Sõnale reaalsus leiti 127 luuletust
kord unenäos
Kord unenäos sattusin
võõrasse külla
tundmatu ukse taha.
Kolm õrna koputust
ja ilmuski keegi
kes avas ukse.
Soovis et müüksin
orjaks end ning
pakkus palju raha.
Ahvatlev võimalus
ja kuigi tundsin
süüdlaselt -
oli minul ja temal
palju ühist.
Otsis temagi abi
ja mina otsisin võimalust
matta mineviku patte maha.
Keeldusin.
Ärkasin unest
või reaalsusest
tundega oi kui paha..
Jah aus elu on raske
Jah vaimne puhastus
on valus kuid armid
hingele toovadki ilu..
Ning erineda neist
kes valivad esimese
ja materiaalse ilu
materiaalse poole -
.....
kaardimaja
Kaardimaja ehitamise oskus
on sama oluline kui ellujäämise
oskus.
Isikud kes ilmuvad Su ellu
teod mis tehtud - tegemata
mängivad selles tähtsat
rolli.
Vundamendiks usalda inimesed
talleta mälestused mis
kannaksid raskust ja ei
puruneks võlts illusioonide
all.
Akendeks - usteks saagu
Sinu hinge ja südameavad
nende energia ja valgus
peegeldaks positiivset
aurat -
kui tormised tuuled
räsinud on Sind.
Katuseks olgu perekond
sest nemad lapivad kokku
ka kõige suuremad augud
tühimikud mis tekivad aja
jooksul.
Kauaks püsib Sinu kaardimaja?
Kauak .....
esimene kodu
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks.
Ajapikku seegi paik
mälestuste hõlma
vajub -
jäävad meenutused vaid.
Ometi oli siin meie
esimene ühine kodu
reaalsuse eest peitu -
pugemiseks varjupaik.
Nende seinte vahel
ühel ilusal õhtul
sõrmuse pistsin
Sul sõrme -
sain oma elu parima
jaatava vastuse.
365 päeva abielu täitus
väikses kahetoalises
korteris mis tundus
just tol hetkeil meile
nii hubane ja kodune.
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks
aga meie südamete
kodu jääb kõikjal
üksteisele avatuks...
uus ajastu
ja kord hääbub maailmas naer
pole enam kellas teratki liiva
saab ümber igaveseks inimkonna aeg
kasvab meile kõigile inglitiivad.
millel nimeks oli meie kodu
saab nüüd vaid ajaloo tolmuks
hetkega inimeste olemasolu
mälestusi mida loonud aastasadu.
meist sai maailma algus
meist sai lõpp ja kadu
kutsub eredalt valgus
koostama uusi radu
tähtedena alla hingede sadu
oleme uude ajastusse kandnud
edasi oma meenutuste ladu.
teine reaalsus
teine maailm
taasünni hingus
avaneb silm
universumi eluloo film.
tähtede tolm
Pühin eluteelt kokku tähtede tolmu
peidan ta teiste eest purki
et tuul enam üles keerutada seda
ei saaks ning silmadesse puistada.
Liiga kaua olen olnud
võõramaises galaktikas
oskamata siinset keelt.
Aeg on käivitada rakett
ees ootamas planeet Maa
läbi saanud puhkusepakett
reaalsust puudutavad jalad taas.
Aga tähtede tolmu raputan
tubadesse ja taevasse
et enam poleks pimedaid öid
Sul.Mul. Ja meil. Valgustaks
see läbivaid raskeid teid -
üksikutele hingedele kes
alatihti ekslemas neis.
ma tahan vaid
ma tahan vaid sind endale igaveseks jäägitult
ei soovi jaotada nende vahel kes ei vääri sind
ma tahan et meie vahelised jutud saaksid räägitud
et võiksid viimaks mõista mis valdab hetkel mind.
see ei ole ju ometi armukadedus kui soovin head
et näeksid asju läbi silmade mitte roosade prillide
hoolin sinust rohkem kui millestki muust seda tead
oma armastust sulle kui veinina pudelisse villides
seda kahe südame ja elu liitmiseks minuga jooma pead.
liialt kaua olen jäänud üksi sellest purju
ometi pole täitunud selle olematu limiit
igavese armastuse võitmise katsed .....
kaua veel
kaua veel kõndima pean
reaalsuse vahelisel piiril
kujutlusvõimega tean
et üks neist päriselt päris.
mõistus mängib trikke
kehale ajutisi sümptomeid
põletab valuks tikke
tunnen visuaalselt neid
eredamalt kui valgusteid.
kõik saab ju lõpus korda
enesele seda ma seda ütlen
leevendamaks rasket olukorda
et elan sellegi etapi üle.
Mürgine veri
Tõi mind siia malbus, kõigel millel lõpp algus,
samas sammus, kaugele polnud need jalad mind kandnud,
omasgugusega paarund, igavesti kohapeal tammund,
teesklemaks jaksu, kuid kõik on muutusteta,
meel mis ennast laseb petta, ehk ma näen midagi muud,
ja teistest seda sama eeldan, kuid mu pea ei keera,
iga mõte on tähtsusetu, kuulan kuidas nad tulevad lähevad..
peaasi, et nad on kähku teinud, mina ja mu veidrus,
juu olen ma teisest kangast tehtud, millele pole kohta,
mis oli alguses vale, seda ka lõpus ei suuda miski kinni hoida,
pole mina mida toita, tõde on silmas, kuid ii .....
Ei Õpinud Mida Pidi Õppima.
Lüüriline meister, vabastiilides kindel,
toon ajupesu ohvrid tagasi rindelt,
Mängin tohtrit kui kujutlustes sipled,
mis diili teed?-Uhkuse egotripi piider,
käsi kiimleb, suuda hoida selga sirgelt,
pead virgelt, mugavtsoonis tiire teeb,
valikud ja alati lihtne tee,meelerahu suunas,
tõde ei kuula,
tegelikult omab vaid psühioosidesse suunda,
pea ei saanud eilsest puhtaks,
tunneb rõõmu kui sai kellegi arvamust ta muuta,
palga töö sljuuba, tähtsusetu õhku täis
ambitsioonist pimestatud murdja,
valitsuse murjam, endale ei taha, teistele teeb kurja,
nagu kameelion, vastaval .....
Eso-Mart
Tume see Tunnel, milles kannan oma tunnet,
Jube see Unelm, milles lagunevad suhted,
maskid pragunevad uhkel,
see kujutuslik isiksus,
ei eksisteeri, üksi olles..
Vahetul kokkupuutel,
lahendust juurdlen,
arulagedusel muster,
mööda mida ma kulgen,
möönan ikka, et möödanik
keeb mu pinnal, kui mul on igav,
see sõrm vabaduse kribab,
mida ma siin kriiskan,
annan mekkida lihtsat,
tekitan keerukust,
nimetan ta virkaks,
Mõtte laadiks, niisama praalin,
ühes paadis, valmis see maailm,
õnne loterii piletilt välja ei kratsind,
ju siis teie reaalsuses jään igavesti matsiks .....
Lugupeetavuse Lõks (3)
või enne uut valget,kogub oma mõtte terad salve,
Tulistab kaootiliselt, kui seisad trepilvõrdsel astmel,
Võite kõik arvata, kes esimesena langes
Loll! Sul pole mõtet kanda targa maske,
kullast teed vaske, tagasi hoidlikus paljastab ande,
kui soolapuhujate tuulest tõusedki lendu,
kahe jalaga maandu maale, füüsiline reaalsus vaid,
persse su esoteeriline tähelepanu vajadus sündroom
kaldkriips psühiootilised näitlejad teesklemas maage,
et üritavad veristada sind uhhaa jaoks kui lamba talle,
kandmata arvamusi, filtreid, malle, läbi mille teha nägu,
et polda üldse ahn .....
Kogu ta süda
Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, .....
Mu aju üle võetud jälle
Tere luule
Las ma panen kirja nüüd köik
Köik mis ma tunnen
Et saaks siia veel üks löik
Löik köigest mis ma püüan tuultest
Et mu peas asuv pöik
Teaks millest ta mötleb ja kes
Saab korda teha köik
Whos the best?
Üksindusse karjutud höik
Sest reaalsus on see
Et järgmine löik
Näitab teile kätte selle salmi tee
___...
Mu aju on üle vöetud jälle
Mind ei huvita et kolm nältab kell
Sest enda aju ma leidsin möelmas jälle talle
Elu pole iial hell
Kuid sind ma tahaks endale
I know that yes youll never tell
I know we dont know eachother for long
Kuid tean et .....
Nendel öödel kui sa ei suuda magama jääda
Nendel öödel kui sa ei suuda magama jääda
Sest valu on liiga suur
Siis vajud telefonisse et iseennast oma möttetest säästa...
Et vahelduseks möelda midagi muud
Mis ma teeks kui see juhtuks uuesti?
Mis saab kui igavesti jääb minevik korduma?
Ei taha ma neid öid unetuid
Kus kui hunt pean kuu poole hulguma
Neil öödel sa minevikule pöörad pilgu
Kas suudad parandada mis tegid valesti?
Su närv su sees on räigelt pilgul...
Kuigi sa ei saa aru et sa isseennast haletsed
Mis tegin ma valesti?
Kas saab miskit päästa?
Kas see ongi ainus viis... Mu ainus kainesti
Ka .....
Turn back time to be fine
Ma unistan et saaksin aega tagasi keerata
Sellesse aega mis oli varem
Et saaks oma vigu eirata
Et saaksin olla igavesti parem
Veidi harem
Kuid nii peabki olema
Ma luban et suudan seda konti pureda
Kuid olgem ausad aeg ei ole kontrollitav
Ja nii iseendaga edasi lollitan
Please come back
Whitout you im feeling cracked
Please come back
Whitout you im sinken wreck
Kuid minevikku ei saa enam muuta
Ja uut õnne leida kahjuks ma ei suuda
Turn back time
Where moments where fine
Turn back time
I promise ill keep my lines
Teen nii et minevikku ei tule tulevikku
Kuid reaalsus on see .....
Kuues Dimensioon
Ma ei taha olla üksi
Ma ei taha ka olla kellegiga
Ma ei taha et valu sönu keegi mulle trükkiks
Aga valu kaasneb ka sellegagi
Ma ei taha olla mina minuga
Ma ei taha ka kedagi enda ligi
Ma tahan olla koos sinuga
Kuid haiget teed kui kuum pigi
Ma ei taha olla selles momendis siin
Ma tahan olla koos selle nunnukaga
Ausöna, neljandasse dimensiooni sind viin
Kuigi ka sellel oleks mittu aga
Jah kunst oled ilusaim
Kuid iga moment saab teha haiget
Tänu sinule ilu tunda sain
Ja nüüd ei suuda hoida möistust kainet
Jah... Ma kardan saada haiget
Kardan olla siin
Miski ei suudaks .....
Mulle ei meeldi et pean oma luuletusi nimetama
Kas ma iial näen valgust?
Kas ma iial kuulen tött?
Kas ma iial saan aru kus,
On minule loodud koht?
Kas ma iial veel ärkan?
Kas sa iial saad aru?
Kas sina iial üldse märkad?
Et valu pöhjustad kui püssi toru
Palun jätta mind.
Ma ei suuda su tahtmist täita,
Ma ei suuda enam usaldada sind,
Vöi enda tundeid maha laita
See suhe tappab mind
Lihast tühjaks jäämas minu rind
Vihast täitumas see pind
Sest iial ei taha näha enam sind
Reaalsus mu loovuses
On kui öhtune promill mu joovuses
On säilind tunded siin soolsuses
Ei tea kus viib rada siin teel
Kas iial ärkan .....