Sõnale reaalsus leiti 97 luuletust
Reaalsus
Vahel juhtumas on nii,
et ärkad justkui unedes,
ajas muutub elu piir
üllatusi tuleb veel.
Sõnadel on tähendused,
muutumas need õhtu eel,
armsamad, kes lähedased,
kaugenemas eludes.
Aeg on üks, kuid elu teine,
rahal puudub tähendus,
elada küll nii veel võime,
surm see annab arutust.
- Tarmo Selter -
2022
reaalsus
Piirid kus kaob
reaalsus ja
sügaval alateadvuses
mille all on klaasist
põrand ja ees klaasist
sein.
Saladusi täis on
selle klaasi taga
eraldi maailm -
kus võimatust saab
võimalik ja need
olemata suhted
maha surutud tunded
kaugemaisse soppi
ununenud unistus.
See on maailm kus
elame me unedes
ja sureme ärgates -
sooviga mitte sealt
lahkuda.
Reaalsuse sees
veel üks reaalsus
kus kokku saavad
ideaalsus ja
petteunelm.
Piirid kus kaob
reaalsus ja ootamas
meid kohtamata inimesed
loomata mälestused
kogemata tunded -
Aga millise reaalsuse .....
Meie elu
Elu kõrvaltvaatajale
Eestis paistab hea,
selle elu ootajale
palju öelda saab:
"Eestis hinnad kõrgemad,
jah, samad, mis Euroopas,
palgatase sama taas,
mis vaesel maal on loota,
valitsuses kadumas
reaalne pilt me elust,
mõni õrnalt adumas
on miskit eesti valust.
Eestis õnneks tõsteti
miinimumis palka,
tulumaksuvabaks tehti
rohkem raha rahval
märkamata seda, et on
suurem elukallidus,
ei saa mõsta seda valu
meie riigi valitsus.
Mida muud siin oodata
kui vaesumise lainet,
Eesti oma monopol
meil jutuks annab ainest,
võttes ära viimsed sendid,
säästud pangaar .....
Unelainel
Unelainel üles-alla,
kiigub väike laevuke.
Laevukesel hea on olla,
seal mu unenatuke.
Unelaine tasa, tasa,
kannab laevukest kaugele.
Kannab mõtted kaugel ära,
muremõtted eemale.
Unelainel hea on olla,
nii sügav on unenatuke-
Et ei tahaks ärgatagi,
tagasi jõuda reaalsusse.
Hoog
Oled väsinud ja istud
Raskes paanikas põrandal
Nagu miljoniks tükiks kistud
Hingetõmbed lärmakalt kõlavad
See hetk ei tundu reaalne
Süda rinnus vihaselt taob
Proovid sügavalt hingata kord veel
Kuniks pilt jälle silme eest kaob
Alateadvus tõmbleb kui spasm
Mille mõjul on lõputu kaugus
Paneb küsima endalt, et kas
Ükskord lõppeb viimaks see õudus
Valu ilu
Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
t .....
Kurbuse ilu
Muredest murtud on meel,
kõik äkitselt justkui nii tühine.
Tajun end kulgeval teel,
kui osana kõigest, mis ümbritsev.
Ei ole mõtet ses retkes,
moraali, motiivi, ei sihti.
Kõik lihtsalt siin ühes hetkes,
hinnanguist raputund lahti.
Sõnad, mis varem ma tõlkisin,
muutunud hääleks on, kõlavaks.
Pilk mida varem vaid hindasin,
muutunud silmadeks, elavaiks.
Ununend kibedus kurbusest.
Väsinud meelest läind valu.
Vabanend murede embusest.
Nüüd ruumi on märgata ilu.
Pudelipõhja arm
Pudelipõhjast kas leida võib armu,
kas unustada aitab see mineviku valu,
kas ma peituda võin joobuse varju,
kui reaalsust ma lihtsalt enam ei talu?
Kas süstides veeni vaid arutust,
aitab leida mu südamel rahu,
kas tundma pean igavest kannatust,
või aitab ka see kui Jumalat palun?
Kui süüdata sigaret veristel huultel,
kas rahustab see tormi mu sees,
või kandub see edasi neil tormistel tuultel
ja seguneb lõpuks taas pisaravees?
Kas mu veres veel voolabki armastust,
Või vaen ja viha vaid peitub mu sees,
kas tunda korda saan veel piiritut vabadust,
või märkan ma .....
Ühtki sõna Jõuludest
Kes palju sööb - see palju kasvab!
Kes palju teeb - see palju jõuab!
Kes tahab raha - see seda saab!
See oli nii ja nii see jääb!
Kas oled peen või hoopis paks -
Saad iga aasta vanemaks!
Direktor, tisler - kes sust saab?
See oli nii ja nii see jääb!
Karjääri kasvust pääsu pole -
Oled sa tark või ajukääb!
Ja sa kas rikkastud või kooled...
See oli nii ja nii see jääb!
Me elulõngakene veereb!
Kel huvi on - see jaksu saab!
Oled sa karm või oled leebe...
See oli nii ja nii see jääb!
Kaotatud
Tuul sasib puude lehti,
kaotatud maailmas.
Jahe tuul puhub aknast sisse,
Aga ta ei tunne seda.
Ta viibib kuskil eemal
Iga päevaga aina kaugemal.
Kaugemal reaalsesest ja oma armastatust,
Kaugemal valust.
Keeris tormid ja kreemi koogid
Kaunid lilled ning närbunud inimesed.
Nii üksikud ja eksinud,
Kuid nad ju ei hooligi.
Vale
Tahaks kirjutada meie lugu,
sõnadesse panna tunded.
Suudelda su sooju käsi,
kui need minu ümber.
Öösse vajuda koos sinuga,
me kahe saladusse.
Silitada sinu keha,
moodustame mustreid.
Su silmadesse ärgata,
ma soovin iga hetk.
Su mõtteis jalutaksin,
kaunis unistuse retk.
Põgenen reaalsusest,
vangistuse trellidest.
Naudin valet sinuga,
me koosneme kristallidest.
Migreen
Ma tulin tagasi teie reaalsusesse
neli tundi hiljem.
Kui pärastlõuna päike,
millest kõik algas
oli loojumas.
Üks soe käsi mu peos
juhatas mu läbi piiride,
tagasitee pidin leidma ise.
Proovisin, kuni lõpuks
tammid langesid maha
ja lõputud kosed
tungisid läbi avade.
Ma voolasin täiesti tühjaks,
et alustada kõike
algusest peale.
Põrguvalu nagu pühitsemisakt
mind tahtis murda,
kuid minust sai uus..
Ma pole
Ma pole …
Iial visanud küpsisepakendit teeperve kraavi
Manustand tundmatut valget ja pulberjast kraami
Jäätunud lompides lapsikult tallund
Massipsühhoosile vähegi allund
Kellegi kõrgema jõu poole pöördund
Kinga seest avastand jalga, mis hõõrdund
Närimiskummi lauaplaadile toppind
Tolmuseid vaipu isegi kloppind
Purjuspäi kukkunud valusaid sinikaid
Kõhus jai` tea-veel-kus kogenud liblikaid
Haavanud noaga end nimetissõrme
Söönud grillliha, mis veidike kõrbend
Andestust palumast loobunud uhkelt
Kellegi ees nutma lohutult puhkend
Kaup .....
Miks on nii?
Miks on nii siin ilmas,
et head tehes jääd õelusele silma?
Annad neile justkui õhku,
Kui nad näevad, et pinge all murdud.
Ei väsi nad sind puremast,
Keegi ei aita selle murega.
Varsti järel on luud,
Ei midagi muud.
Aga ehk aitab aeg,
Ehk hiljem mõistavad,
Et tehes kurja teistele,
Oma aega ainult raiskavad.
C.S
Mõtteis
….18.01.15.... 2.15
Istun ma siin,
Mõtteis on piin.
Oleks ometigi kõik selge.
Võiks päev olla jällegi helgem.
Üksteisest kaugel
Mõtled sa mulle
Läigib pisar laugel.
Mõtlen ma sulle.
Ootad, mil jõuab
õnn su ette.
Rõõm nii tuleb
viskub jalge ette.
Igas päevas päikest
Sa säramas näed,
kuid ei näe mind,
me vahel on mäed.
C.S.
★Ümber piiratud, üksik hing★
Pisarad langevad järgemööda,
Valu tungib aina sügavamale.
Kuigi mind füüsiliselt ei lööda,
Siiski haiget mulle see teeb.
Tahaks jooksta kaugele,
Ja mitte kunagi naasta.
Ennast tahan unustada,
Kuid teisi tahan päästa.
Ei suuda neid jätta,
Tahaks vaid nutta.
Sooviks neid lohutada
Ja siis jälle vaigselt põgeneda.
Soovin põgeneda kaugele,
Kaugele ära.
Unustada kõik, mis valus,
Lõpuks jätta selle tohutu valu.