Sõnale roomusta leiti 122 luuletust (copied)
EESTI KEEL
ME EMAKEELE VÕLU
MEID SAADAB IGAL POOL
JA ERINEVAID SÕNU
SUL ÕPETAMAS KOOL.
AVADES HOMMIKUL SILMAD
KÕRVUS ON ÄRATAV HÕIK.
EI LOE KA TUISUSED ILMAD,
SES` KEELES SIIN RÄÄGIVAD KÕIK.
JA KUI SA HÄTTA JÄÄD
ON ABIPALVED HUULTEL.
TEIST RÕÕMUSTAMAS NÄED -
SIIS RÕÕMUHÕISKEID KUULED.
ON SÕNU NII PALJU SES` KEELES,
RASKE MÕISTA NII MÕNDAGI NEIST.
PEAD EESTI KEELT ALATI MEELES,
SEST EMAKEELT POLE MEIL TEIST.
Kel sünnipäev on kaunil suvel
Kel sünnipäev on kaunil suvel,
see üliõnnelik olla võib,
sest ühe päeva suve keskel,
ta lustida, hõisata, tantsida võib.
Sel päeval kaunimad lilled kuuluvad talle
ja ööbikud laulavad lillede sees,
kuldne päike teeb suurema kaare
ja peitu poeb pilveke hall.
Tuul sooje suudlusi ja kallistusi jagab,
soe suvekuu on valmis kogu aja,
kallist sünnipäevalast, rõõmustama.
sünnipäev
Täna on tähtis päev,
ju sul on sünnipäev.
Kingime sulle midagi,
et rõõmustaksid vägagi.
See on sinu päev,
sa saad ju aasta vanemaks.
Tänane hommik rõõmustab sind,
sest sinu akna all siristab lind.
See päev sa saad kingitused
ja sul on nägu täis sära.
Kõik su sõbrad soovivad õnne
ja see päev jääb sulle kauaks meelde.
I.R.
Vanaema
Vanaema silmadesse
toon täna päikesesära,
punaseid tulpe sülemiga,
ta armastab neid väga.
Nii lahke, hea ta olnud mulle
kogu lapsepõlve aja,
kasvult vanaema väike,
kuid sees on soe süda.
Vanaema suul on naerukurrud,
lahkusest räägivad ta silmad head,
kätel elurakke palju,
käed väsinud pole eal.
Vahest vanaema teeb juttu
minu isast, emastki,
heietab pikka jutulõnga,
kuidas elu oli vanasti.
Vahel vanaema unustab end ära,
siis laulab ta nii armsasti,
tal on ilus laulukõla,
meeli köidab alati.
Kallis oled vanaema,
piiritult Sind armastan,
kauneid tu .....
Kevad on käes
Laulab soojalt minu süda
nagu linnukene oksa peal.
Lillelõhna täis on kevade,
päike veeretab end kõrgele.
Õiepung end kikki ajab,
suminat kuulda on veidike.
Summ, summ, summ, summ,
rõõmustab mesimummi meeleke.
Õhk on kirjudest liblikatest tulvil,
nukkumise aeg on läbi saand.
Võimas kevad nüüd looma sunnib,
õnn, kui sellest osa saad.
Südamlik päkapikk
Päkapikul valge habe
punav põsk ja naerev suu
Vitsakimpu pole vöö peal
see on jõuluvanal ju
Päkapikk on kasvult väike
aga süda sees on suur
Igal aastal teeb ta käike
laste juurde jõulukuul
Sumpab lumes,ei ta väsi
kukerpallitab hangede peal
Päev läeb lennul, öö ta kannul
päkapikk ei maga eal
Aknast sisse vargsi piilub
kuu ja tähed säravad
Aknalaual pandud sussid
kingitäidet ootavad
Päkapikul tuksub süda
rõõm on püksisääre sees
et saab lapsi rõõmustada
väiksed jäljed jätab teel
Viies sünnipäev.
5 aastat tagasi ta sündis,
mõne aja möödudes juba kõndis.
Aeg ajalt teinud ka pahandusi,
kuid on ta ikka su suurimaid varandusi.
Sinu väikene armas tüdruku tirts,
ta vahepeal ka natuke pirts.
Need 5 kiiret aastat läinud on juba,
tema naerust tihti kajab su tuba.
Ta rõõmu hüüded ja mõned mured,
vaid sinule ta neid rääkima tuleb.
Sinu oma, sinu pisike printsess,
vahet pole kas seljas tal kleit või tress.
Sulle aina enam ta rõõmu pakkuma hakkab,
ta naer su toas kunagi ei lakka.
Koos olete te lahutamatud,
seotuks jääte ka siis kui hetkeks lahutatud.
Kokku saad .....
Talv
Tormituuled, tuisud vinged,
väljas lumehanged kõrged.
Tuisk on vali, tuleb tali,
talve tulek pole nali.
Miks ei tule tasakesi ta?
Miks tuleb võimu ja väega?
Ilusat talve nägu tahaks näha
koos õrna lumesajuga.
Talve algus võiks olla kena,
siis süda rohkem rõõmustaks.
Jõulukellade hingekriipiv kõla-,
jõuluaeg on hingel nii ligidal.
Kevad teisiti
Sel aastal tuli kevad teisiti
ta tuli üsna vastu minu tahtmist
kas minult küsiti
kui päikene ja sulailmad
õue veeti tolmund sahtlist
Ma olnuks surnud veel
ja seisnuks talvel külmund peos
jah olnuks surnud liha sääl
mul praegugi veel kindad sall
kunstkarakullist müts on peas
Ei õnnest hõiska kevadsooja sunnis
käin ette manat tuhakarva nägu
kuid siiski tunnen igas uues tunnis
mu süda justkui sulaks
ma rõõmustaksin nagu
Jänku munapüha
Jänkupojal väike mure,
et ta kevadel ei mune –
nii saaks koori värvida,
lõbusasti koksida.
Läheb külla Tibule:
“Mune muna minule!”
Aga Tibu ka ei saa
munadega hakkama…
Hüppab Jänku hops ja hops,
kaasas korv ja munatops,
otsib üles Kanaema –
ootab Jänkut juba tema:
“Tule siia, tibuke,
mul on miskit sinule!
Kevadel on sünnipüha,
lapsi rõõmustame üha!”
“Ahaa,” tänab Jänkuke,
“Rõõmud – need on teistele!”
Ruttab lusti tagama,
metsa mune jagama!
/Mari*Uri/
Kui elu on su vastu julm
Vahest on nii, et elu sind maatasa teeb.
Ei rõõmusta siis päike särav,
ei lilli taha näha silm
ja kogu aeg on pilves ilm.
Ei suuda voodist tõustagi siis,
ja ei tahagi, et uus päev jõuaks sinuni.
Siis keha rampraske on
ja mõtted mustad kui sünge öö.
Siis ilus linnulaulgi tundub kui musta Kaarna kraaks,
...vaaks, vaaks.
Siis tunned, kuidas elu sind enda alla matab
ja väljapääsud kõik kinni katab.
Ühel hetkel tunned siiski jõudu endas
ja saatuse kiuste püsti ajad ennast.
Püsti ajad ennast ja vaatad päikse poole.
Vaatad sinitaevast selget
ja mõtted trügivad .....
Hea ja ustav sõber
Sõbrast malli tuleb võtta ikka,
kui ta Sul tõeline sõber on.
Kaasa lüüa igas asjas,
võtta elult, mis võtta on.
Sõbraga saab tehtud nalju,
rõõmustada südamest.
Kurbust ära võtta hingest,
ikka tõeline sõber võib.
Tõelise sõbra kõrval
käid eluteed pikka.
Tõelise sõbraga on vaimumaailm rikkam,
elu keerdkäikudel kindlamalt käid.
Jõulurõõmu mahub palju südame
Päkapikud on küll väiksed,
aga nende jõud on suur,
jõulude ajal päkapikke
täis on terve ilmaruum.
Kõikjal siginat, saginat kuulda,
piparkooke täis on ahjusuud,
lapsed maiad on jõulukuul,
rõõm lööb särama kahvatul kuul.
Ehetes kuusepuu kõlistab oksi,
kuusepuu all päkapikke istumas nähti.
Kingitusi on sama palju kui häid lapsi,
egas päkapikud niisama ei rapsi,
neil on ikka tõsi taga.
Kingikoti kuhjad on kõrged kui lumehanged,
oi, milline rõõm on südame peal,
päkapikud tööst rõõmu tunnevad seal!
Igal jõuluajal nad ringi piiluvad maailma peal .....
Kui sport ravib haavad
Et tunda elust rõõmu
mine õue, hinga sõõmu
värsket õhku ja kõnni
kasvõi korra suleb halva kinni;
pead puhastab
sport paljusid rõõmustab
ja kui emotsioon ongi hea
siis vaenu pidama ei pea;
Oleksandr Abramenko - ukrainlane
ja Ilia Burov - venelane
neid fotograaf pidlistas
kuidas paar kallistas;
sellel ajal, nii raskel
mis on kahe riigi vahel
ei püsinud vigursuusatamisel
nii toimus kallistus meestel;
kui sport ravib haavad
siis kõik seda teavad
et seda lisada enda ellu
siis pole midagi hullu
Kaisukaru
Minu kaisukaru oled,
mida teeksin,kui sind poleks,
kellele siis muret kaebaks,
mille üle rõõmustaks,
kes mind nõnda soojalt embaks,
pisarateni kallistaks.
Aeg see tõesti kiirelt läinud,
lapsepõlv on mööda saand,
oma väikse kaisukaru
olen sootuks unustanud.
Siiski õnnelik ma olen,
sel keerulisel eluteel,
kaisus nüüd mul suurem karu
soojem,pehmem,kõnelev,
igal õhtul olla hea,
soojas kaisus uinuda,
minu kaisukaruke,
koos me rõõmsalt ärkame.
Jõulud hakkavad veerema
Jõulud hakkavad veerema,
üle mere ja üle maa,
taevalaotus hakkab lund jagama
igale poole, et küllalt saab.
Päkapikud hoogu juurde lisavad,
kingikotid kiirelt täituvad,
lapsed jõulusalme pähe õpivad,
pagari piparkoogid ahjus valmivad.
Kuusepuud tuppatoomist ootavad,
kauneid ehteid saada loodavad,
soov neil särada ja ilutseda
ja jõuluootel inimesi rõõmustada.