Sõnale roomus leiti 392 luuletust
Palju õnne Eestimaa!
Palju õnne Eestimaa,
sul südamest soovin ma!
Su üle sünnipäevarüü on kirev-
sinililledega kirjatud,
valgete ülastega põimitud,
mustikmarjadega ääristatud-rüü.
Su pidupäeval päike paitab ilma,
tuues rõõmupisarad silma.
Sel pidupäeval ei jää keegi
rõõmust ilma,
kurvastust tunda
pole aegagi.
Eestimaa sünnipäev on kevade hakul,
siis, kui elu uue alguse saab,
siis, kui õide puhkemas on maa
ja armastust puhtamat tunda saad.
Õitse ja haljenda nüüd Eestimaa- vaba maa!
Pidurüüs Eestimaa
Eestimaa on au ja uhkus,
uhke on Eestimaal elada!
Sünnistsaati on muret tuntud,
hoitud ja kaitstud Eestimaad,
kuid ta kange
nagu kännujuurikas on olnud,
juurimatu, pühal maal.
Pidu tuleb, tuleb tore,
siis süda hõiskab, rõõmustab!
Sinitaevas Eestimaa üle,
meri laineid rannale loksutab.
Südamest tuleb rõõmu-ja valuohe-,
Eestimaa, mu kodumaa,
kuis sind ma ikka armastan!
Eesti Vabariigi sünnipäeval
Vabariigi sünnipäev!
Päike kõrgel taevalael,
tõuseb merepiirilt üles,
taeva kulda ketrama.
Maapõu liigutama hakkab,
sinililli sülest tõukama
rõõmupäeva õitsema.
Eestimaa peab õide saama,
rõõmusäras hiilgama,
südamesoojuses kiirgama,
hinges rahu säilitama!
Ilu tuleb koos kevadega
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Kevade meil annab märku,
talve sabas keerutab.
Mõte elab soojas ajas,
seal lõokene lõõritab.
Ei ma ole kinni ajas,
ette vähe kiirustan.
Tundmatud on teed ja rajad,
kaunis kevad mind rõõmustab.
Lumi sulab, vesi vulab,
elu veereb edasi.
Linnulaul on juba kohal,
pilved kõik on laiali.
Sõbrapäeva tuluke
No vaata seda tulukest,
mis vilgub sõbra silmades!
Jälle jõulutundeis maa,
sõbra silmad kui küünlad säravad,
süda õnnel rõõmustab,
hing rahul on, ei kurvasta.
Jätkugu seda õnnesära silmisse
ja südameisse,
et ei iial kustuks ära
see armastust täis tuluke!
Mis see siis oli tookord
See tunne kuidas on istuda künkal
tundmata küngast
selle märga heina
oma istmiku all
tajuda kuidas palav päike
ei paista mu peale
kuidas langev vihm
sajab minust mööda
kuidas kontideni pugev külm
ei puutu mind
See polekski nagu mu asi
või pole mina maailma
Millalgi pean seisma sellega vastamisi
endale silma vaatama
ja küsima
mis see siis tookord oli
Mismoodi ma muidu seletaksin
oma lastele
misasi on päike
ja kuidas see meid elus hoiab
misasi on vihm
mis põhjusel see sajab
mis on künka mõte kõige selle keskel
ja et milleks on meile vaja
luuüdini .....
Helistan Sul sõbrake
Sõber, kuis Sul käsi käib,
oled veidi nukker, mulle näib?
Sõber, ilmad meil siin ilusad,
inimesed toredad.
Sõber, mida teinud täna oled,
ja kas eilne päev oli parem?
Sõber, kus käinud,
keda, mida külastanud oled?
Sõber, kevad tuli meile varem,
meeleolu nüüd ka parem.
Sõber, ega Sa ei kurvasta,
et sõbrapäeval lahus peame olema?
Sõber, Su häält on hea kuulata,
rõõmustan, et oled mul iga päev olemas.
Tänud Sulle sõbrake!
Helistan Sul täna, homme, ülehomme
ja ka üle- ülehomme.
aprillis
lööb pärast talve
haljendama põld ja nurm
samamoodi heleroheline
nüüd on jälle elu igavene hurm
mul kahju hakkas
et poisieas pajupill
jäi tegemata
pritsmeid pööreldes
vesiveski koduojale
rõõmust kilgates ehitamata
varandus teele mida
võtta jäi kaasa tulemata
vajunud on igaveseks
Elva jõe põhja kõrvus tuul
lahtistel jääpankadel sõitmine
silme ees Peipsi avarus
pähe hakkav vabadus
Talv lahkub
Natukene talve jäänud veel,
tal jäine silm ja jäine on ta meel.
Oh tuleks natukenegi lund veel,
ja kataks kinni mured kõnni-ja sõiduteel.
Muidu talv on olnud kena,
lusti täis ja rõõmusäras.
Jõuluaeg-, see kõige kallim oli,
iial meelest läe, ei tohi.
Hinges Natukene valu ka,
et talv hakkab ära minema.
Kuid kevade igatsus on suurem,
ta valu silub
ja on su südame juures.
Veebruari monoloog
On õues vesine ja lirtsub jalge all
tuul kihutab, teeb oma tööd.
Ei ole päikest täna näha
siis olgu nii ja käega lööd.
Kass istub vaikselt aknalaual
nii tardund, tõsine ta pilk.
Üks linnuke, kes äkki ilmus
kui päeva päästev, rõõmus vilk.
Ma räägin kassile, et varsti varsti
läeb õues lahti värvide paraad.
Ja vajub selleks korraks jälle ära
me tusane ja torssis meelelaad.
Laupäev
Laupäev tuli üks ja kaks,
lumi lendas alla "Plaks!",
maandudes mu nina peale,
armsale ja nõnda heale,
kõdistades nõnda, et
aevastusest lendas vett,
avastades aga kohe -
jää on peidus allpool lume.
Kukkusin siis potsti maha,
justkui tahaks seljatada
nädalat, va' kavalpead,
mis on toonud halba, head,
kuid tuppa lähen tasa-tasa,
tuleb kaotust tunnistada,
ravida end päeva-kaks,
et saada jälle tugevaks.
- Tarmo Selter -
2024
Elu ja melu
Suvi jõudis ukse ette
Koolikott oli nurgas
Hüppasin ma rõõmust vette
Kuid tuba oli, nagu urgas
Sai mindud palju ōue
Ja söödud ohtralt liha
Sipelgas ronis mu pōue
Kuid ma ei pidand pikkka viha
Nüüd jälle kooli ees
Ma soovin teile head
Oleme taaskord mullis sees
Ja loodame, et ei kaota pead
Rõõmus tuju
Ära lase rõõmsal tujul
kokku minna halva ilmaga.
Hoia endas rõõmsat tuju,
tasub ära kuhjaga.
Lase rõõmus tuju paistma,
särama hinge ja südame.
Rõõmus tuju meil elada
ja edasi minna aitab,
pühib takistused teelt.
Tore see,
et üks väike rõõmutuju,
külastab meid veel ja veel.
Sinu tulekut ootan kui kevadet ma
Sinu tukekut ootan
kui kevadet ma.
Minu süda on kurb
ja külmunud on maa.
Tuisk piirab nähtavust,
lumehanged kõrged on ees.
Sind väga tahaksin näha,
kuid takistusi palju on teel.
On päevi, kus päike särab mu sees
ja kurbuse võidab rõõmus meel.
Kui suudaks vaid hinge talitseda,
südant kuuma jahutada.
Õnneks on kevad poolel teel,
sulama hakkavad lumised teed.
Aeg kiiremini edasi tõttama hakkab,
armastus Sinu vastu iial gi
ei lakka.
Tule siis koos kevadega,
kui õide puhkeb maa,
kui kevadveed hakkavad vulisema,
kui pesa loob linnupaar!
Sinu tulekut oota .....