Sõnale riimid leiti 23 luuletust
Linnahalli varjus
Ta kadus, ta hajus
Seal Linnahalli varjus
Ta hadus, ta kajus
Istusime sajus
Ta kadus, ta hajus
Oli vastapandamatu
Ta hadus, ta kajus
Olid lilled ja pajud
Ta kadus, ta hajus
Oli tunne nii raju
Ta hadus, ta kajus
Oli roosakas taju
Ta kadund, ta hajund
Olen Linnahalli varjus
Ta hadund, ta kajund
Yksi istun ma sajus
-Reijo Roos-
13.5.19
Tont, ma tekitan sinus hirmu
Tont ma tekitan sinus hirmu.
Tõmbad ennast siin villu,
Nahka sa imed siin minu vingu,
Sa üritad ainult imeda närvi.
Tahad eemaldada mult värvi,
Et kõik mul oleks must valge
Ja kaoks see kuradima malbe,
See malbe õhk ja siis ongi see crapp.
Hoia eemale minule pointed näpp.
Endale tekitad sa imeilusad luited,
A minule keerad ainult sitta.
Ja sa meelega paned end mu vihkamise ritta
Mis edasi tegema peaks, et läheks vaid heaks, kui teaks.
Tegelt ma pole nii negatiivne vaataja
Kuid sinna võin ma ennast vahel saata ka
Sissejuhatus tehtud
Pilt on pestud
Nüüd algab vaatleja vestlus
Tõmban ma nööre
Mängin et olen ma röövel
Lauseid näkku üksteisel lööme
Või minu omasid ajuga sööme
Tunnen ma hetkes seda kõike mida ma mõtlen
On ju kõigile selge mida ma sihin
Kui käes on mul vihik
Kommunikatsioon ja pihil
Või kuidas saab aru üks isik
Olen filosoof
Mida ma vihjan
Ma ei tunne mitte midagi lihtsalt
See on näide et iga sõna mis valin on vä .....
Ümbrus
Ma olen vigane peast
Elan ridade peal
Kui neid sõnu siis sean
Mõtlen et järgmise laksuga leian midagi head
Mõte on selge
Olen täiesti terve
Segan ennast kui kaardipakki
Ja riietun lahti
Ma ise seda metafoori tahtsin
Hääl läheb sügavamale
Vaikus lööb selgust
Annab mu elule kergus
Pikalt see ei kestnud
Hingetõmme on tehtud
Vaikusest tulen ja lõpuks ma väsin ja suren
mediteerin kui olen siin samuses tules
alles hakkab pilt võtma jumet
Riimid mis viskan on täiesti lihtsad.
Seda maailma armastan. Sõnadesse on peidetud kood.
Ja igasugune mõte puudub sellel l .....
Impulss
Võtan asja suurelt
Taban mõtteid aju juurelt
Abstraktne maailm mida pole olemas, selleks kasutame luulet
Et jõuda kuule tuleb lasta vaakumis end tuulde
Kuni leian ma pointi miks üldse seda teen
Ema kodune toit maandab pinge ja riimide võrgustik ringena hakkab hingama
Tekitan kõlu
Lausun rütmiliselt sõnu
Liiga raske et näha
Aga tunda lihtsalt saab
Mõtleja valib oma tee
Uskuja las ta olla rahus veel
Olen sama pikk kui romaan
Mis kunagi lõppeda ei saa
Keegi ei mõista kunagi intelligentsust mida oman
Silmad kinni kirjutan ja lõppu panen koma
LUULEKEVAD
Täna tahaksin hõigata õhku,
et kõikide kõrvad kuuleks:
„Trotsides kainuse rõhku,
ma kevade kuulutan luuleks!"
On värssideks kellukad valged
ja stroofideks sinililled
ning mõõtudeks musträsta viled,
lõppriimideks lõokese triller.
Veed voolavad vabavärsid
ja liblikalennud on lüürikaks!
Kes vaadata-kuulata kärsib,
tunneb südames sõnade muusikat...
Matemaatika armastus
Sulle ehk meeldib matemaatika
sellepärast oledki riimide lisamises
nii hea
korrapärasus, piltlikkus ja vorm
isegi kirjandusõpetajale pakuks huvi
mida aastate jooksul oled kirja pannud
kasvõi oma lõbukski
ja ajatäiteks talle
ma ei arvanud, et Sa kirikussse tuled
aga ma olin tollal üldse isekalt kreenis mõtlemisega
lihtsalt kuvand sellest, kes eeldasin sind olevat
ei ühtinud tegelikkusega
ja vastupidi
pärast hakkasin hoolega oma sõnu kugistama
nende ebaõigluses, hoolimatuses ja võib-olla kohati kalkuses
muidugi sa olid kirikus kohal
ma olin ka
muidu ma ei mäle .....
Puistan...
puistan südamest välja mõned valusad riimid,
mis mu südant lõhestavad, purustavad, murendavad
nagu lehttaigent
kuskil bussipeatuses ma tean, sa ootad mind alati
kas just mind, vaid meid kõiki
ja muheleval näol võtad meid vastu
sa olid alati mu sõber
vihastasid kui mul sinu jaoks aega ei olnud
ja nüüd ma avastan,
ma ei teinud sulle ruumi
ma olin iseendaga tegelemises nii kinni,
et ma ei jaganud oma ruumi sinuga
ja kui lõpuks olime koos, ei soovinud ma kunagi, et see
päev-õhtu-öö lõppeks
ja murdunud südamega läksin jälle oma teed
teades, et võib minna .....
vene värsid
Andrei Jevdokimotsevi värsse lugedes
lase oma luuletuste
särgikrael ülemine
nööp vabaks
need ei pea olema frakis
või liibuvas õhtukleidis
lihtsalt read ja riimid
hing mille üles leidis
kus meelel oleks avar
rõõm ei vaja peitmist
muud polegi tarvis kui
õena emmata sõnu
öelda neile rõõmsalt tere
nii et sees hakkaks endal hele
Kui luuletamisest saab kõrini
on ilmas tähtsamatki
kui ainult värsid
segamini sahtlis
määrdund trükivärvist
kui kõndimine riimid taskus
laubal pronksi läik
kandamiks vaid luule raskus
mitte elu käik
kui lüüriline pudi-padi
mõni lõhn või tunde vari
hetk armsa ligi
äikse hingus nüüd söestab meeli
nad hoopis muust on pingul
kui soovist
sõrmitseda riimel keeli
proovisin pisut hõlmata
Noorte luulealmanahhi „Grafomaaniat“ lugedes
ah kõik see tahab alles veel
sõnadesse voolamist
mu oma veri soontes
tema hõõgumine jahtumine naha all
su sõrmede paitused mu näol rindadel
tühi õhtune tramm meie pilkude puudutused
pokaal veini üksteise vastu liibumine
tantsides õhtu hämardumine
lehtede langemine sügisel linna pargis
tänavalaterna posti vari kuu veelombis
see mis kärestikuna vahutab ja tormleb mu
sees alles on riimideks saamata
kõige hullem et ma ei oska kõige sellega
midagi peale hakata
rusikaga kildudeks raksata
otsast peale uuesti haka .....
Põrandaaluste isand
Mida taga ma ajan, seda vajan, vaid hinge rahuks,
pinge kaotus, sõnade avar paotus, ei iial ma laostu,
seni kuni süda sees taob mul, pole midagi muud,
mul ju ajada, kui vajaka on iga tund, kus pruukinud,
suud, lapsena murdsin palju luid, nutsin kui ema oli kurb,
ega väga ei mõistnud, mis toimub või millises lõksus,
kõik me oleme, oli tore veel, kuigi kole kõik see,
mille pärast kõik omavahel olid võitlend, teadma
Õppides, vabamalt kõndides, rahu enesega sõlmides,
kui olin veel väike könnike, järel suurtel poistel sörikides,
läksid mööda kõik lööming ideed, ku .....
Kuu varjus
Judinad, kui tulistan, muusika, mida igavesti võiksin kõvemaks kruttida,
juhtimas fookust, kuulsid sa hookus pookust, nõidus mis päästis mind kokku jooksust,
vaevu korduv, laenuks taeva tolmu, saatmas voolu, kasvab ootus, leida moodust,
naasta kus midagi muud polnud, vaid see jumalik, lubab mind, kui anuma puhtaks riimisin,
luhta siin, läinud ükski stiil, müüdiks hirm, süüdi sind, lavastati, vabaks lasin, et poleks masin,
riimide vabrik, südamega ühes taktis, pakkind ta lüürilisse mundrisse ja sulle andsin,
sa tasaselt tantsid, ma katsun täna pähe jätta maski, mitte ol .....
Ka see
Igavene, kaduv kui virvendav silmapete,
lihtsameelne, haudun lihtsa meetme,
kirjad teele, neile, kes hindavad hetke,
heidan ette, siirus südames ainus reegel,
vabaduse poole, kandes tundeid millel koorem,
pelgupaik on remondi ootel, rohked ohked,
enne kui kohale jõudsid oli pool koolend,
ületamas norme, kõnes avar, kõrvetamas tonte,
vastandub luules, karastub julges, muusikast sai..
mu unelm, igat sõda südamest välja lugend,
pead murdes, tean, et hull mees, avameelselt suhtleb,
tabas end ja nuhtles, selgroogu õgvendamas,
aastakümmnetest mis riimid paberile põletavad
ka .....
ega ka koostist, mida sa äbarik lootsid, enamus su informatsiooni, pärineb youtuubist ja riigi koolist, aju neuroosis suht poolik, piiri pealsest häirest bi-polaarsusesse jooksis, äkki selgitad mis sus täpsemalt toimis? Mul pohhui- soovin vaid, et sa üks kordki, ise hoiaksid oma elus rooli, ilma ajamata oma solki, lootuses, et saad fänniks endale paar nolki, suhkrumollist, juhus koorib, muutus toonis, kuulsus vaid prooviks, kas see sulle ajju soonib, kui kannad oma õukonna narri krooni, peale meelelahutuse muud polndki? Ei näe pointi, näen vaid tonti, kes ei saa taadilt liha .....
— M KNutiluti Pöialiisu
Libastun, väljendan kirja luult; mind nad pilganud; kui end minuga võrrelnud; see pea neil pooltki nii ei mõtelnud; krabiseb igas päevas vaid jõledus; nõme ju; kõrbeb kortsus kulm; mu moodus on hull; naeratus suul; mu mure on kuult; tundmus mis juhtunud; plaan ei luhtunud; sest teda polnud; kurku tuld; tekitades; mekkind maailma vaadet; settib tasapisi hingepõhja varavalges; juurde sulle andes; ande mis vaatleb; ei ma kahtlend; vedada on minu see rakend; nõnda lahkelt lasen oma tahke kiire ande; mis piinleb puhtas aates; kurbuse saatel; muundun seest pannes; sõnasid kõlama; .....
— M KLoovuse Loovutus
Riimikunn, äratan su, Riimimis tund, pärandan uut, pätakad kasvatab pruut,
milleks on teadmatuse teadmised, headuse-kurjuse võrdsuse seadmised,
head teed ei soovi ükski mees, head meelt, saan kui kostub see,
Pühendatutelt, üle vaatusel, sõrme vahelt lipsaval vabadusel,
tõmbe muster, pükstest leian ideed, milleks on need, ammused,
mis kokku meid tõid, ok see oli raha ja õis, vast mitte see mida lõin?
välja rögastatud tõrv, kulissi taga peidus on sõim, kas ma võin?
Natukene riimida-pihtida, tasaselt skilli lihvida, igapäev aina,
kõrgemale sihtida? Kas võin? Kas luba .....
mõeldud on mõtet me mõtetes
öeldud on ütlusi me ütlustes
tehtud on tegusi me tegudes
tundeid on tuntud me tunnetes
mälestusi on mäletatud me mälestustes
jutustatud on jutte me jutustustes
vaadatud on vaateid me vaadetes
kaodatud on kaotuseid me kaotustes
vaigitud on vaikust me vaikuses
pildistus on pildid me piltides
kirjutatud on kirjad me kirjades
pilgud on pilk me pilkudes
võidud on võit me võitudes
riimid on riim me riimides
sõnad on sõna me sõnades
lauldud on laul me lauludes
arvatud on arvamusi me arvamustes
tühjus on tühi me tühjuses
loota on lootus .....