Sõnale roomus leiti 333 luuletust
Kevad on ilus igal ajal
Ilm meie tuju mõjutab,
meeleolu üles- alla kõigutab.
Päikesel ei sära silm,
hing on kurb ja süda hell,
vihm silmist rõõmu uhtunud on ära.
Vihmast rõõmu tunneb loodus,
ta puhtamaks ja uuemaks saab.
Sellele mõeldes
kurbus hingest kaob sootuks
ja süda rõõmust rõkkama hakkab
kui linnukesel oksa peal.
Lootuste Kevad.....
Meil siin õues on kevad.....
Kusagil sõda käib kaugel…
Surevad isad ja emad……
Lapsed nutavad pisarad laugel…
Meil siin talv vaikselt taandub…
Kusagil langevad pommid…
Tuhandeid lennukeid maandub…
Lapsi ei rõõmusta kommid…
Meil siin on elada hea…
Ehki me kurtmast ei väsi…
Lahingusse minema ei pea…
Ei lenda pommiga otsast käsi…
Kevad on lootuste aeg…
Äkki lõpeb see õudus mis kole…
Saab täidetud soovide vaeg…
Lastel mängida jälle on tore…
Kevad tuleb päevadesse särama
Igas päevas võiks olla
oma ärkamise laul
Igas päevas võiks olla
midagi ilusat
Iga päev võiks olla
naeratav ja õnnetoov
Iga päev võiks olla
loomest tulvil ja uus
Iga päev võiks saata
ühe pisikese rõõmusõnumi
Iga päev võiks olla südames
üks soojendav päikesekiir
Küll kevad igasse päeva
tuleb särama,
kaunistama ilma ja inimest
Kodumaa
Kodumaa paene, siin tuuline taevas
sombused päevad ning jahedad ööd
kadaka jonni me rõõmus ja vaevas
kukega üles - ehk õndsaks teeb töö
eestlaste maa old see kivine pinnas
tuhandeid aastaid, ta kõikegi näind
aegade hämarast ühtsus on hinnas
võõrastel meeltel siin kehvasti läind
rannake paene, sel toimunud lugu
kindlalt meid toetamas, püsime teel
edasi homsesse maarjamaa sugu
Ela me rahvas, me kodu ja meel!
Palju õnne Eestimaa!
Palju õnne Eestimaa,
sul südamest soovin ma!
Su üle sünnipäevarüü on kirev-
sinililledega kirjatud,
valgete ülastega põimitud,
mustikmarjadega ääristatud-rüü.
Su pidupäeval päike paitab ilma,
tuues rõõmupisarad silma.
Sel pidupäeval ei jää keegi
rõõmust ilma,
kurvastust tunda
pole aegagi.
Eestimaa sünnipäev on kevade hakul,
siis, kui elu uue alguse saab,
siis, kui õide puhkemas on maa
ja armastust puhtamat tunda saad.
Õitse ja haljenda nüüd Eestimaa- vaba maa!
Pidurüüs Eestimaa
Eestimaa on au ja uhkus,
uhke on Eestimaal elada!
Sünnistsaati on muret tuntud,
hoitud ja kaitstud Eestimaad,
kuid ta kange
nagu kännujuurikas on olnud,
juurimatu, pühal maal.
Pidu tuleb, tuleb tore,
siis süda hõiskab, rõõmustab!
Sinitaevas Eestimaa üle,
meri laineid rannale loksutab.
Südamest tuleb rõõmu-ja valuohe-,
Eestimaa, mu kodumaa,
kuis sind ma ikka armastan!
Eesti Vabariigi sünnipäeval
Vabariigi sünnipäev!
Päike kõrgel taevalael,
tõuseb merepiirilt üles,
taeva kulda ketrama.
Maapõu liigutama hakkab,
sinililli sülest tõukama
rõõmupäeva õitsema.
Eestimaa peab õide saama,
rõõmusäras hiilgama,
südamesoojuses kiirgama,
hinges rahu säilitama!
Ilu tuleb koos kevadega
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Kevade meil annab märku,
talve sabas keerutab.
Mõte elab soojas ajas,
seal lõokene lõõritab.
Ei ma ole kinni ajas,
ette vähe kiirustan.
Tundmatud on teed ja rajad,
kaunis kevad mind rõõmustab.
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Sõbrapäeva tuluke
No vaata seda tulukest,
mis vilgub sõbra silmades!
Jälle jõulutundeis maa,
sõbra silmad kui küünlad säravad,
süda õnnel rõõmustab,
hing rahul on, ei kurvasta.
Jätkugu seda õnnesära silmisse
ja südameisse,
et ei iial kustuks ära
see armastust täis tuluke!
Mis see siis oli tookord
See tunne kuidas on istuda künkal
tundmata küngast
selle märga heina
oma istmiku all
tajuda kuidas palav päike
ei paista mu peale
kuidas langev vihm
sajab minust mööda
kuidas kontideni pugev külm
ei puutu mind
See polekski nagu mu asi
või pole mina maailma
Millalgi pean seisma sellega vastamisi
endale silma vaatama
ja küsima
mis see siis tookord oli
Mismoodi ma muidu seletaksin
oma lastele
misasi on päike
ja kuidas see meid elus hoiab
misasi on vihm
mis põhjusel see sajab
mis on künka mõte kõige selle keskel
ja et milleks on meile vaja
luuüdini .....
Helistan Sul sõbrake
Sõber, kuis Sul käsi käib,
oled veidi nukker, mulle näib?
Sõber, ilmad meil siin ilusad,
inimesed toredad.
Sõber, mida teinud täna oled,
ja kas eilne päev oli parem?
Sõber, kus käinud,
keda, mida külastanud oled?
Sõber, kevad tuli meile varem,
meeleolu nüüd ka parem.
Sõber, ega Sa ei kurvasta,
et sõbrapäeval lahus peame olema?
Sõber, Su häält on hea kuulata,
rõõmustan, et oled mul iga päev olemas.
Tänud Sulle sõbrake!
Helistan Sul täna, homme, ülehomme
ja ka üle- ülehomme.
aprillis
lööb pärast talve
haljendama põld ja nurm
samamoodi heleroheline
nüüd on jälle elu igavene hurm
mul kahju hakkas
et poisieas pajupill
jäi tegemata
pritsmeid pööreldes
vesiveski koduojale
rõõmust kilgates ehitamata
varandus teele mida
võtta jäi kaasa tulemata
vajunud on igaveseks
Elva jõe põhja kõrvus tuul
lahtistel jääpankadel sõitmine
silme ees Peipsi avarus
pähe hakkav vabadus
Talv lahkub
Natukene talve jäänud veel,
tal jäine silm ja jäine on ta meel.
Oh tuleks natukenegi lund veel,
ja kataks kinni mured kõnni-ja sõiduteel.
Muidu talv on olnud kena,
lusti täis ja rõõmusäras.
Jõuluaeg-, see kõige kallim oli,
iial meelest läe, ei tohi.
Hinges Natukene valu ka,
et talv hakkab ära minema.
Kuid kevade igatsus on suurem,
ta valu silub
ja on su südame juures.
Veebruari monoloog
On õues vesine ja lirtsub jalge all
tuul kihutab, teeb oma tööd.
Ei ole päikest täna näha
siis olgu nii ja käega lööd.
Kass istub vaikselt aknalaual
nii tardund, tõsine ta pilk.
Üks linnuke, kes äkki ilmus
kui päeva päästev, rõõmus vilk.
Ma räägin kassile, et varsti varsti
läeb õues lahti värvide paraad.
Ja vajub selleks korraks jälle ära
me tusane ja torssis meelelaad.