Sõnale roos leiti 278 luuletust
Toomingas
Saab nautida aastatega praegut
maikuus nagu Eedenis hingata
pole olla kevade naudingut
ilma toomingata;
ning õunapuud ja sirelid
tulbid ja kirsid
soojad tuuleiilid
värve aias puhusid;
kõik need nupud õitest
ja pärast vihma toominga aroom
praegu kaunim aeg minu meelest
kui on kevadel praegu see iseloom;
mu lemmik roosõieline taim särab nüüd
Printsessi unistused
Naise arhetüübid löövad sädelema kui Sinuga koos olen
Sa tood minus esile parima, aga
oskad muukida ka minu kõige koledamadesse osadesse
Mu ema on rõõmus,
kui mina olen rõõmus
ja Sind nähes olen kas rõõmus või ärevil
rõõmust ärevil või
ärevusest rõõmus?
Kord saan tantsida Sinuga kuninglikus roosiaias
ja minu ema annab meile õnnistuse
Jäämehe armastus
Mu jäämehe süda on purunud
kohati sulanud pärliteks punasteks
kohati kildudes katmas maapinda
juhtus kui olin ta surunud
taas enese kallisse rinda
Süda oli suurem kui enne
enam ei mahtunud
hetk varem olin kogenud õnne
hetkeks olin tundnud sind
mul südant polnd- piisavalt külmunud jahtunud
Südametu ma jäämees nüüd olen
teistele lõpmata kuri- sul lahke
naeratan isegi jäämehe naeratust
õhtuti aknaaluseks tulen
no vahtige naabrid- mu tundmusi nähke
Siis aga polnud südant ei sind mu jäämehe naine
kõik oli kevade tulvades sulanud
kõik oli talvistes t .....
ühikas
toas maikellukeste
liigvalus valge lõhn
laual tükkideks murdmata
šokolaad
seina taga uuesti alustab
laulmist üks plaat
mina Su ees nuttes
juua täis põlvili maas
teades meist iial saa paar
veel tänagi verel
ununenud pole Su
poisilik kõhn figuur
arg suu
ehas kaua kuidas põles
aknal klaasist ruut
*
Grusiinlasest veinimüüjale turul
armsam täna mu jättis maha
need lilled peos ehk
kannu veini vastu vahetad
rooside lõhn siis hõljuma
hakkab Sinu ümber
mina veinist saan pohmaka
mida siis hommikul kirun
kui roosidest tü .....
Ikka veel tööpäev ...
Sõidame pealinnas autoga
ristmikul vastu tullakse bussiga
sohvriks on üks vuntsidega mees
ja roosa nägu on vanakesel ees;
kes punase tule all seisma
ning mina jäin teda vaatama
kuidas sohvril nii kurvad silmad
kel tunded on tuimad;
ning kuidas ma naersin
kui ta väsimust juhuslikult vaatasin
sest neljapäev on ikka veel tööpäev
ei saa mõnele otsa raha eest vaev
Purpurpunane närbunud süda
Küünlaleek kuivanud roosilehtede kõrval
just kui sina mu närbunud südame ees. Purpurpunane kuivanud veri just nagu pleekinud tikitud linik. Selles päikeseta päevas ja kuuvalguseta ööl.
Kestab lõputu videvik, minu südame ees, mille küünal on lõplikult kustund.
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
veel mõni samm Pessoa kannul
kolm kõige odavamat
võisaia klaas kuuma teed
oli mu igahommikuseks eineks
lõunaks linna kõige
odavamas söögikohas supp
kevadeti praetud tindikala
olin armund luule hullemini
pähe hakkas kui vein
kuulasin tunde sillal sadamasse
tulevate ja minevate
laevade bassihäälseid vilesid
roostetanud kettide
krigisemist ankrute hiivamisel
pilk peatumas kaua
vahimadrustel tekil
kes ärataks nüüd mind enam
selleks magamast üles
05.05.2022
Toomepuu
Toomepuu on puhkenud õide-
lõhnavad, õrnroosad nad.
Ööbikut saab varsti näha
Toomepuul, seal laksutamas.
Imeline Toomepuu
õitseb terve maikuu.
Õitest salamisi marjad saavad,
marjad nagu mustikad,
mis suu mustaks muudavad.
Toomepuust on laule loodud,
luulel lastud lennata.
Maalitudki Toomepuud on
mõne pintslitõmbega.
Toomepuult ma mõne oksa,
emale võiks kinkida,
Mõtteis paneks oksal laulma-
õrna ööbiku oma viisiga.
sõja uus päev
liisk on langend
ees märtrisurm
jää hüvasti
elu õitsev nurm
ema kurb
armsam vajav tröösti
lohutaja pime öögi
*
poisieas kuulsin kuis
kägu mägedes kukkus
nägin silmapiirini õitsesid
stepis metsikud tulbid
tänagi meenus
hinges kerkis sellest
nukrus kurku
õied avas kurbus
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Rohkem ma enam luuletusi siia üles ei riputa. Aitäh, kõigile neile, kes viitsisid neid lugeda. Ehk pakkus pisukest huvi.
nagu poleks elugi
olnud midagi muud
kui üks lõputu
ajalehe lugemine
mõrvadest
liiklusõnnetusteste
hinna ja maksutõusudest
olemine mitte midagi muud
kui politseiülemate kuningate
ministrite
panga- ja vangladirektorite
linnas teatrite ees
näitlejate hiigelpiltide
vahetumistest osasaamine
sekka kevad suvi sügis talv
rakettide stardipositsioonidele
viimine
mõned põgusad kohtumised
õnnehetke ootused
suudlevate tudengite
märjaks saamine
raekoja purskkaevust
aja hammasrataste vahele
et kättpidi jäi mõnel meel
ja muidugi majade
varjud täpselt samal koh .....
Voodis
Voodi all ma nägin musta käppat:
Mu süda lõikab seestpoolt rinda,
Teda hingamine veriseb… bäkka!
Ma ei saa hakkama, ei saa pihta.
Kas sööb mind ära härra kole? —
Koletised on mu peas.
Siis söön ma ennast ise, kohe,
Saab minust mereäär!
Ma lendan koju külmas soojas,
Soojas külmas, tugev tuul
Tormab süda, jalad, puusa, oja,
Maja, hoone, roosasini huul.
Ma olen kodus, voodi all
Vsö magab kole härra.
Millal lõppeb karneval
Mu häiretest, kui magan?
Stalinil perse mausoleumis
Tänapäeval rahvas usub
et grusiin rabandusse surnud
aga eestlane naerda kõõksub
sest mina Stalinit peksnud;
kui ajamasinaga rändasin
leidsin vanakuradi üksi
teda oma kodus tagusin
nii, et tal kusi tuli püksi;
peale selle küüsi kasutasin
millega raseerisin vuntsid maha
ateroskleroosi põhjustasin
ja lõin rusikad Stalinile taha;
rebides diktaatori perse lõhki
ja nagu nukku teda viskasin
andsin kommunistile õppetüki
väikerahvaste eest kätte maksin;
olengi nii karm veli
elagu Eesti 104!
Armastus ja sõprus, ikka käsikäes
Me kahekesi käime koos,
ikka käsikäes
Seljataha jäänud on ajavood-,
kerged,rasked...
Siiski me armastus õitseb kui roos
ja elu on olnud kui õnneloos.
Seigeldud palju,
nii merel,kui maal
Elus meil leitud on tasakaal,
ühine meil hingamise rütm,
kõrvust lastud mööda
on tühijutt.
Nutujorugi aetud, ikka üheskoos,
kui laud vaid kahele on kaetud,
juttu jätkub ses loos.
Armastus on kui õhk ja vesi,
mida vajad Sa!
Ära lase sel armastusel,
niisama närtsida!
Tahad tantsida minuga?
Kui öökülm on hell
nagu sinu sõnad
kuu kõrgel, hilja on kell
aga end sa mulle annad;
siis seisan valges
ootan sind akna all
jalgupidi lumes
meid kahte ootab ball;
tahad tantsida minuga?
väljas, saalis, kasvõi katusel
kaunis on see hetk sinuga
meie kahe ühtikuuluvusel;
see on enamat, kui uni
kuu annab su huultele läike
talveroosid õitsevad kuni
taevas tõuseb päike;
su suudlus, põletavalt soe
praegu on talve süda
öine jahedus ei loe
iga päev tahan sind kutsuda;
tahad tantsida minuga?
väljas, saalis, kasvõi katusel
kaunis on see hetk sinuga
meie .....
Kirsi lained
Kuna tead nüüd mind
meeldib sulle, et maski eest võtan
muudkui imetlen sind
nii oma kihvad eest haaran;
olen lasnud end vabaks
tänu su särale
sest nõrkused ei lubaks
aga need jäävad minevikule;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu oled sina
kirsside hõng siseneb sõõrmeist
ning see ongi maagia;
kirsi lained on õhus
ning neid saanud mekkida
naise graatsia on tõhus
võtnud aega, et seda õiget leida;
see pilk ja puudutus
lükkab okkad mu nahalt
selleks on armastus
et iga mees tunneks end visalt;
ning ei ole kedagi teist
sellist nagu on tema
soe emots .....
Iseenda oma
Roosakana säras me maailm
hommikuses päiksetõusu kumas,
pilvelöövis puhkamas mu silm
veel nii kaua, kuni päike lubas.
Selles ilus ununesid veel
päevatöö ja kõik, mis toimumas,
mõned hetked puhkas minu meel,
justkui oleks elust toibumas.
Taevailu kestis kauem veelgi,
kuid mind kutsus argielu müra,
meenutan nüüd hetki, millal saingi
olla päris iseenda oma.
- Tarmo Selter -
2022