Sõnale roheline leiti 79 luuletust (top)
tsüklist 16.a.
ära vaata mulle silma
kui mu meeltes
alles hägus käärib
õrnroheline kevad
lehed okstel mis
värelevad tuules
veel kasvada
pole jõudnud suureks
avarus taeva all
alles ise mu huuli
suudleb veel endas
helisema panna ma
ei taha armastuse sõnu
nad kiirelt
lihtsalt kaoksid õhus
ära vaata veel
mulle silma palun
mu poisiea
mu poisiea
armastuse puhtus
mis ma sellega enam
nüüd teeksin
kui me koos pole saanud
olla isaks ja emaks
jah oled endiselt
erutav kena mind
hullutad kui mais
heleroheline kevad
mis siis Sind nähes
ma selga ei keera
pisaraid neela
mu poisiea armastuse
puhtus hingest mis üle uhtus
meel ikka
ikka veel ära ei harju
kulu asemel roheline rohi
raagus kased hiirekõrvul
maja taga mäel hommegi
vihmamärg longus karukell
hing sellest hell
aina varem kardinate vahelt
hommikuti valgust tuppa nõrgub
pilk vaatamast voodist seda
tõrgub kevadtaeva halli kõrgust
rohi kulust
rohi kulust juba
läbi on kasvanud
ülal lumepilvede asemel
kahused valged pilved
teed tahenenud kased
hiirekõrvul millegipärast
hüütakse säärast miljonite
aastate pikkust loomist
taeva all kevadeks
koos olla selles kulgemises
kus võilillel õies kollane leek
puudel heleroheline
suureks kasvab leht
Emajõe veega
pesed hommikul nägu
männikus õhtuti kukub
kaua kägu
Pika linaga
On veebruar ilus kuu
ja naerul on rahva suu
vastlakukkel, supp, leib ja kama
isuäratav retsept pühadel sama;
krossirada ja ATV
ning palju palju lund
enam paremaks ei lähe see
võidusõidu tund;
piip on ees, põleb roheline
ilma kiivrita gaas sisse
võtab hoogu sohver selline
palju takistusi rehvide jalutsisse;
kordi 1,2,3
lendab lund, veri ja tolm
kordi 4,5,6
ikka kihutab päris tuus;
nüüd 7,8,9
annab masin peksa
nüüd 10,11,12
ei tehta välja neist;
kes mäest alla sajavad
erinevas eas põnnid
masina rataste all lendavad
kõik need kõnnid;
jääb al .....
Roheline kuusk
Kuusk toas on roheline,
igal oksal küljes ehe,
kuuse all on kingitused,
varaküpsend luuletused.
Kuusepuul on palju rõõmu,
varjul kurba igatsust,
mälestusi, südamesoojust,
veidi hinge puudutust.
Kuusk taas on roheline,
ta on hingel lähemale,
iga kuusel pandud ehe
toob pühad jõulud ligemale.
Super Mario lahendus
Kes on see vahva mees
traksidega ja vuntsid ees
punane müts, käes kolb
tuju pole kunagi halb;
ise torumees, itaaliast
tunneb palju toidumaitsest
ja hüpata kilpkondade peale
see eeskuju kõigele heale;
aga peeretus tähendas
kuidas magu häda sünnitas
ruttu peldiku poole marssis
töö ajast end pausile tassis;
ja kes on see vahva mees
ka traksidega ja vuntsid ees
roheline müts ja paber ligi
see Super Mario veli, Luigi;
ja tungis noorem veli
enne teist ette ning tegi heli
istudes kuivpeldiku nirvaanas
pealekauba sitale onas;
ja mis teeb nüüd super Mario?
p .....
aprillis
lööb pärast talve
haljendama põld ja nurm
samamoodi heleroheline
nüüd on jälle elu igavene hurm
mul kahju hakkas
et poisieas pajupill
jäi tegemata
pritsmeid pööreldes
vesiveski koduojale
rõõmust kilgates ehitamata
varandus teele mida
võtta jäi kaasa tulemata
vajunud on igaveseks
Elva jõe põhja kõrvus tuul
lahtistel jääpankadel sõitmine
silme ees Peipsi avarus
pähe hakkav vabadus
Oh, Jumal, kui sul on alles 16
ma hoian Sind eneses
hästi tasa ometi
miskit jääb puudu
võtan Su uuesti päeva kaasa
kui mesilased on hakanud
sumisema
vaata nüüd on päevast
viimane kild päikest seinal
panen ta endale peo peale
mu tuba
põrand on roheline
tas on 24 lauda uks ei kägise
varsti panen helesinise
tapeedi tervele toale
eksisin põrandal on siiski
25 lauda pean teda veel
millegagi küürima
*
koivalguseks kuu jõudnud
on teispoole katuseharja
enam kõiksusega
miski minus ei kõnele
meel kuu valgusest toas
kaasa võbele
lume valgust vaikust
sind tänan suvi
valge juuni
su pillamises kaua
sai olla meel
sinitaeva pilvede
astrite unustuseks
nüüd öö läbi hommikuni
maale sajab valge lund
meil unuks sootuks juuli
jääks silmapiiri taha
heleroheline kevadootus
lume valgust vaikust
aina rohkem päeva
hangedena kuhjuks
need põlemata jäänud kirjad
Su kirjades on alles
me räästais tilkuv
Emajõe tulvavetes kevad
nii heleroheline päiksevalge
ei iial nõnda enam
mu käsi harva puudutab
neid hetki ka silmavesi
mis mõnda nendest vahel
kaua puhtaks pesi tasakesi
kui penikeeltes külajõgi
ülastega kaldal mais
me kirjades igavesti
voolama jääb see kevad
hing armunud kus olla
pilgeni kord sai
Talv
Talv on kasvatanud hanged
kõrgemaks kui püramiid,
aina lund juurde tuues,
valgust täis on terve ilm.
Küll see talveaeg on tore,
valged jõulud saabuvad kohe,
ootamas on üllatused,
südamesoojuses küpsenud kingitused.
Metsas valges lumes,
roheline kuusepuu,
ehetes ihkab olla,
rõõmuks laste seltsi tulla.
Talv on ikka ütlemata tore,
meeleolu rõõmsamaks muutub kohe,
jõulurõõmu naudingud on teel,
jõuab kannatada veel.
tsüklist „Poisiiga“
Sind vargsi bussis
ohates vaadates
Su pilku argsi oodates
suu muud midagi ei
lausu
hing Sul õnnejanus
armuvalus veel kaua
pillavalt õitseks
iga hetk nüüd kirsina
Sul puhkeks päevas õide
vaid ära taha ainult seda
Sul pähe hakkaks
igavesti see heleroheline
õrn kevad
pojengi pillav ilu
tee ääres kasel
lehed hiirekõrvul
õie õhtuks avas nartsiss
lume asemel näo teeb märjaks
teel koju nüüd vihmapiisk
taeva all kui kevad
heleroheline meil tulla
laseb õitsemisse
hea on tunda üleni hele
on see minek voolab
meisse nii võilille vihma eest
sulgumine kui üle peenra
serva pojengi
pillav ilu maiõhtu vilus
kui rõõm on näha
imestunult vaatan
erkpunasena särab
päikse käes kuis peenral
tulp
kuldkollasena rohus
nurmenukk see antakse
siis vist alles päeva kaasa
pärast halli talve
kui meelel rõõm on näha
mets uuesti on erkroheline
kähar see tõuseb viinana pähe
siis kui lehed suureks läinud
puudel kaob lihtsalt pärast