Sõnale roomus leiti 344 luuletust
Kevad ei unusta
Kevad jälle ennast näitab,
soojavarud välja toob,
külvab ilu siia-sinna,
ikka päikesega koos.
Rõõmu tunneb maa ja taevas,
et on külmast talvest priid,
rõõmustavad metsad, aasad,
taas kevad jõudnud on nendeni.
Nagu linnukene rõõmul hõiskab,
hõiskab minu südagi,
ei kevad ole petnud,
pole unustanud kunagi
inimene
kogu selle rahutuse keskel
iseenda aja oma loomusega
milles iga päev asume
tahab inimene ikka veel olla
aus rõõmus õnnelik
millise koorma on ta sellega
võtnud oma õlgadele millal
hakkab ta aru saama et säärane
ongi tema olemus taeva all igavesti
et ajuti õnnestubki tal olla
nii ühte kui teist teadmata
seda tuleb teha igal päeval uuesti
et selline ongi inimese pärisosa
sama loomulik nagu on maa peal
tuul ja vihm päikese paiste
looduse igavaeses ringkäigus
põlvkonnad vahetuvad
aga kulgemine jääb samaks
Kõik tunded paika loksuvad
Kui mu süda nõnda kurb on sees
ja hingel nutt on varuks,
siis päiksel' kummarduse teen,
tema soojusest jõudu ammutan eluks.
Puudega vestlemas käin,
lehesahin nii armsana näib,
linnupojukene pesast mind piidleb,
linnuema pesa kohal tiirleb, kannab hoolt.
Sinitaevas vastu vaatab mulle,
rõõmustab mind oma sinaga,
kinnisilmi mõtlen mere peale,
tunded on nii head ja sügavad.
Tunnetemeres suures ma,
kõik tunded nagu merelained,
südamel paika loksuvad.
Elu edasi veereb teel
Mul siiski rõõmust särab meel,
et elu edasi veereb teel.
Missest, et üle kivide ja kändude,
missest, et üle vaevade ja murede.
Elu veereb. taevas päike keerleb
nii see olnud alati.
Täna lumi sillerdab ja särab
kevadises päikeses,
elu kõik on looduse päralt,
antud meilegi.
Elu kord süttib, kord kustub,
hingel veereb edasi.
Elu tuleb hinnata,
võtta päev korraga.
EMA
Ei ole ilmas ilusamat sõna
kui on EMA
Ei ole ilmas säravamaid silmi
kui on EMAL
Ei ole ilmas õrnemat häält
kui on EMAL
Ei ole ilmas pehmemat südant
kui on EMAL
EMA armastab
EMA andestab
EMA rõõmustab ja kurvastab
EMA õpetab ja kasvatab
EMA süda valutab ja kannatab
Ema väärib tähesära
väärib kuldset päikest. kuud
EMA armastust täis on süda
armastust voolab kogu aja
EMAGA rõõmupäevi on rohkem
EMAGA elu on palju uhkem
Minu väike nurgake
Mul on üks väike nurgake,
kust panen oma mõtted liikvele.
Seal nurgas on üks lauake,
laual kohvitassike.
Laual lamp kui päike ere,
valgust annab mõtetele.
Paber tühi on mu ees,
mõtteid palju pea sees.
See nurgake on mu mõtete tuba,
seal kurvastada ja rõõmustada end luban.
Mu kaaslaseks on valge paber,
kuhu kõik mõtted kirja panen.
Armastan seda nurgakest ,
rõõmustan ja kurvastan südamest.
Nurka peitu ma ei poe,
nurgakeses on hingel hea ja soe.
Rõõmus vihmapilvekene
Vihmapilvekene väike
teeb rõõmsalt oma käike
oma kastekannust ta
kallab märjaks kogu maa
Vihmapilvekene väike
rõõmupisarate sees
värskendab ja kastab lilli
loodusele rõõmu teeb.
Vihmapilvekene väike
krabistab vihma aknale
vihmakrabin ei tee haiget
suigutab tasa unele
Uus päev
Ikka uuesti ja uuesti algab päev,
mis uus ja tundmatu.
Igas päevas sisu on sees,
häid ideid leiab alati.
Sinagi võid olla minu uus päev,
selle ilusamaks muuta,
siis kurbuski kaob kui nõiaväel
ja uuest päevast midagi head on loota.
Kevadki pungi loob uusi,
uut õitsemist toob iga päev.
Päevades on päikest siiski,
mis rõõmustab su meelt.
EMA
Ema, Sa oled kena-.
Ja väljas on kevad-.
Ema, Su silmad kui sinilille õied,
millele laskunud on päikesekiired.
Ema, Su hääl on kevadiselt mahe
ja süda kui päikest täis päev.
Ema, Sul on siidjad juuksed
ja siidised käed,
silitan neid, kui kurb on päev.
Ema, Sinu kõrval olen, ei unusta.
Minu süda, Sinu süda-,
ikka rõõmustab.
Pilveke ja Päikene
Taevalaotuses on näha
Pilve Päikesega koos,
vahel Pilv see nutta tahab,
taas siis päikene on hoos.
Pilveke see vahel nutab
rõõmust üle Päikese,
oma piisad maha jätab
toitvad, rõõmuläikesed.
Päikesel on omad tujud,
vahel veidi kuumemad,
taevalaotuses kõik sujub,
päevad saavad kaunimad.
Eal ei tohi tülli minna
Pilveke ja Päikene,
kuumust tuleb juurde liiga,
müristamas äikene.
Päikene see läheb ära,
öises ilus tuleb Kuu,
Pilvekese varjus särab,
jahedust loob öine tuul.
Siiski Päikene see ärkab,
taevas särama see lööb,
Pilvekene teda mä .....
Kevad on ilus igal ajal
Ilm meie tuju mõjutab,
meeleolu üles- alla kõigutab.
Päikesel ei sära silm,
hing on kurb ja süda hell,
vihm silmist rõõmu uhtunud on ära.
Vihmast rõõmu tunneb loodus,
ta puhtamaks ja uuemaks saab.
Sellele mõeldes
kurbus hingest kaob sootuks
ja süda rõõmust rõkkama hakkab
kui linnukesel oksa peal.
Lootuste Kevad.....
Meil siin õues on kevad.....
Kusagil sõda käib kaugel…
Surevad isad ja emad……
Lapsed nutavad pisarad laugel…
Meil siin talv vaikselt taandub…
Kusagil langevad pommid…
Tuhandeid lennukeid maandub…
Lapsi ei rõõmusta kommid…
Meil siin on elada hea…
Ehki me kurtmast ei väsi…
Lahingusse minema ei pea…
Ei lenda pommiga otsast käsi…
Kevad on lootuste aeg…
Äkki lõpeb see õudus mis kole…
Saab täidetud soovide vaeg…
Lastel mängida jälle on tore…
Kevad tuleb päevadesse särama
Igas päevas võiks olla
oma ärkamise laul
Igas päevas võiks olla
midagi ilusat
Iga päev võiks olla
naeratav ja õnnetoov
Iga päev võiks olla
loomest tulvil ja uus
Iga päev võiks saata
ühe pisikese rõõmusõnumi
Iga päev võiks olla südames
üks soojendav päikesekiir
Küll kevad igasse päeva
tuleb särama,
kaunistama ilma ja inimest
Kodumaa
Kodumaa paene, siin tuuline taevas
sombused päevad ning jahedad ööd
kadaka jonni me rõõmus ja vaevas
kukega üles - ehk õndsaks teeb töö
eestlaste maa old see kivine pinnas
tuhandeid aastaid, ta kõikegi näind
aegade hämarast ühtsus on hinnas
võõrastel meeltel siin kehvasti läind
rannake paene, sel toimunud lugu
kindlalt meid toetamas, püsime teel
edasi homsesse maarjamaa sugu
Ela me rahvas, me kodu ja meel!
Palju õnne Eestimaa!
Palju õnne Eestimaa,
sul südamest soovin ma!
Su üle sünnipäevarüü on kirev-
sinililledega kirjatud,
valgete ülastega põimitud,
mustikmarjadega ääristatud-rüü.
Su pidupäeval päike paitab ilma,
tuues rõõmupisarad silma.
Sel pidupäeval ei jää keegi
rõõmust ilma,
kurvastust tunda
pole aegagi.
Eestimaa sünnipäev on kevade hakul,
siis, kui elu uue alguse saab,
siis, kui õide puhkemas on maa
ja armastust puhtamat tunda saad.
Õitse ja haljenda nüüd Eestimaa- vaba maa!
Pidurüüs Eestimaa
Eestimaa on au ja uhkus,
uhke on Eestimaal elada!
Sünnistsaati on muret tuntud,
hoitud ja kaitstud Eestimaad,
kuid ta kange
nagu kännujuurikas on olnud,
juurimatu, pühal maal.
Pidu tuleb, tuleb tore,
siis süda hõiskab, rõõmustab!
Sinitaevas Eestimaa üle,
meri laineid rannale loksutab.
Südamest tuleb rõõmu-ja valuohe-,
Eestimaa, mu kodumaa,
kuis sind ma ikka armastan!