Sõnale roos leiti 278 luuletust (parimad)
Stalinil perse mausoleumis
Tänapäeval rahvas usub
et grusiin rabandusse surnud
aga eestlane naerda kõõksub
sest mina Stalinit peksnud;
kui ajamasinaga rändasin
leidsin vanakuradi üksi
teda oma kodus tagusin
nii, et tal kusi tuli püksi;
peale selle küüsi kasutasin
millega raseerisin vuntsid maha
ateroskleroosi põhjustasin
ja lõin rusikad Stalinile taha;
rebides diktaatori perse lõhki
ja nagu nukku teda viskasin
andsin kommunistile õppetüki
väikerahvaste eest kätte maksin;
olengi nii karm veli
elagu Eesti 104!
Lumi
Nüüd laotand omad valevad terrassid
On lumi kõikjal. Roosilehtena
Ta langeb aeglaselt ja hõbeehtena
Nüüd aida katvad tema sammetmassid.
Kui oleks kallutanud piimatassid
Kõik ingellapsed taevas. Tähtena
Ta liugleb, okstele jääb plehtena:
Kui lebaks aknasimsel valged kassid.
Ning õhus värisemas karget hingust,
Mis ruudustikul hangumas kristalliks
Ja laste kätte kuhjub hiiglapalliks.
Pea kõrge mägi kasvand kitsast kingust,
Ent ikka tuisutab veel taevast tuhkrust:
Maailm kui muinasmaa, maailm kui suhkrust.
Kõige suurem sõber
Ja sõbra jaoks on valla
mu uksed ning mu hing ja silmad
nüüd sa viina kalla
nii sisustavad aega vaesemad;
Postikanast saanud Dan Põldroos
päris kanast tehti broiler
segati Talleggi pakki kastmega koos
tema kirstuks on külmkonteiner;
Äpu kaotanud eneseväärikuse
siis läinud Jaapanisse
ühte kaevandusse töökindaks
ainult töö tema hinge parandaks;
Leopold ise on Harry Kõrvits
aga kasukas kes kurat ta olema peab?!
ühes käes nuga, teises piits
oma välimusega ümbrust neab;
Anekdoot ei teinud nalja
kui ütles, et on pede
öösiti tuleb kapist välja
röö .....
Armastus ja sõprus, ikka käsikäes
Me kahekesi käime koos,
ikka käsikäes
Seljataha jäänud on ajavood-,
kerged,rasked...
Siiski me armastus õitseb kui roos
ja elu on olnud kui õnneloos.
Seigeldud palju,
nii merel,kui maal
Elus meil leitud on tasakaal,
ühine meil hingamise rütm,
kõrvust lastud mööda
on tühijutt.
Nutujorugi aetud, ikka üheskoos,
kui laud vaid kahele on kaetud,
juttu jätkub ses loos.
Armastus on kui õhk ja vesi,
mida vajad Sa!
Ära lase sel armastusel,
niisama närtsida!
Magaja
Võib-olla peitub mus päike.
Võib-olla kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.
Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.
Ei riiva mind kõduingel
ka sügaval liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.
Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.
Lootus (1818)
Kui kullase tulega
päeva silm on ujumas
halja metsa varjusse
ja maha minemas
maailma looja sülesse:
siis veel õdangu agu
roosilise merega
päeva pimedat hauda
Iiusti on katmas.
Ja kui valguse allikas
meresta üles tõustes
ööse silmade aimu
oma kullaga
ära on ajamas:
siis veel Koidutähte,
ööse viimane silmake,
oma vendade teeda
kullase sõrmega
meile on näitamas.
Nõnda, oo inimene!
Kui kurbuse udu.
sinu ümber on ujumas
ning hauasse langemas
rõõmu kullane valgus:
siis su silmade ette,
taeva laps, Jumala
juurest lootus on astumas,
mis kullase sõrmega
näitamas on sinule
vaimude .....
Printsessi unistused
Naise arhetüübid löövad sädelema kui Sinuga koos olen
Sa tood minus esile parima, aga
oskad muukida ka minu kõige koledamadesse osadesse
Mu ema on rõõmus,
kui mina olen rõõmus
ja Sind nähes olen kas rõõmus või ärevil
rõõmust ärevil või
ärevusest rõõmus?
Kord saan tantsida Sinuga kuninglikus roosiaias
ja minu ema annab meile õnnistuse
Hommik
Igal hommikul uuesti sünnin ma
Roosana linade valevast vahust:
Üksikud nired blondjuuste kahust
Voolavad kollase viinana
Üle mu oime pärlvalge kausi.
Taas olen rõõsk, olen soe ja intiim!
Liuglevad sängist mu hingestet jalad,
Mis nagu sulatet kuuhõbest valat;
Niristab üle mind riiete piim.
Öö läbi päike on pidanud pausi,
Kuldset liiva nüüd kelmikalt pillub
Vastu mu väikseid uniseid ruute:
Kutsub mind sala kui kutsutaks pruute.
Süda mul mitmeks pudeneb, killub:
Aid on täis rohet ja tilku ning jahe kui kaev,
Aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab.
Tä .....
?
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel rõõska äikest:
Mürr-mürr! Mürr-mürr! Trahh-trahh!
Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
Tuut-tuut! Tuut-tuut! Tuut-tuut!
Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib ku .....
MEISTRILE
Kui peekripõhja jääb vaid sapp,
hing: rebeneb kui pehkind papp,
arm suleb surres väsind laud,
vaim muutub raskeks nagu raud, —
siis, meister, sõrmis kuumad tuksed,
ma avan roostetanud uksed
su majas, kus käib läbi meelist
lõhn seedrivaigust ja kaneelist.
Las taevas kadedusest kurdub,
kõu kurjalt vastu katust murdub,
täis mürgist udu valgub tuba:
su kõrval jõuetu ja laastat
näib loodus, kuigi oled juba
sa surnud seitsekümmend aastat.
Kirsi lained
Kuna tead nüüd mind
meeldib sulle, et maski eest võtan
muudkui imetlen sind
nii oma kihvad eest haaran;
olen lasnud end vabaks
tänu su särale
sest nõrkused ei lubaks
aga need jäävad minevikule;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu oled sina
kirsside hõng siseneb sõõrmeist
ning see ongi maagia;
kirsi lained on õhus
ning neid saanud mekkida
naise graatsia on tõhus
võtnud aega, et seda õiget leida;
see pilk ja puudutus
lükkab okkad mu nahalt
selleks on armastus
et iga mees tunneks end visalt;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu on tema
soe emots .....
Lilleõis
Kas tõesti lilledes saab näha seda ilu,
mis on ürgne, olles ajast aega siin,
tärgates ka siis, kui kõikjal vilu
või kuuma kätte oma õied viib.
On peidus igas õies oma lugu,
igas seemnes talletatud silmapilk,
mõni imetleja seda kõike tajub,
teine lihtsalt õie varrelt korjabki.
Olles metsik roos või koduaia tulp,
pole tähtis, millest kasvamas neil juur,
neis varjul hetki, mälestusi terve hulk,
mõni veidi väiksem, teine jälle suur.
- Tarmo Selter -
2023
ÕHTU ÜLE NIIDU.
Mõnd kastetud keskpäeva lõõsasse
ma märganud võitluse viiki.
Nüüd tõusvat näen ehasse rõõsasse,
kes valitud valguse riiki.
Kui sosin käib pühalik üle maa,
nad tõusevad tähtede poole.
Ja igavest’ jäävad nad elama sääl,
teiselpool vaeva ja hoole.
All, pimedas, igavest’ hukuvad
kõik suured ja väikesed laimud.
All, unustud, igavest’ kukuvad
kaasaeglaste kimplenud vaimud.
Nii aimdus näeb valguse väravad,
näeb kurjade nõiduste vaalud.
Kesksuve öö selguses säravad
poolvarjatud tähtede kaalud.
Videvik
Tuul hingab raskelt, lõõtsub vana park,
oktoobritaevas õhkab halli kadu.
Käin üksi mõtten linnaveerseid radu
kui haige, kõigist unustet monark.
Alt orust vabrikute kajab hõik,
suits üle linna viirastub kui madu.
Täis rõskust haiseb kuskil viinaladu
ja kostab joomarite kisa võik.
Een udumärjalt hingavad alleed,
all jalge määndub lehti koldne sadu.
Siit varsti algab hämar, kauge padu
ja harvenevad sünkjad puiesteed.
Üks küsimus mind roosterõskelt sööb:
pean minema siit pargist viimaks kuhu?
- kas jälle linna nõgimusta suhu,
kust valgus ropp mul' vastu silmi lööb.
Eh .....
— Heiti Talvik
