Sõnale rohi leiti 98 luuletust
Hingedepäev
Täna tunnetan kahte hinge
oma pea kohal hõljumas.
Üks hing noorem teine vanem,
mõlemad kokku kuuluvad.
Magus valu südant rebib
hinged on nii lähedal.
Kalmistul, kus kasvab rohi,
hinged ammu läinud sealt.
Ei piina enam tunne hinged
pole südant neil, mis valutaks.
Pole süümepiinu nende hingel
ei murekoormat kandma pea.
Täna tunnetan kahte hinge
oma pea kohal hõljumas.
Üks hing noorem teine vanem,
mõlemad mu südames elavad.
Sügismuusika
Hall sügisõhtu nagu mahe viiul,
kust helid pagend külma iili eest.
Täis vihmamärgi lehti laud ja riiul,
neid laperdades keerleb aknasse.
Ja viimseid pihlu rapsib äge vihur,
et koltund rohi rõõmu tunneks neist.
Las sügisõhtu jahenevad pihud
nüüd otsida mu palgeil teineteist.
Rusk udutekk vaob hiilides mu ööle,
sest hellitusest lummub hingelind.
Seon luigehüüdeid ussikirjaks vööle,
jääks muusika et tuisus saatma mind.
Antropofaagide puhang
Nad tulevad sulle järele
parem nüüd jookse elu eest
kihvad uhuvad verele
igas eas naist ja meest;
ei aita iialgi ussirohi
ega ka tavaline püssirohi
need monstrumid on väledad
kõrgele hüppavad ja katustel ronivad;
bioloogiline relv on inimese keha
oled nendega võrreldes null
sõduriteks eksperimenteeritavaid teha
on unistanud iga hull;
rebivad su perel väja konte
liha, verd ja soolikad ihuvad
miski ei peata neid tonte
enda rebestamist ohvrid vaatavad;
sinu ja ohvrite kisa
on meloodia nende kõrvadele
nälg on nii visa
ja ei saa parata ohvrite mõrvadele;
.....
hilissuvi
veel täidab päeva
päikse kuldne valgus
ilm on kõrge katedraal
taeva aluse hiigelsaalis
toimub
elu katkematu palvus
puul oks pole elutu raag
veel rohi võetud pole maast
lehti põõsail puutuda saab käsi
majadel alles vari
ees hämarus mis
meeli tuulena kuid räsib
nüüd seda endale palun
hing vähem oleks valus
suve hullutav õitsemine
meenuks mälul vahel
kui kõik on lumes valges
tardund aher
hallis pikas talves
Tädi Sofia rannapäev
Lahkus kodust ema
perest tüdinenud jälle tema
poisid vigisevad, et varsti kooli
aga Sofia nende murest ei hooli;
kui on kuumapühad iga päev
olla toas nagu saunas on suur vaev
päike ise kutsub meid ujuma
saab augustikuus sujuma;
liivarannal viskab isegi pesu seljast
naiste blääžil ei tehta välja temast
otsis üles päikesekreemi ja rohtu
et peavaluga ta ei satuks rannas ohtu;
veeres küljelt külili ja pikuti
joonud tableti, ajas end kõhuli
tunde möödub kaunil päeval
ühtegi pilve pole pakkuda taeval;
tunde hiljem leitakse punane keha
millega pole muud teha .....
õhtu maal
kuu küpse odrapõllu kohal
rohi kastest märg
nii juba mitmel õhtul
hetk kui tarus mesikärg
meeltes ammu unund lõhn
üksik ritsikas
üleni vist siis
kui olin alles laps
tee ääres raudrohu
valge õis helendumas öös
männimetsas veel vaid alles
vaigust lõhnav päeva hõõg
see valgub õhturahus
omasoodu verre
jääb sinna ööks terveks
*
mu sõrmed janunesid
Su puudutusi
üle riigipiiride
lumiste mägede
nad ulatasid unes
üksteisele käed
me silmad seda näeks
me selle sisse jääks
vabandust, veel mõni rida lisaks
jah haiget olen teinud
armsamaile
kasvagu hetkile neile
peale kalmu rohi
see olnuks kui alles eile
verel meeles veel valu kohin
silmaveega kui seda
olematuks pesta tohiks
voolaks uuesti me soontes
Sul plika- mul poisiea
puhtus helgus
hing sellest üleni
meil uuesti helluks
oh, jumal
Lillele
kaua võtab aega
väga kaua
enne kui pilvel lased olla pilv
lillel lill mäel mägi jõel jõgi
põllul põld metsal mets
kärbsel kärbes rohul rohi
muutub suureks sinu jaoks
nende omailm
peatub sellel rahus silm
vaatamas neist enam väsi
vaim nende olemist
puutuda käsi
*
tsüklist „Poisiiga“
mu arm
me hinged kaua
on vaikinud
las nad nüüd öö läbi
ahnelt räägivad
janustena oma keeles
kuldseks säratavad
meeled kuni valgus
meid sellest äratab
saadab päeva teele
*
oh jumal kuidas
mu poisiea
hommikute värs .....
sirelid õitsevad
tõused täna vara üles
oled enesele poeet
vaatad pilvi läheb üle
kuum veel lillel leek
sinagi neis päevis
kuskil oled
hõõgub vaim ja meel
juuksed märjad taeva sinast
aega uks on lahti veel
mida ootad loodad
ei tea isegi
ilm läheks lihtsalt soojaks
muud ei midagi
*
ma imestamast
endiselt ei väsi
kui maa seest
välja tuleb rohi
kasel tagasi on lehekohin
kõrvu mullast puude tüvest
tõuseb öösel tume kohin
mingi kummaline sosin
et hetkes mõnes
nii hommikuni
olla lihtsalt tohin
et kõik see jõena
voolab verre
jääb sinna päevaks terveks
.....
oma õele
siis kui valgeid pilvi
läheb taevas
puudelt elu haljust
alla nõrgub
iga hetk on kuldne laegas
olemine saab juurde kõrgust
meel vastu võtma
tõrgub surma
inimese inetust
et ilu habrast hurma
neelab pimedus
*
üks oleks hing
kellega koos olla ajas
kallistaks kes su elu
aastaid see karje
taeva all kajand
ime et hing
üldse on elus
ärkab hommikul üles
tuleb päeva kaasa
hetki hoiab süles
mõnda neist ei haava
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ja hilinenud õitsemine
kuis olin arg
öid valgeid kartsid meeled
justnagu linnud parves .....
Veel mõned read plikaeast
ikka veel unistad pimedas
huulte puhtusest
näo piineldes surud patja
nutma puhked
akna all seistes
kuupaistega alanud ööst
vaikus hõbedane rohi
tähtede vöö nii hele kuu
lugematult taeva
kuldseid kirsse
öö mustal sametil
mis hiigelsuur
*
käe sõnade kirjutamisest
vabaks lasi otsa saanud
paber
karile sõitnud riim
varem oleks pidanud
juba tegema seda
see oligi liigne piin
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
tagasi on järvel lained, pilved vees
kaua oodanud olen
lume asemel
jalge all mil rohi
kõrvus kevadtuules
teeäärsete kaskede kohin
tagasi on järvel lained
valged pilved ülalt vees
kaldal pilliroo hele kahin
sellest täitub uuesti meel
maailm ei muus ei muus
üleni vaid kevades
hüüab mu öödes
ahastuses hing ja suu
veri valust kuum
ühtviisi tuikab veres
koivalges kiivitaja kaeblemine
mets helerohelises vines
päev valus ere
põld kus lõppes külv
algab elu ime
surm ja sünd
korraga on hetkes ühes
ja sina ise
hammustades huulde
teel tundi uude
*
Czeslav Miloszit lugedes
Sõja üle elanutele mõeldes
vanade meeste luuletused
on sama läbipaistvad
kui tilgad vihmast oksal
sarnanedes täis kasvanud
lehtedele puul
kui paljud sõnad
linnade pommitamisel
ära on põlenud
jäänud mürsulehtreisse oigama
surema nõgestesse
neilgi mida surm pole
puudutanud
puudub endine värv lõhn
su .....
Jõusaali publik
Iga nädalavahetusel
lähen rahva sekka sportima
vaja silm peal hoida tervisel
keha ja vaimu asusin ravima;
sest, kui noor veel oled
on aktiivsus kõige parim rohi
vanaduses vähem haigustega maadled
suitsetada, tripsutada ja stressata ei tohi;
end ainsa mehena avastasin
keda ümbritseb naised ja neiud
kurvikaid kehasi vaatasin
on liibuvad riiete kiud;
ning mehele annab see energiat
võtsin püksiluku lahti
ja kolmanda jalaga kangi tõstsin
läks dopamiinitase üles viuhti;
jõusaali publik tunneb huvi
kõiki naisi järjekorda kutsusin
olen täna õhtul armutuvi
end .....
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Suurim tunne
Sulle, kes sa oled minu suurim tunne.
Sulle, kel mõeldes iial taha mõelda muule.
Sulle, kes kurvastades naerma ajab.
Sulle, kes päikse välja toob, kui sajab.
Sulle, kel tooksin tähed, kuu ja taeva.
Sulle, kes kergeks muudab raske vaeva.
Sulle, kes on minu salajane hingerohi.
Sulle, kel naeratan, kui isegi ei tohi.
Sulle, sest sa oled lihtsalt parim!
Näljane hundikari
Hundid sisse piiranud on kopliaia,
nad aia taga lõrisevad
ja näljased on kilatsevad silmad.
Koplis rohi haljendab
ja lilled õitsvad seal.
Üks liblikaski lendu tõusis
lilletuti pealt.
Koplis vissikari muub,
ega tunne ohtu,
vaikuses ja mõnuga,
mäletsevad mahlast rohtu.
Huntidel silmad kilavad
ja näljavalu närib kõhtu,
kuid suud puhtaks pühkima peab,
sest karjakoppel on kaitstud.
Nüüd saba sorgus minema peab tagasi metsa-
Metsa, kuhu hundid kuuluvad...