Ma kui kana pesal, mõtteid haudun, üks ilusam kui teine. Igal mõttel oma mõte, julgust on ja argust, iva ja tõeteraga sees.
Tule, lähme mäele. Siit näeb maailma. Öös on seal ilu. Vaatame kõrgustes tähtede ridu. Päikesetuul sekka teeb värvide sära. Tule, lähme mäele. Usu, see ei unune ära.
nagu lapsel pead käsi silitada tahtis kulu sees esimest rohelist rohtu hing millest kaua oli olnud lahus saaks otsa see talv läbi kurgus olnud janu
Pealkirjad pettuseks Kõrguste kartusteks Kurbus lootuseks Tugevuse kestuseks Rõõm kingituseks Õnnelikkuse ringutuseks Elu elamiseks Surm põnevuseks 25.03.2019
Su otsaette kirjutatud oli memme musi puudutus su silmadesse kirjutatud oli tormihoiatus su juustesse kui sulavaha nõrgus päikese kuumusest kullatud sära.
Tõstkem klaasid kõrgele! Las paha pageb põrgusse! Saluudivihinal nüüd me Head uut aastat soovime!
Su silmis helgib pisar nii hele,nii särav Tunnetele avatud on Jõuluvärav Su hinges on kergus ja ohked nii tasad Tunnetele avatud on Jõuluvärav
Elu on kui ameerika mäed- Kord põrgusse vaatad, Siis helesinist taevast näed. Väikseid konarusi harva märkad, Nii mõnigi kord õiteilus ärkad.
Vahutav meri tõusis kõrgustesse Kajakad langesid tema lainetesse
Üks lilleke piilus sambla alt üks linnuke siristas ülevalt Ta siristas nii ilusti nii lillekene sirguski..
Su südame all ma kasvasin Su südamesoojusl sirgusin Su lahked silmad saatnud mind Olen pidama jäänud libedale reele Ema! Oled see,kes igavesti keelel ja meelel
Dollis on nüüd kibekiire Tabatud on vinge diiler jõuluvana istub sorgus pea on norgus,käed on raudus Oh sa ime,oh sa piin kingi kotis kokaiin
Sügavust kaevates ei kaevelda pinnapealsuse pärast. Kõrgusse pürgides ei naerda madaluse üle. Loodusele toetudes ei unustata. /Mari*Uri/
Punktis kibekiire, tabatud on vinge tiiler, jõuluvana istub sorgus, käed on raudus, pea on norgus. oh sa häda, oh sa piin, kingikottis kokaiin.
Õnn, aeg, armastus- neid ma vajan. Viha, kurjus, nutt- neid ma ei taha. Kõrgus, pimedus, üksindus- neid ma kardan. I.R.
Kinnisilmi köiel tantsin – nii on ohutum, kõrgustesse pürgimise võime tohutum. Tunnen ainult oma keha, ajas antud rada, kustumatut soovi elu- hirmgi ületada... /Mari*Uri/