehtud hing
kas parandada teab- ei tea
Miks on su käes kui pole loonud
mu õnn mu rõõm mu elulust
Kas lõhud sest liig vähe saanud
sa oled elus armastust
Kauneid jõule Kodumaa
Eesti on mu kodumaa,
siin on ilus elada.
Saja aastaseks ta sai,
talle teen ma pika pai.
Õlgadel tal raske koorem,
välja paistab palju noorem.
Sinine ja must ja valge,
lehvib uhkelt nii suvel ,kui talvel.
Vaikselt,vaikselt lumehelbed -
sadage me maale.
Et jõulurahu tulla saaks
ja pehme,valge lumi .....
Ion Degeni luuletuse tõlge
Sõber, keda piinab raske agoonia
Hõikad sa kaaslaseid asjatult.
Las parem külmunud käsi ma soojendan
Soojas, mis vere seest aurustub.
Ära nuta ega sa pole väikene,
Pole haav, see on lihtsalt su surm.
Las meeneks võtan su saapad ma läikivad.
Ootab meid veel ees rünnaku pulm.
Ema ja poeg
Ema saadab läbi kardinapisarate
teele oma ainsat poega,
poega,kel aastaid kaheksateist vaid
Sõjakoledusi vaatama ja mõõtma,
mis täna nii uskumatu näib.
Reaalsus vaatab mõlemale näkku,
ema pead noogutab vaid.
Rahu ajal minna päriselt lahku,
normaalne see küll ei näi.
Poja rasked sammud astuvad teele,
tal rüht on sirge ja kindlameelne.
Huulil Ukraina hümn nüüd kajab
ja tuttavad on kõik kodurajad.
Ema soolasambana
jääb koduõuel ootama...
Küll paugud algavad
Eesti tellis NATOlt lisa
need tankid ja sõdurid
slaaviriigid tõstavad kisa
rasked ajad tulid;
Ukraina VS Venemaa
kõlab Ida - Euroopas sõjasarv
raketiheitjad müüs Eestimaa
et saaks tuld karu karv;
Papiniidu sild läks täna kinni
see tanke täis
koorem peal mitu tonni
mõõgaga ratsamees Pärnus käis;
see järjekorras teine
mis tuleb pärast valget
tulevik on kahtlane
idanaaber krutib aina pinget;
suur tükk suu lõhki teeb
karu ei jõua kõike süüa
olukord üle keeb
lojus vaja maha lüüa
Armastus ja sõprus, ikka käsikäes
Me kahekesi käime koos,
ikka käsikäes
Seljataha jäänud on ajavood-,
kerged,rasked...
Siiski me armastus õitseb kui roos
ja elu on olnud kui õnneloos.
Seigeldud palju,
nii merel,kui maal
Elus meil leitud on tasakaal,
ühine meil hingamise rütm,
kõrvust lastud mööda
on tühijutt.
Nutujorugi aetud, ikka üheskoos,
kui laud vaid kahele on kaetud,
juttu jätkub ses loos.
Armastus on kui õhk ja vesi,
mida vajad Sa!
Ära lase sel armastusel,
niisama närtsida!
Jõulud,jõulud veerevad
Jõulud,jõulud veerevad,
aina kaugemale.
Hea tunde jätnud nad,
minu südamele.
Jõulud,jõulud veerevad,
kus nad peatuvad?
Hingest hinge veerevad,
seal nad peatuvad.
Igatsus kui tuleb peale,
koorem raske on.
Jõulud veerevad siis jälle,
Kergem südamel.
Üks linnapoiss küla peal jõlkus
Üks linnapoiss
tuli suurest linnast ära
tuli küla peale jõlkuma
vahetas uhked riided ära,
et tunda ennast vabana
Külakõrtsis juttu vestis
habetunud taadiga
Raske oli taadil süda
Piibupilv hõljus lae all
Külatüdruk ülemeelik, kena
poisil silma pilgutas
Külapoodi põikas sisse
külla tulnud linnapoiss
Leti ääres külanaised,lihtsad,
olid suures jutuhoos
Poiss,see jõlkus mööda küla
tuli mõtteid koondama
olla lihtsalt linnast ära
jõlkuda küla tänaval,
mõned mõttedki peita ära,
mis linnapoissi vaevavad
Huulilt lendu lasi vile
ja siis rõõmsa .....
Ära küsi haletsust.
Ära püüa öelda teistele, et vajad abi
kui oled nii valuvaigisteid täis topitud,
paned enamuse lihtsalt muretsema
Valu sinu sisimas
on tegelemata tunded ja
rasked mõtted,
lapsepõlvest, emast, isast,
kaotatud sugulastest,
kaotatud elust.
Elamata elanud elust.
Seega ära küsi palveid, haletsust ega tähelepanu
oma haigusega,
see pole selleks
see on su enda äratuskellaks
mitte teiste jaoks
Suvi meenus
võta mult ära
see igatsus päikese
järele õhtu
saabumine mägedes
öö eest orgu laskuvate
lammaste määgimine
jalge alt õhku tõusev
paks tolm raske higi lõhn
*
August
rootsiitsitaja
kärarikas ragin nüüd
on kadunud jäänd
vaid pilliroo sahisev
kahin pikk koltumine
*
mis siis et pime
öös alles on ussikeele
õite taevasina
kustunud pole ka
karikakarde õite valgus
Jõulurõõm
Ei Sind suuda hüljata
neid tundeid ei saa matta maha
Sinu ilmet kustutada
piinadest meid vabastada
Kas nii raske siis
on mõista Sind
kui kõrva mul siis puhusid
oma südant välja õhkasid
Paljud sõnad jäänud ütlemata
paljud sõimud sõimlemata
paljud tülid talumata
paljud mõnud nautimata
Sind kullata ma tahaks üle
ehtsa jõulurõõmuga
ehos pilkad
mis nüüd lahti
hingamiseks jäägi mahti
Vallatusteks päästnud valla
meid on armas jõulusõõm
oh, südamed nüüd päästnud vabaks
on me kallis jõulurõõm
Eleegia prelüüd....
Ma puhtast harjumusest ikka siia tulen….
Kus igal õhtul varem....ootasin ma sind….
Nüüd tänav pime on ja kustunud on tuled…
Enam ammu siin.......ei oota keegi mind…
Ma jalgu järel vean on tinarasked tallad…
On saatus õlgadele vajutanud vaod…
Pea tuimalt valutab ja taevast vihma kallab…
Ma tunnen süda rinnus järjekindlalt taob….
Miks läheb nii.....head asjad kiirelt saavad lõpu…
Sai vältimatult otsa meie päikest täis etüüd….
Siin suures osas tunnen ma,...vaid iseenda süüd…..
Nüüd üksinduses saatmas mind eleegia prelüüd….