Sõnale rohelus leiti 67 luuletust
Karu tegemas
Mulle meeldib see kevadsuvine rohelus
ilm on see nädal uuesti ilus
õueskäimist paelus
päike ja tuul mu nahka silus;
töö juures olin karu tegemas
kui peldikut kusagil polnud
seekord polnud nõgesega pühkimas
mäletan, kui vastik see olnud;
munad kõrvetusest säästetud
aga vinn hakkas prakku kasvama
mitu päeva sai oodatud
enne, kui tohtsin lahti saama;
kodus potil pühkides
oli vinn sama hästi kui kadunud
aga alla sita sisse vaadates
sai mu selga jutt joostud;
kohe läks mul hing kinni
ja jälle kõditas mu perseauk
mitu päeva kasvamas polnud vinni
vaid ve .....
Põrgu maa peal
Pole olemas päikesetõusu
ilma selle valguseta
ja lind oma noote ei lausu
ilma maikuu roheluseta;
kõik mis veel tuhast õuseb
pärast tuld ja tõrva
mille põrgut kahur uuesti laseb
varjujale tungib surm kõrva;
see rahvas suleb oma silmad
ning endiselt ei kao see kuni
muutuvad vaenlase sõnad, mis külmad
siis ehk lõppeb ka sitt uni;
kuntslik põrgu maa peal
on hullem, kui mis all ootab
sõjal pole vahet kurjal ja heal
kui oma keerisesse kõiki võtab;
isegi surm on süütum, kui kurjus
mis loomulik inimese hinges
ja kui mõni koosolek jälle nurjus
on suhe ikka .....
Kevadine linnuke
Ta lendab oksalt oksale,
hõiskab üle maa,
et kätte jõudnud kevade,
kõik kauniks läheb taas.
Ta laulab loodusele,
tärkavale pungale,
mururohelusele,
kevadlille õiele.
Ta laulab varahommikul
uhkes koidukumas,
päeval ja ka loojangul,
kui maailm varsti magab.
Ta on vaid üks neist paljudest,
kes meile ilu loovad
kevadises looduses
õiteilu taamal.
- Tarmo Selter -
2022
Oled Sa
Oled Sa kunagi vaadanud päikest,
silitanud looduse rohelust,
nautinud pilvedes välkuvat äikest,
merevee lainelist värelust?
Oled Sa vaikinud metsade vahel,
kuulanud lindude laulu,
märganud, kuidas on looduse tahe
peale jäänd' tormide kaudu?
Oled Sa hoidnud oma südame pesas
kõike, mis Sinule antud,
proovinud jagada kõigile seda,
mis hinges on Sinuni kantud?
Ole ja hoia, endaga kanna
kõike, mis Sinuga olnud,
ühe käega võta, teisega anna
kõike, mis Sinuni tulnud.
- Tarmo Selter -
2022
Püha Pätrik
Iirlastel täna põhjust tripsutada
iirlastel põhjust jalga väristada
toimub karneval uulitsal
tähtpäev ühel mehel kuuslal;
mattuvad linnad rohelusse
ja punapäiste kaunitaride haarmesse
härjapõlvlased kulda jagavad
nemad kingsepa tööst puhkavad;
ohhhh jahhh ... oleks meil selline pühak
siis rahvast täis lauluväljak
Pätrik ristiusku rahulikult levitanud
sellega au omale teeninud
Päikese paitavas pales
Päikese paitavas pales
Sa mõtled, kas jäämas on alles
talvine külmus ja jää,
mida silm veel igal pool näeb.
Päikese paitavas pales
Sa seisad ning naudid ja oled,
on rohelust paistmas küll vähe,
kuid kustumas on talve tahe.
Päikese paitavas pales
kevad see meieni tuleb,
luues veel kiiruga teed
läbi sulava lume veel.
- Tarmo Selter -
2022
Sügise "bluus"
Suvest ette muutus trügis
nüüd ongi jälle sügis
ja see ei sobi mehele nagu mina
miks - saad teada sina;
lehtedelt kaob rohelus
kaob taimedelt lopsakus
päevad on aina pimedad
ja ilmad jälle koledad;
üha uuesti sajab ja tõuseb torm
ei sobi see õueskäiale mitte üks põrm
üha kiiremini päike loojus
sügisega ära kadus kaunis soojus;
lapsed peavad minema kooli orjama
igasugu asju pähe raiuma
on asi sitt, kui hakkama ei saa
ning kaasõpilastega ei saa läbi ka;
kuidas sellist aastaega sallida
kui on võimatu seda nautida?
tahaks saastale joone alla tõmmat .....
Arborist
Tulime klienti teenindama
tal vaja puud harvendada
mida nägin, ajas vihastama
kask on saadud kahjustada;
kui elusal kasel toht võetud
siis see puul ei taastu
on selle ilu ja tervis rikutud
paistab, et autoga sõidetud vastu;
ning naabriks on insener Garin
kes tunnistas oma süüd
lähen ta juurde ja uurin
kohtumõistmine algab nüüd;
"jah, ma seda tegin
aga mis siis?
kui oma masinaga pargin
jäämas kaskesid alati ees kõik viis";
lubas, et parandab vea
tahab et aitan tuua ta masina
aga misasi on hüperboloid, ei tea
nii kuulas ära ta viha mina;
&quo .....
Metsmesilased teevad karu kolbas mett
Pealkiri räägib sellest
mida ükskord metsas nägin
ei lähe kaunis pilt meelest
loege isuga, millest räägin;
Pärnumaa metsad on paksud
eriti Läti piiri ääres
panin jalga matkatossud
saada rohelusse on veres;
ning sumin andis mõista
kuidas kihab elu ilma inimeseta
mesilane kolbast koduna ei välista
teevad mett ilma takistuseta;
loodus on imeline
ühe käega torkab ja teisega paitab
sellel on vaim mitmetahuline
oma algust ja lõppu mõistlikult kasutab;
ei saanud pilti ma teha
aga mu jutt on siiras
oli ellu tärganud surnu keha
vaade metsa rüppe mind haara .....
Saatust teenimas
Tean mida teha, kui vabat aega palju
ja kui ei meeldi jääda üksi koju
suvi alles ees ja saab nalja teha
ette panen meigi ja musta riietan oma keha;
jooksen mööda rohelust haigla poole
seal olukord patsientidega kole
polnud keegi enne mõelnud ideest
et võõras haigetele mängib vikatimeest;
koputan vikatiga aknale ja lehvitan
või neid oma voodite ees teretan
külastan neid, kes teel loojakarja
kui on viimaseid sõnu, panen kirja;
Postimees kirjutas, et arrteeriti 1 hull
meedias nüüd kihab suur mull
politsei oli mu eetika kohta aru pärimas
vastasin, et olin saatu .....
Metsapeatus
Maanteel on lebo üksi sõita
ja kui pole neid troppe kihutamas
aga nüüd on vaja pausi võtta
sest mu kõht on korisemas;
pidin metsapeatust tegema
aga avastasin, et paberit pole
rohelusse asusin kohe jooksma
muidu juhtub õnnetus ja see kole;
võtsin heina ja läksin paljajalu
aga end pühkides olin pinges
munad ja pepuauk said valu
sest heina sees oli nõges;
nüüd lonkan tagasi
hoides hargivahest kinni
metsapeatusega läks asi sedasi
et paranemisega raiskasin sõidutunni
Kevad ärkab...
Pilla-palla kõik on valla -
kuivand' lehed kukkund' alla,
lumest peidust varjudena
sulab kuivand' oksadena
välja sügisene elu,
tuhmiks jäänud lehevõlu,
mädanenud õunad sealt
aiast värske muru pealt,
mis annab märku tärkamisest,
roheluse ärkamisest,
uuest elust kevades
ka meie oma hinge sees...
- Tarmo Selter -
Kevad
Kevad see vuliseb,
veekene suliseb,
kadumas hanged ja jää...
Päikene sulatab,
kiirega ulatab,
tärkamas maailma näed...
Kevad on südames,
hinges ja silmis,
õisi siin tärkamas näen!
Mõtlen, kas ongi see
unes või ilmsi,
ma laulan nüüd kevadele...
Noppides õisi
siniseid, valgeid,
kevade ilu on see...
Rohelust lehtedes,
uus lootus hingedes
äratab headust me sees...
Tarmo Selter
Minu aasta
Tule, mu kevad, mu päikene,
näita, mis sul pakkuda on!
Kas piisavalt rohelust tood,
pole õiesaak ometi väikene?
Tule soojenda mu südant siis
mis talvega pisut kangeks on saand.
Tule too mulle ometi siis
üks kerge puudutus, kui vähegi saad.
Sulata akendelt jäälilled
ja südamelt õpitud kalkus.
Kuid ära küsi - milleks?
Tahan hingele sooja. Raske on algus.
Tule, mu suvi, mu soojus
kõrveta ohakad mu aiast!
Ma tean, et selleks sa loodud
et peale kevadet keegi mind paitaks.
Sosista kõrva mul õrna tuult
ja südames vaigista tormid.
Juurtega välja võid kisku .....
Noodid kevadpäeva ...
Nüüd kevadele valla taeva värav,
jääb päikesele luua, loodus särav.
Ta tuleb - hilju üle metsa , aasa ,
toob roheluse, lilled endas kaasa.
Sealt kõrgelt , hõbe - pilve piiril,
imeline alla kostab , rõõmutrall.
Üks vigurlennu parimaid piloote,
lõoke , kevadpäeva lõõrib noote.
Hansi!!!
Kevadõis kannike ...
Talveunest me kodumaa ärkab,
linnulaul , rohelus , lilli tärkab.
Kingid kaunid päikeselt need,
süda rõõmsam, kutsuvad teed.
Meelitab kevade minema õue,
valgus energiat laadima põue.
Jälgima ilu , mis looduse sees,
liblikaid õhus , elu mis vees.
Põhjas ootad , soojust kui ime,
pidevalt külm , väljas on pime.
Kevad kosutab südant , hinge,
võtab mured , maandab pinge.
Õiekest märkan nüüd väikest,
kannike siin , tänamas päikest.
Kummardab , silmad on maas,
kuis lõhnab see kevadõis taas.
Puhkeb pungana õnne ootus,
helge homse , saatuse lootus.
Elu .....
kuuseke
on meil toas armas kuuseke
toredat rohelust oksad täis
hästi lõhnavad okkakesed
jõulu ilu kaua pole näind.
kapist välja toome kaunistused
üle puu loobime kuldset karda
ümmargused kuulid ning kujukesed
pühade tuju rõõmsalt meid valdab.
kõige tipus seisab ingel
valge rüü ja harf käes
rahu täidab iga hinge
mis peidus kõrgemas väes.