Sõnale riid leiti 163 luuletust
et on öö
ta lamas
ta hingas
ta teadis et on öö ja
et mina olen seal kuskil
ta vaatas
ta märkas
need halvad asjad nüüd
kõik tulevad välja
et mõni on üksi
ja nii on mõni teinegi
kanna oma riideid
tea, mis ta tegi
ah nii kurb
(ta ei teinud midagi)
äkki ma tahaks
et keegi teeks
et keegi katsuks või oleks
niisama
trepist alla ja üle tee
ma ei taha rääkida
et on öö
et ma saaksin olla tasa
ja vaadata
kuidas kardinad liiguvad
ta istus
ta mängis kitarri
ta teadis, et see on õige
ja ma panin silmad kinni
ta istus
ta vaatas
ta teadis, et nii on õige
ja m .....
Kes teab miks?
Aesteetiline, kaevamas silpe; karvkate tihke;
libistamas mööda pehmet sooja neid räsitud pihke;
märg hüüd kõrvadest lipsamas sisse; siplen;
mitte kuigi kindel; taat riidleb; memm peput triibuliseks vihtleb;
tegudele andmas uut valgust; vana naise häälel malbus;
kui mehelik manitsus vaibus; rahulik vaikus; mõtte paus;
mis kasvatas siiraks; enda vastu olema aus;
sügavalt seest see laul; mis plaane ei sepista;
skeemi ei hau; öelge; mis on väärt valetajal au?
Näpuga enam ei tea näidata; tõde kurdile väita ka;
terve elu justkui sandile vastu karku äigamas;
vunts silut .....
Pingu Ja Valgekese pesupäev
Kätte jõudnud on pesupäev
väikeste nunnude majas
Pingu korjab kokku riideid
Valgeke pakib trikoo kaasa
ning suplemiseks rätikud.
Siit jalutuskäigu kaugusele
jääb suur sinine ookean
mis päikese käes sillerdamas
sinna viib lumme sammutud
loomakeste käpakeste rada.
Selles rannakeses on alati
palju armsaid erinevaid
kohmakas jääkarupoeg
paterdavad pingviinid
kavalad lumerebased
laisalt lesivad hülged.
Kõigil on siin väga mõnus
Loobivad palli loomalapsed
Valgeke ninaga tonksab
Pingu jalaga tähtsalt kõksib.
Hiljem vette sulpsates
pesevad nad puhtaks
.....
esimene lumi
langeb taevast valgeid tähti
liuglevad tasakesi nad alla
esimene lumi seda aknast nähti
päästis lapsesuul rõõmu valla.
riidesse kiiruga pani poiss
sokid - saapad tõmbas jalga
paistis välja nagu kubujuss
kes külma üldse ei karda
nõnda lumesõda isaga algas.
ehitas oma kindlusele valli
seal oli tema kuningriik
hiljem tegi lepitava kalli
isaga jäi rahulik viik.
x generatsioon
tunnen peas mõtlemata mõtete raskust see surub
täitma võimatust võimalikuks osaliselt neist
meeleolu aju funktsioneerimises kõrgeks rusub
on kahestunud isiksuses üksmeelne vastuseis.
vasak käsi - parema käe elusolemise lämmatab
pöörates südames sisemised taskud pahempidi
emotsioonitu tunnete vaesuse vaegus hämmastab
lugedes üle mälestustena vorbitud sandisendid.
lootes enda inimvaret külmast talvest päästa
muretseda kord sajandis käivale rongile pilet
verepisarate punane määrduvalt määrib räästa
leemeks kogud patta kus kingatallad ja sinel.
kül .....
liivakell
elu teerajad olematuks kulutanud kingad
edasise jäänud aja pead läbima paljajalu
eilne saanud tolmuks mida sisse hingad
väikesed kivid põhjustavad hirmsat valu
kui astud puruks neid oma talla all.
tilgatumaks joodud allikaveest lähker
räbalaiks kantud hinge ümbritsevad riided
unetult lahtise tähistaeva all vähkred
pingete põhjustatud vaimse vaesuse käes piinled.
ainsa küsimusena peas tüütu kärbsena tiirleb
kas olen oma varjust üle hüpates siis parem
pilk igatsevalt möödanikus igatsust piidleb
lootes kogeda veel õnne olemasolu nagu varem.
elu teeraj .....
Murran vabaks
Nuga paremal puusal, kaelas aventuriin
tulen jälle su juurde, juustes lõhn viirukist.
Võtan randmelt mookaiidi, surun su pihku
ja ütlen, et enam me eales ei kohtu.
"Sinu valik, tead - nõiad lähevad tuleriidale,
mina ei lähe," ohkan, toetun uksepiidale.
"Ma oleksin võinud sind armastada, mees."
Sa väldid mu pilku, põrandat vaadates.
"Täna keskööl ma lahkun hirvena siit,
anna andeks, et üldse me teed ristusid."
Sa ei vasta, ma pöördun, kuid kuulen siis,
kuidas sositad, et sa ei unusta mind.
Seisatan hetkeks, tean me enam ei näe
ja .....
Pidule
Pidule!
Torupilli kaunis hüüd kaigub üle Eestimaa,
kutsub noori -vanu tantsupidu pidama,
piduriide sätin kambris selga,
leivakoti haaran hõlma,
linna poole sihi sean,kaare poole kõndima.
Kaare all me noored -vanad,
kokku saamas tantsu tavad,
Oma sammud ritta seame,
rõõmsaks saame oma meele,
eha saabudes me kodu teele...
Ta ärkas.
Oi kes ärkas ,
nagu värske lilleke ta tärkas.
Taas uus hommik käes,
edasi magada tahaks ta kõigest väest.
Aga ärgata tal tuleb,
juba siis kui äratus kella kuuleb.
Ilus naine end riide seab,
vaikselt naeratuse näole veab.
Tõuse ja sära võiks sulle kõrva sosistada,
suure kalliga sind kostitada.
Olen sügis.
Vihmaga ma kastan tihti,
värvin kirjuks puude lehti.
Küpsed pirnid,õunad ära korja,
randa ära enam torma.
Otsi välja soojad riided,
suveasjad kappi viige.
Vaikselt talveks valmistuge,
pakun selleks mina tuge.
Pehmendan külma tulekut,
veidi veel annan loodusele jumekust.
Aasta algab....
Aasta algab talvega,
pakase ja lume hangega.
Välja minnes soojalt riide,
ei siis pärast nohus piinle.
Kätte kinnas,pähe müts,
särke selga rohkem kui üks.
Ümber kaela sallgi sea,
ei siis tervist alt sa vea.
Ära pikalt väljas ole,
varsti tuppa tagasi sa tule.
Tuppa tulles võtta sooja jooki,
vanaema küpsetatud kooki.
Nii saad kevadele tervelt vastu,
ei see haigus su kaela lasku.
Verine Hommik (128)
hommik mu lasnamäe aknale laskub
eesriide nihutab eest
sammude sahinal põrandal astub
voodis näeb magavat meest
nägu on naerul, plaan juba valmis
aeglaselt kerkib tekiserv
küsib kas tohib ja askeldab juba
linal on natuke verd
mees magab edasi, peeretab veidi
ei taipa ööd ega mütsi
silmad teeb lahti leiab põrandalt kleidi
ja taipab et ikka on üksi
Minu õlgadel sinu lõhnane sall
Põline mets ja käimata rajad
peidan sinna end kui sind vajan
metsas tuul mängib ürgset viisi
enda siia su juurde viin siis
Pole valskust kõrvades kuulda
ainult kamin ning nende puud ja
ma tulen ja tuled siin süütan
leegi keeli puudele püütan
Kuumus kõrvetab põskedel puna
käed kutsuvalt hüüavad… kuna
heidan seljast vettinud riided
võimas jõudu täis tuli mind piidleb
Kriuksuvad lauad jalgade all
alasti õlgadel sinu lõhnane sall
ma ei aima su tulekut ette
ilmud pildina minu ette vette
sulen silmad just nii sind vaatan
Su ootamist hingega jaa .....
Kui ma oskaks joonistada tunnet...
Kui ma oskaks joonistada tunnet
Värviks ma ta värvituks
Suure pintsliga annaksin jumet
Kuni sa saad üleni värvitud
Värvitud värvitu värviga tunded
Neid on nii palju sa kindlasti tunned
Värvitul värvil puuduvad piirid
Põrandale laiali visatud kriidid
Su joonistan seinale enda kõrvale
Värvitu kriidiga tõmban jooned
Kriidiga kõdi teen su kõrvale
Põsel sul naerupisar joon need
Võtan teise värvitu värvi
Joonistan su raamile huuled
Võtan seljast sul särgi
Sosistan kõrva kas kuuled
Vean näpuga sulle nüüd silmi
Piidlen nendesse nii läbi sinu
.....
Tööidüll
Algas legetatiivse kodaniku elu.
Ãra vaata enam pidusi ning melu.
Las vara ärkamine täidab su hommikuid.
Kildine jalutuskäik on ärkamisele bronnitud.
Vaheta riided, kiiret pole-vahetpole.
Kraba munchied ja astu päeva rõõmsameelselt.
Ainult tööta usinalt,
saa palka, söö ja maga.
Löö vãlja endast loll naga,
näita enda ûhiskondlikku kuuluvust.
Ymberringi vaid vatid,
šlangivad.
Ei kurda tegelt yldse,
почему я експерт жланг.
Töötempo on tappev,
tõmbab lausa tissi põletikku.
Päev on korda läinud siis
kui tunnikese saab teha toolil .....
Ema
Ema on see, kes on alati toeks,
vaikselt, nii salaja mõtteid Sul loeb.
Õhtul sooja kalliga Sind unele saadab,
hommikul taas need kallid Sul kaasas.
Ta ei riidle, kui pahandust teed,
paneb ümber Sul käed, on pärlitest need.
Ta toetab, kui mure hinge sul matab,
Ema armastus suur Sind alati katab.
Mulle ei meeldi et pean oma luuletusi nimetama
Kas ma iial näen valgust?
Kas ma iial kuulen tött?
Kas ma iial saan aru kus,
On minule loodud koht?
Kas ma iial veel ärkan?
Kas sa iial saad aru?
Kas sina iial üldse märkad?
Et valu pöhjustad kui püssi toru
Palun jätta mind.
Ma ei suuda su tahtmist täita,
Ma ei suuda enam usaldada sind,
Vöi enda tundeid maha laita
See suhe tappab mind
Lihast tühjaks jäämas minu rind
Vihast täitumas see pind
Sest iial ei taha näha enam sind
Reaalsus mu loovuses
On kui öhtune promill mu joovuses
On säilind tunded siin soolsuses
Ei tea kus viib rada siin teel
Kas iial ärkan .....
Pärastlõuna
Minu lemmikaeg on pärastlõuna,
kui uss on juba uuristanud õuna,
rammestus nii kontides kui keres
ja madalik on soojaks läinud meres.
Siis ma võtaks julgelt riidest lahti,
kui naabrimees ei pea veel aknal vahti...
Su kõrval lesiks hetke või ka paar,
kuni jälle hing ja mõistus klaar.
Ma tunnetaksin, kuidas süda lööb,
minut krõbistades tunnipitsat sööb,
kuidas elu muutub tasapisi ajaks,
ilma et ma seda juurde vajaks!
Ma kuulaks, kuidas vaikselt tiksub kell,
kuis tuviparv lööb laulu katusel.
Õhku joonistaksin sõrmesüdameid
- ja ära ma ei kustutakski neid.
.....