Sõnale rohi leiti 78 luuletust
Rohi
Meile antakse rohtu,
meie võtame rohtu.
Veel on õhku ja rohtu,
kuid me aimame ohtu.
Ja kui tunneme ohtu,
mis võib surmata mulla,
miks me juba ei kohtu?
meil tuleks kokku tulla.
Me ei saa olla rahus,
elades liiga lahus.
Elada liiga ligi
võimatu ometigi.
Ruumi on väga vaja.
Ruum on aegade maja.
Veel me tunneme ohtu.
Veel on ruumi ja rohtu.
Mälestuste pääle kasvab rohi
Mälestuste pääle kasvab rohi
rohu pääle sajab ükskord lumi.
Vaevab mind üks ammututtav kohin,
on, kui oleks kõik üksainus suvi.
Mälestuste pääle kasvab rohi,
rohu pääle sajab ükskord lumi,
lume pääle vajub ükskord nõgi.
Kauged ajad. Mälestustejõgi.
Uni
Öösiti hoolib must sageli unetus
pimedas pilgus on mustreid ja endeid
päeviti pajatab silmade punetus
teisitimõtleja tumedaid tundeid
Haldjahing soovitas apteegis rohtu
ravima röövitud puhkuse rahu
teadmata tundmata lähtuvat ohtu
ulatas nööpideks vermitud rohu
Neelasin nööbi- näe isegi magan
hõljumis kangastub müüjaga deit
on armastus tema ja mina- oi pagan
neistsamadest nööpidest köidetud kleit
Võrgutud silmadest- tema mu kõnest
neelasin kleidi eest mitugi rohtu vist
leian end äkki veel uuemast unest
hetk enne kehade kirglikku kohtumist
Unedes u .....
RNA lõik õlas
Vaktsiin pole mandatoorne
kes seda kardab, on õnnistatud
sellega on asi ambulatoorne
kui saad ära süstitud;
et tervist kaista, on RNA lõik õlas
keha kopeerib selleks antikehi
seda tohtri suust kõlas
vaktsiin päästab lapsi, naisi ja mehi;
aga mine tea
äkki on hoopis nanorobot
kui veresoones, see pole hea
või mikrokiip, see on spionaaži piloot;
või bakter, mis su ihust toitub
või võõrkeha mis sind muteerub
Maa vallutusplaan vaktsiinis peitub
tulnukate mõjuvõim aktiviseerub;
aga sellest hilja mõelda
sest olen nüüd süsti saanud
saab ainult seda õel .....
Paratsetamooli aeg!
Enne täiskasvanuks saada
olgu lastel tervis korras
oli vaja rohtusid neelata
nii nõmedalt läks olukorras;
oli üks aeg, mil õega olime haiglas
see aus jutt, ma mäletan
aeg ajalt tundsime end vanglas
sest meeles see, millest seletan;
tuli üks vana prillidega onu sisse
ümber kittel ja hõiskas "paratsetamooli aeg!"
nüüd pidi ajama end kummarkile voodisse
nii tegi iga tütar ja poeg;
oleks võtnud suu kaudu hoopis
aga haiglas teine reegel
nagu nuge, lastele rohtu perse toppis
valu meie aukudes oli hiigel;
onu lapsega kaasa lõugas
terve rusikas tahtnud .....
Tänulaul
Värvilise lille
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
kevad,
selle eest!
Värvilise marja
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
suvi,
selle eest!
Värvilise lehe
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
sügis,
selle eest!
Täitsa valge rõõmu
leidsin lume seest -
tuhat tänu sulle,
tali,
selle eest!
Teadmata autor + /Mari*Uri/
Kevad lapsesilmis
Ootan vaikselt pimedas toas
päikesekiirt, mis avaks mu hinge
annaks kevadele loa
muuta naeruks kõik tavased pinged
Tõstaks murekoorma mu õlult
avaks kõrvad linnulaulule
Taastaks rohus kõik kihava elu
See oleks algus lindude lennule
Veidi rõõmsamaks muutub mu meel
kui jalas täpised kummikud
taevast säramas vastu suur pärlikee
kaotamas tavaseid ummikuid
Aprill
Päike särab, rohi tärkab
metsakünkal üksik lill,
ajas kalakene ärkab –
Meil on kevad ja aprill.
Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi –
paljajalu neli last.
Aknal aga noomib ema:
“Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.
Veel on külma ööde põues,
härmahalla koidikul,
olengi et päeval õues
päike soe kui juunikuul.
Omal ajal omal rajal
Rohi juba rohetamas,
rohi roheline on,
taevas värvi vahetamas,
taevas sinine on küll,
kruusateedel kruusakivid,
kruusatolmune on maa,
metsarajad, metsasihid,
metsas rohelus on taas.
Oota, kallis kaaslane,
kas läheme koos edasi?
Ole linlane või maalane,
kas kõik see jätkub sedasi,
et oleks naeru, rõõmulusti,
õnnelikum on maailm,
ei armastus saaks otsa ühti,
rõõmust säramas me silm....
Meil on kodud, maad ja majad,
kas ehk nõnda edasi
kesta saab me elu ajal
kõik veel ikka sedasi,
et üks hetk on ja jälle pole,
on elu üllatusi täis,
rahvas kaob, kuid e .....
ärgata sellises öös
ärgata öös
kus kodukakk Pikksaares
huikab mäest alla oja
järve veel vulab
metsa all sinilillel jahedusest
õied on sulgunud
enne kus hanged nüüd
rohetama hakkab rohi
öö otsa kasel mahl tilgub
pange küla keskel pesal
isakurg kolmandat päeva
nokka plagistades
ootab rahutult kaasat
ärgata öös sellises
milline rõõm
suus kevadest
sõõmu järel sõõm
Siiski on ju kevade
Päike tõusis nagu varem,
külmakraadid saatmas teel,
ehkki aeg see kevadisem,
rohi valgemaks sai veel,
luues hetkeks talvetunde
selles külmas kevades,
kuni vaikseid koidutunde
saatmas on soe päikene,
sulatades tee ja muru,
lumehelvest paitades,
selleks veidi aega kulub,
siiski on ju kevade.
- Tarmo Selter -
2023
kevadtalves
jah mind täidab rõõm
kui räästas majal
päiksest tilgub
keskpäeval trepp
lumest puhtaks sulab
kõrrel tagasi on lumel vari
kössi vajub hang
vahtra all täitub pang
mu suus jälle
karge kevadsõõm
öödes tagasi hõõg
veri sädemeid pillub
hing õnnest kiljub
et haljendama hakkab rohi
taas kõrvus lehekohin
seda jälle juua
lõputult tohin
Sula
äkki tunned taeva all
on kohal kevadkargus
sa päeva jälle oled armund
iga meel kui rohi mullast
külmast värisedes
aralt tärkab
rõõm sellest veres üles ärkab
silm lombi vees pilvi
madalas ja hallis vinas
lapikest taevasina
siis ahnelt märkab
ja ära ei saa kaua sellelt silmi