Sõnale rasvatihane leiti 4 luuletust
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
Sügis õues
Kardina tagant välja piilun,
silmamõõt ulatub taevani.
Päike pilve tagant välja piilub,
vihm aknale ei koputagi.
Tuul veab tasa lehti kokku,
alles ma ju riisusin!
Sügis õunapuudel kiigub,
tuleb rohke õunasaak.
Sahvrisse on valmis pandud
moosipurke terve laar.
Pasknäär viimaseid punasõstraid põõsast nokib,
rasvatihane rasvast peķki toksib.
Tänavu vist tulebki krõbe tali...
Kütteperiood,see polegi ju nali.
Rahakoti valmis sean,
rahulikuks jääma pean.