Sõnale roos leiti 278 luuletust (top)
Stalinil perse mausoleumis
Tänapäeval rahvas usub
et grusiin rabandusse surnud
aga eestlane naerda kõõksub
sest mina Stalinit peksnud;
kui ajamasinaga rändasin
leidsin vanakuradi üksi
teda oma kodus tagusin
nii, et tal kusi tuli püksi;
peale selle küüsi kasutasin
millega raseerisin vuntsid maha
ateroskleroosi põhjustasin
ja lõin rusikad Stalinile taha;
rebides diktaatori perse lõhki
ja nagu nukku teda viskasin
andsin kommunistile õppetüki
väikerahvaste eest kätte maksin;
olengi nii karm veli
elagu Eesti 104!
Kõige suurem sõber
Ja sõbra jaoks on valla
mu uksed ning mu hing ja silmad
nüüd sa viina kalla
nii sisustavad aega vaesemad;
Postikanast saanud Dan Põldroos
päris kanast tehti broiler
segati Talleggi pakki kastmega koos
tema kirstuks on külmkonteiner;
Äpu kaotanud eneseväärikuse
siis läinud Jaapanisse
ühte kaevandusse töökindaks
ainult töö tema hinge parandaks;
Leopold ise on Harry Kõrvits
aga kasukas kes kurat ta olema peab?!
ühes käes nuga, teises piits
oma välimusega ümbrust neab;
Anekdoot ei teinud nalja
kui ütles, et on pede
öösiti tuleb kapist välja
röö .....
Lumi
Nüüd laotand omad valevad terrassid
On lumi kõikjal. Roosilehtena
Ta langeb aeglaselt ja hõbeehtena
Nüüd aida katvad tema sammetmassid.
Kui oleks kallutanud piimatassid
Kõik ingellapsed taevas. Tähtena
Ta liugleb, okstele jääb plehtena:
Kui lebaks aknasimsel valged kassid.
Ning õhus värisemas karget hingust,
Mis ruudustikul hangumas kristalliks
Ja laste kätte kuhjub hiiglapalliks.
Pea kõrge mägi kasvand kitsast kingust,
Ent ikka tuisutab veel taevast tuhkrust:
Maailm kui muinasmaa, maailm kui suhkrust.
Magaja
Võib-olla peitub mus päike.
Võib-olla kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.
Mu liha kuivand on kiviks,
mu veri kui roosteraud.
Kui kellelgi tüliks olen,
siis kaevake mulle haud.
Ei riiva mind kõduingel
ka sügaval liiva all.
Mu hingetõmbed on pikad,
ma magan kui metall.
Ja unekollile kõrri
ei krampu enne mu käed,
kui variseb Altmaa värav
ja kaheks kukuvad mäed.
Printsessi unistused
Naise arhetüübid löövad sädelema kui Sinuga koos olen
Sa tood minus esile parima, aga
oskad muukida ka minu kõige koledamadesse osadesse
Mu ema on rõõmus,
kui mina olen rõõmus
ja Sind nähes olen kas rõõmus või ärevil
rõõmust ärevil või
ärevusest rõõmus?
Kord saan tantsida Sinuga kuninglikus roosiaias
ja minu ema annab meile õnnistuse
Lootus (1818)
Kui kullase tulega
päeva silm on ujumas
halja metsa varjusse
ja maha minemas
maailma looja sülesse:
siis veel õdangu agu
roosilise merega
päeva pimedat hauda
Iiusti on katmas.
Ja kui valguse allikas
meresta üles tõustes
ööse silmade aimu
oma kullaga
ära on ajamas:
siis veel Koidutähte,
ööse viimane silmake,
oma vendade teeda
kullase sõrmega
meile on näitamas.
Nõnda, oo inimene!
Kui kurbuse udu.
sinu ümber on ujumas
ning hauasse langemas
rõõmu kullane valgus:
siis su silmade ette,
taeva laps, Jumala
juurest lootus on astumas,
mis kullase sõrmega
näitamas on sinule
vaimude .....
Armastus ja sõprus, ikka käsikäes
Me kahekesi käime koos,
ikka käsikäes
Seljataha jäänud on ajavood-,
kerged,rasked...
Siiski me armastus õitseb kui roos
ja elu on olnud kui õnneloos.
Seigeldud palju,
nii merel,kui maal
Elus meil leitud on tasakaal,
ühine meil hingamise rütm,
kõrvust lastud mööda
on tühijutt.
Nutujorugi aetud, ikka üheskoos,
kui laud vaid kahele on kaetud,
juttu jätkub ses loos.
Armastus on kui õhk ja vesi,
mida vajad Sa!
Ära lase sel armastusel,
niisama närtsida!
Videvik
Tuul hingab raskelt, lõõtsub vana park,
oktoobritaevas õhkab halli kadu.
Käin üksi mõtten linnaveerseid radu
kui haige, kõigist unustet monark.
Alt orust vabrikute kajab hõik,
suits üle linna viirastub kui madu.
Täis rõskust haiseb kuskil viinaladu
ja kostab joomarite kisa võik.
Een udumärjalt hingavad alleed,
all jalge määndub lehti koldne sadu.
Siit varsti algab hämar, kauge padu
ja harvenevad sünkjad puiesteed.
Üks küsimus mind roosterõskelt sööb:
pean minema siit pargist viimaks kuhu?
- kas jälle linna nõgimusta suhu,
kust valgus ropp mul' vastu silmi lööb.
Eh .....
— Heiti Talvik
Kirsi lained
Kuna tead nüüd mind
meeldib sulle, et maski eest võtan
muudkui imetlen sind
nii oma kihvad eest haaran;
olen lasnud end vabaks
tänu su särale
sest nõrkused ei lubaks
aga need jäävad minevikule;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu oled sina
kirsside hõng siseneb sõõrmeist
ning see ongi maagia;
kirsi lained on õhus
ning neid saanud mekkida
naise graatsia on tõhus
võtnud aega, et seda õiget leida;
see pilk ja puudutus
lükkab okkad mu nahalt
selleks on armastus
et iga mees tunneks end visalt;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu on tema
soe emots .....
Iseenda oma
Roosakana säras me maailm
hommikuses päiksetõusu kumas,
pilvelöövis puhkamas mu silm
veel nii kaua, kuni päike lubas.
Selles ilus ununesid veel
päevatöö ja kõik, mis toimumas,
mõned hetked puhkas minu meel,
justkui oleks elust toibumas.
Taevailu kestis kauem veelgi,
kuid mind kutsus argielu müra,
meenutan nüüd hetki, millal saingi
olla päris iseenda oma.
- Tarmo Selter -
2022
Vesiroosid
Meri on taevast sinisem,
su silmad sinisemad veel,
tahaksin neisse uppuda,
rahu ja õnne leiaksin sealt.
Vesirpoose lõhnavaid,
vesirpoose valgemaid,
vesiroose kauneimad sul toon.
Oh,tule ja kallista,
vabaks mind tee,
linnuna lennata tahaks ma veel,
pilvisse tõuseksin
lenneldes ma,
suudlusi saadaks sul salaja.
sulepeaga kirjutades
kasta tindipotti sulg
nutta värssides sellest
päiksest soojaks läinud muld
su ümber õitsemine helde
elanud oled juba mõnda aega
ikka ent ära ei harju
roostetab sirel veri valus
sellest karjub Sinagi mööda minnes
vaid lihtsalt lausud ah mis narrus
kui sirelisse nagu poissi armud
B. Pasternakist mõeldes
ühikas
toas maikellukeste
liigvalus valge lõhn
laual tükkideks murdmata
šokolaad
seina taga uuesti alustab
laulmist üks plaat
mina Su ees nuttes
juua täis põlvili maas
teades meist iial saa paar
veel tänagi verel
ununenud pole Su
poisilik kõhn figuur
arg suu
ehas kaua kuidas põles
aknal klaasist ruut
*
Grusiinlasest veinimüüjale turul
armsam täna mu jättis maha
need lilled peos ehk
kannu veini vastu vahetad
rooside lõhn siis hõljuma
hakkab Sinu ümber
mina veinist saan pohmaka
mida siis hommikul kirun
kui roosidest tü .....
Oo, nukker peni
Üks peni istub, nurka kükitud,
nii vesisilmil vaatab, ihatseb.
Laud täis on sööke lükitud,
peab pidu inimene, lihatseb.
Üks nukker peni vahib, niutsatab.
Suu jookseb vett ja soolik koriseb.
Vast pilgu roosk ta pihta siutsatab.
Sööb inimene, juues joriseb.
Oo, nukker peni, ma niisamuti,
niisamuti kui sina alati
suurt tunnen nälga, janu, valugi,
saan õnne ma niisama palati.
Kurb sõber, peni, mina sinuga!
Ma inimene väes jõuetu.
Oo, unda, ulu ühes minuga:
sa ses, ja teises näljas nõutu ma.
