Sõnale rebib leiti 26 luuletust
Mõtted kevades
Silmi juba vidukile ajab
päikesekiir, mis nii ere on,
sulavad kõik teed ja rajad,
kevad salaja põue pugenud on.
Sinililled kikitavad kõrvu,
lumikellukesed unest virguvad,
puukoor end lahti rebib,
mahlad nirinal voolavad.
Õhusoojad tagasi toovad
rändlinde, kes juba on teel,
kõik mõtted kevadesse viivad-
Jah, liialt kärsitu mu meel.
Tuul
Mis sel tuulel viga on,
muudkui tormab ja tormab,
rebib kuldseid lehti puult,
enda keerisesse korjab?!
Mis sel tuulel viga on,
muudkui ulub ja vingub,
terve päeva, kogu öö
on tal keelepaelad pingul?!
Tähekepanuta ju ta,
pole kunagi jäänud,
kunagi ei oke ka,
nii pöörane ta olnud!
Кино - Мама, мы все сошли с ума
Terad kukkusid maha maasse, terad paluvad vihma
Nad vajavad vihma
Lõika minu rind lahti, vaata sisse
Sa näed, seal kõik põleb tules
Ühe päeva pärast on juba liiga hilja
Ühe tunni pärast on juba liiga hilja
Ühe hetke pärast pole enam võimalik tõusta
Kui võti ei sobi lukku, löö uks lahti
Ema, me kõik oleme väga haiged
Ema, ma tean, me kõik oleme hulluks läinud
Teras sõrmede vahel, rusikasse pigistatud
Löök randmest kõrgemale, rebib liha
Kuid vere asemel, meie veenides mürk, aeglane mürk
Hävitatud maailm, lõhutud pead, pooleks murtud leib
Keegi nutab .....
Katki rebenenud
kriipiv kurbus
kainestav moment
ma ei tea sind
kes sa oled ja mida sa teed
ei tea, minu jaoks tundmatu
midagi sellest, mida teadsin
ei ole enam alles
tühjuse tunne
lootusetuse tunne
pole viga, küll elan ka selle õppetüki üle
nagu kõik need eelnevad
aga realism teeb kaineks
kainestab ja virgutab meeled
ja siis saad aru, et see ei olegi sinu tee, mida käia
et sinu tee on mujal
värvide ja valguse juures
mitte prožektorite kiirtes
ja sa astud lavalt kõrvale
võib-olla kurbuses
võib-olla häbis
võib-olla tundetuses
võib-olla katkisena
aga sa astud lavalt kõrva .....
Tänutundes oma esimesele õpetajale
seesama aabitsavalgus
igas klassitoas
seal kus elu algus
hommiku koldses joas
seismas keset aega
õpetaja
vette juhtimas laeva
purjesid hõbetamas
kuis plagiseb vastu poorti
sinimere laine
tuul rebib purjesid hooti
hing tormist aimleb
krigiseb randudes kett
millega ankur lastakse vette
valgeid pilvi lagedat vett
kui küllalt oldud retkel
seesama aabitsavalgus
mis oli rehetoas
tema kuldne malbus
ülal aja kohal
Hingedepäev
Täna tunnetan kahte hinge
oma pea kohal hõljumas.
Üks hing noorem teine vanem,
mõlemad kokku kuuluvad.
Magus valu südant rebib
hinged on nii lähedal.
Kalmistul, kus kasvab rohi,
hinged ammu läinud sealt.
Ei piina enam tunne hinged
pole südant neil, mis valutaks.
Pole süümepiinu nende hingel
ei murekoormat kandma pea.
Täna tunnetan kahte hinge
oma pea kohal hõljumas.
Üks hing noorem teine vanem,
mõlemad mu südames elavad.
Tujukas
Sügis, miks oled nii porine,
vesine ja nii tuuline?
Tallad ära kõik sõiduteed,
kõnniteed ja metsateed.
Pilvist vihma kisud välja nii,
et enda ette ma ei näegi.
Miks vinge tuul rebib vihmavarju käest,
mu soengut sasib ja räsib kõigest väest?
Sügis, küsin veel su käest:
"Miks akna taga koputad
ja vihmapiiskadega krabistad,
mille üle sa niiväga pabistad?"
Ehk on hoopis minu meeleolu morn
ja mu hinges möllab torm.
Miks muidu tormad minu poole sa,
ju oleme tujukad mõlemad.
Sügisene süda
Mu süda ärkab sügisel
kui kaskedelt pudeneb kuld
ja kaugeneb kurgede hõik.
Kui pihlapuult säratab tuld
ja tühjuse, kurbuse kõik
saab endale niiskunud muld.
Mu süda ärkab sügisel
kui tuul rebib viimased lehed
ja raagudes peksleb ta rihm.
Kui öödes on tontmustad mehed
ja udude pärlendav vihm
mu palgeid niisutav ehe.
Mu süda ärkab sügisel
kui luigelaul kirevas rüüs
ja vahtra purpurne sära
mu hingele laotub kui plüüs.
Soov tormiga lennata ära
on kogu mu tõde ja süü...
Kaugel kodumaast
Olen kaugel kodumaast,
reisin siia-sinna.
Süda sees mul kipitab,
raskus rõhub rinda.
Miks tunne imelik on sees,
miks mõte rahutult rändab?
Pool ilma rahulik on veel,
pool mul käimata on teed.
Süda kisub ikka sinna,
kus mu kallis kodumaa.
Meeleheide rebib rinda,
Kas kodu veel mind mäletab?
Upita mind räästa alla tagasi
Sa aita mind, ma palun Sind,
olen kui pesast kukkunud lind.
Upita mind räästa alla tagasi,
oma pesakeses tahan olla edasi.
Olen jäänud püksata,
tunnen end palja porgandina.
Elu rebib mind lahti koost,
kuigi olen meessoost.
Aga mu hing on õrnem,
kui on mõnel naisel.
Kurjad on need ajad, kurjad,
poleks kunagi ette arvand.
Elu oma korrektuure teeb
ja niidab vikatina julmalt, käidud teed.
Mida küll valesti olen teinud ma,
või olen lihtsalt nii õrna hingega...?
Upita mind räästa alla tagasi,
oma pesakeses tahan olla edasi.
The Cure - The Figurehead
Terav ja avatud
Jäta mind rahule
Ja magades iga öö järjest vähem
Päevad muutuvad raskemaks ja kaalukamaks
Oodates külmas valguses
Müra, karje rebib mu riided, kui kujukesed tõmbuvad kokku
Ämblikud nende sees ja tolm põrgunägemuse huultel
Naersin peeglis esimest korda aasta jooksul
Sada muud sõna pimestavad mind sinu puhtusega
Nagu vana maalitud nukk tantsuhoos
Mõtlen homsele
Palun laske mul magada, kui ma aknast alla libisen
Värskelt muljutud kärbes
Sa ei tähenda midagi
Sa ei tähenda midagi
Ma võin end kaotada Hiina kunstis ja Ameerika tüdrukutes
Kaotad .....
Porikuu
Kes arvab et sügis ilus
see on loll
külm lomp ujub igaühe jalus
sitad ilmad on selle aastaaja roll;
tahad õue minna
sind tervitab vihm, jahedus ja tuul
ilmataat armu ei anna
ja rebib lehti ära puul;
kui pritsib auto su märjaks
oli ju ette aimata see
külmaga on tunne, et oled tehtud paljaks
ja gripihooaeg ohvrist vahet ei tee;
porikuuga algab kaos
pole ime, et oktoobril säärane nimi
miski ei hoia 3 kuud vaos
ja toas passimine ka ei toimi;
sest aasta lõpuga tekib masendus
nüüd oled tagasi kodus
tead et sinine taevas halliga asendus
vaenlaseks on saanud lood .....
Tuul
Tuul sügislehti taga ajab
pühib puhtaks kõnniteed
Lehekesed kuulekana
veerevad kõik kuhjadeks
Tuulele ei meeldi kuhjad
kisub lehti laiali
Uilates ja vile saatel
viimse kirju leheni
Juba vihmapilvi rebib
ei ta anna järele
Kuniks pilved saavad lombiks
kius ei vaibu,rahune
Sügisel on jonnituju
Sügisel on jonnituju
purskab silmist pisaraid
põski punnitab ja ulub
oma tahet nõuab vaid
Tuuseldab ja tuulab ringi
otsib hõbedasi kingi
rebib kaelast kuldse kee
mõttesse ei mahu see-
Kel küll kinkimise idee?
Jonnituju aina paisub
ei taltu sellel sügisel-
Ajaks kiusu veidi veel
Poriga ta ära mätsib
iseend ja käidud teed
Haavapuudelt lahti rebib koore
Värisedes vaatab tahapoole
Suvi-Sügis
Suvi keerutab sügise ümber
maheda tuulega silitab
Säraval pilgul ja naerusuiselt
sügisele silma pilgutab
Hiline jaaniusski rohus
sekka laternat vilgutab
Sügis lehti rebib puudelt
suvele kõik kingib need
Sügis suve hala kuuldes
meel tal muutus nukramaks
Suvi mõned päevad saigi
kingituseks sügiselt
Ja siis oma võimsa väega
pühkis suve sootuks teelt
Suvi jõudis vaevu hüüda
Soovin kannatlikku meelt!!
kadunud armastuse
Ära mine täna õhtul
Jää siia veel korra
Tuleta mulle meelde, kuidas see on
Ma vajan sind nüüd enda kõrvale
See rebib mind üles, kui te mu tagasi pöörate
palun, jääge lihtsalt ringi
Vabandust, ära jäta mind, ma tahan, et sa oleksid siin minuga
ma tahan, et sa oleksid siin minuga
Ma tean, et teie armastus on kadunud
Ma ei saa hingata, ma olen nii nõrk, ma tean, et see pole lihtne
Ära ütle mulle, et su armastus on kadunud
Et teie armastus on kadunud
Ma tean, et see pole lihtne (lihtne)