Sõnale revus leiti 72 luuletust (copied)
Jõuluööl
Öises taevas kuu naerab,
valgusvihte maale heidab,
sillerdab ja särab lumi,
sadu jätkub hommikuni.
Öös valges ilusas,
nähti jõule liikumas,
kuldses kuusäras tulemas,
rahus ja vaikuses astumas.
Nüüd imekaunis aeg on päral,
hing nutab ja naerab samal ajal,
süda ärevalt, ärevalt lööb,
juhtub imesid jõuluööl.
Kaunid jõulud tulevad
Kogu ilmakaar on täis
jõulutähti säravaid.
Igas aknas paistab tuli,
ootusärevust on õhtust hommikuni
Valget lund et oleks veel,
püsiks hinges rõõmus meel.
Siiski hingel vahet pole,
jõulud jõuavad kohe, kohe!
Süda täitub rahu-ja rõõmuga,
seda ka ilma valge lumeta.
Jõulud on nii ilusad
ja armsad otsata.
Sügis
Sügis hallis ilmadega,
vaatab nukralt silmadega
jalge ette maha,
üksindusest leiab end.
Vihmapilves piiskadega,
öiste jääkristallidega
jätab selja taha
surma, see on tema and.
Vahel sügises on naeru,
värvikirevust ja ilu,
surma märkad vaevu-vaevu,
kuni kätte jõudmas vilu
lumehelvestega rajal,
mis on katmas lehevärvi,
siiski tead, on seda vaja
meie eluringi järgi -
kevad, suvi, sügis, talv,
on ühel hea ja teisel halb...
Sügises näed - kauneid värve
lehepuudelt alla langeb,
sahistades tasa,
luues hetki ilusaid.
Rohulible kolletades,
hallaöödes .....
Ilus oled advendiaeg
Advendiaeg on ilus ja hea,
teda ikka meeles ma pean.
siis küünlad löövad särama, süda kiirelt põksuma
ja hing täitub rahuga.
Valge lumi advendiaega ilu toob,
ehitud kuusk rõõmsa meeleolu loob,
hingesoppi ootusärevus poeb,
advendiaega kui imelist muinaslugu loed.
Ilus, ilus advendiaeg, meeles ja hinges oled mul kogu aeg.
Sära silma kõigile,
rahu hinge, südame!
Esimene koolikell
Alles lasteaias käisin,
nüüd jalge ees on koolitee,
Mul pisut ärevust on sees
ja magus tunne südames.
Mul tähed selged,
numbrid ka,
hakkasin varakult õppima,
ema ja isa ei pidanud sundima.
Hämaratel õhtutel,
tähti taevas lugesin
ja kui teki alla pugesin,
siis sala, aabitsast tähti kokku veerisin.
Vahest kiisule kallile,
tegin mitu, mitu paid.
Paid kõik kokku lugesin,
meelde jätsin, kordasin.
Oma nime seina peale maalisin,
ühe silmaga ema pilku hiilisin.
Isa muheles ja vaatas,
prille ninal kohendas.
Raamatu siis ette võttis,
teadusele end pühendas.
.....
Oled mu südames
Rändab mu peas vaid üks mõte,
löömab mu sees pisike lõke.
Ärevus võtab üle kogu mu keha,
selle vastu ei saa ma midagi teha.
Igatsus suur painab mind,
näha ma juba tahaksin sind.
Tahaks tunda mu ümber su käsi,
sinuga olemisest ma ei väsi.
Lõputult võiks ma vaadata sind,
sinu embusest ei väsi mu hing.
Tahaksin olla juba su juures,
sest oled sa, mu südames suures!
Oled mu südames
Rändab mu peas vaid üks mõte,
löömab mu sees pisike lõke.
Ärevus võtab üle kogu mu keha,
selle vastu ei saa ma midagi teha.
Igatsus suur painab mind,
näha ma juba tahaksin sind.
Tahaks tunda mu ümber su käsi,
sinuga olemisest ma ei väsi.
Lõputult võiks ma vaadata sind,
sinu embusest ei väsi mu hing.
Tahaksin olla juba su juures,
sest oled sa, mu südames suures!
Pilved kimbutavad päikest
Täna pilved kimbutavad päikest,
ähvardavad välja tuua äikest,
kurjakuulutavalt kogunevad kokku,
täna ei mõtlegi minna lahku.
Päike pressib pilvest läbi kiire,
kuid pilv ta ruttu hajutab,
välgunool on sähvatamas kiire,
pilvist vihma välja pigistab.
Pilved mustad-sünged,
taevas võtnud maad,
kõik nad päikse ümber,
pole vikerkaart.
Äike paugutab ja sähvib kogu maal,
ärevusest lõhki läheb taevakaar
vihma ladistab, ei otsa ega äärt,
ons' see ilmaelu tõesti seda väärt?
Kevadärevus
Päike paistab, ilm on soe,
naeratus tuleb näole, kui vaid suvele mõelda.
Mõelda vaid, et kool saab varsti läbi,
saab lõpuks tunda end vabalt.
Saab visata joped kappi
ja välja võtta lühkad.
Enam pole vaja külma karta,
ainult soojast rõõmu tunda.
Mõelda vaid, varsti suvi käes,
pole kooli, pole kohustusi, on vaid suve rõõm!
Saab kaua magada ning üleval olla,
pole vaja õppida, vaid ujuda ja rannas olla!
Sügisene
On metsas väike maja,
mille ümber puud,
lehed veidikene rohetavad.
Jah, metsas on kõik oksad varsti
üle kullatud
ja värviküllas maa on paistmas taas.
On sügisene tuuleiil
me ümber siiani,
keerutades lehti kõikjal täna,
ainult mida mõelda nüüd
selles sügiskullaski,
ootad, mida uut saad veelgi näha.
Värvilised lehed
langemas on puudelt
ootusärevuses murule,
et siis varsti saaks
õiena taas üles
ärgatagi varakevadel.
- Tarmo Selter -
2022
hetk enesega
miks tundub mulle,
et õnn
ei ole kunagi nii õnnelik
kui õnnetu on õnnetus
tõde nii tõeline
kui valelik on vale
valge nii valev
kui lõplik on must
kas asjad ei võiks kalduda rohkem paremale
rõõmsam maailm olla teiselpool ust
miks tundub mulle
et iga eksimus
peab saama karistatud
häbimärgistatud
kes püünele ronib
liigne lahkus
tarbetu ja piinlik
milleks see
kui küsida tohib
miks tundub mulle
siin eestimaa talves
täna ja juba ammu
et kõnnin kui ärevas unes
ja sean püüdlikult tarmukat sammu
10.01.24.
Jõulud, jõulud!
Kõikjale, kuhu silm ulatub nägema
on kuuse ja küünlasära täis.
Lumehelbeid langeb maale,
valge sillerdav on lumevaip.
Ilus on taevane vaade,
lumehelveste mäng.
Kirikukellad tuletavad meelde,
jõuluaeg on lähedal.
Ootusärevus on hinges,
tunne mõnus
tuksub südame all.
Muutused
Kohutavalt hirmus, kui kiiresti kõik muutuda võib.
Eilsed probleemid tunduvad täna tühised, lausa mõtetud.
Tagasi vaadates enam ei mõista, mis tol hetkel mõtlesid, sest kõik on nüüd uus,
Ise oled targem.
Tõdeda tuleb, et need kõige trastilisemad muutused tulevadki ootamatult ja üle öö.
Kuid nii nagu see võib olla hea asi.
Võib üle öö tõusta torm, mis laeva uputada soovib.
Nüüd on hinges vaid hirm, kui suureks torm kasvab ja soov, et see vaid vaibuks.
Hirmu aga vaigistada pole enam võimalik.
Ta kasvab ja kasvab, kuni matab enadasse kõik.
Nii sünnib hir .....
Kodu
Astud sisse ärevuses,
uudishimust pakatuses.
Vaatab vastu vanaema
igapäeva harrastuses.
Loodad sa, et vestlete
hoopis ainult passite
ehk ta lihtsalt pelgab
ammust last ta salgab.
Vaikselt kostub tema vigin
muidugi ta sule sihib.
Taas sa kole, loll ja paha,
iial ei tee nii kuis tahab.
Taas sa nukralt noogutad,
tema sind vaid pahandab,
lahkub siis, et minna
tore on taas kodus olla.