Sõnale roos leiti 278 luuletust
Laip rannal
Sõelub kärbseid risti-põiki
pilliroos kui musta pihu.
Magusalt neid kutsub kõiki
kalda kõntsas lammuv ihu.
Roheline, vettind, ilge, —
nii tõi vool ta neeme tippu.
Katkise ta kuue külge
vähke kobarais jäänd rippu.
Laineis laostund huultenelgid
jätnud hambad õudselt irvi.
Põrkuvad neist päiksehelgid
nagu kari kuldseid hirvi.
Määndus, muhestav ta rindu,
tõotab uimastavat saaki.
Rõve kaarnarauk täis indu
kaevub sinna kui kloaaki.
Palja päälae tõmmust siidist
välgub riba valget konti.
Silmad paisuvad orbiidist,
nagu näeks nad kõrkjas tonti...
.....
Pohmeluslikke mõlgutusi
1
Ah, ma teadsin juba noorelt:
raheroosk mu rapsab toorelt
ja ma kukun valmimata
kõrgelt elupuust.
Kukun viljaks valmimata
ja mu laul jääb salmimata,
igavesti salmimata
laul mu lõikuskuust.
2
„Всю жизнь меня Бог мучил.“
Достоевский, Бесы.
Ah, miks pole sündinud ma loomaks,
halliks peniks, kes Su varjus roomaks,
lõviks, kes Su kerre suruks hamba,
rebides Su puruks nagu lamba,
jäneseks, kes lippaks Sinu eest,
ahvenaks, kes varju leiaks veest?
Ah, vaid inimese kaelas ripub ling,
mis Sul otsapidi peos — ja see on hing.
.....
Don Ramon
Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,
vennad roimarid, siis peame meie matust.
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
tema matust pühitseme koos kui pulma.
Don Ramon, ta kõnges kõrgel võllas,
säält ta tõime mustas pidutõllas.
Piksevalgel matsime ta maha
kivimurdu, linnamüüri taha.
Don Ramon, kui elas, too vast oli mees!
Sulaväävlina ta veri soontes kees.
Tema vihakrambes väänlev näomask
aina rohetas kui roostest puret vask.
Tema ninakühm kui surnud juudi küür,
tema rind kui range linnamüür,
linnamüür, mis püstitet on paest.
Kui kord kärkis, lupja kuk .....
Tantsi!
Kuiv ja laastav on su himu kui samuum,
mille kihinasse kaikub koolukell.
Käärib katk su veres lämmatav ja kuum.
Oled klirisev kui vana karusell,
vana karusell, mil' käia viimne ring.
Tuhaks puistab kõik su punalakist king.
Ah, su pantripilgust luurab kihk ja turm,
lõikab lihha mul' su kullat kiskjaküüs.
Täna hullame veel, homme tulgu surm,
tulgu hullumaja, kaak või paralüüs.
Tantsi, tantsi, kallike mu kuum ja kõhn,
veel on põletav su hiuste mürkjas lõhn!
Ja ta tantsib mulle. Rinnalt kukub sõlg,
sulab tango takti nõtke piht ja puus.
Peagi siidist vabaneb ta .....
ANTAIOS
1
Targasti toimisid, mees, et sa testosterooni ja barbamüüli ei pruukind ning pikemalt tohtreid ei tüüdand, vaid et viivitamata sa pakkisid pauna käpikud-kapukad, villase vesti ja väikese veekeedukatla,
suusad siis õlale tõstsid ja rutakalt läbisid linna, saapaninadel silmad ning
veereva vaguni trepilt viimase pika ja piinatud pilgu telemastile tagasi heitsid: Hüvasti, trummeldav tehismaailm!
2
üksikut teed unarat, kuhu koormaist poetunud pepri, astusid heldival meelel, ja mustava kuusiku käärus lõkke sa süütasid siis, et tõrvata sihvakaid suuski. Võidegi kül .....
ROHTAED
Ammuks see oli . ..
Ees tülikad patsid, pildikest tegid ja värviga katsid
rinnuli laual, kus leib ja silk. Pildikest - endasse-pööratud pilk.
Hall oli katus, kuid pildi peal säras see - punaseist punaseim seal.
ümber kui ägati murest ja vaevast, selgeks ja siniseks maalisid taevast.
Kõrvust läks mööda kõik argi-proosa, õilmitses unistus - valge ja roosa.
Uibuaed, uibuaed . . . Hommiku kastes avaneb värav sind sisse lastes.
Suureks ja targaks ja tugevaks saad palehigi sees harides maad.
Tunned, mis tähtsus on aedniku tööl lõket valvates hallaööl.
.....
PILVEALUNE PÄIKENE
1
Pilvealuse päikese varjudeta valguses mu koduküla viilkatustega majad ja rukkipõld ning lillad ja valged kartulivaod meelde tuletamas mu kadunud memme ikka ja alati ikka ja alati kummargile mulla kohal. Kõik nagu välja mõeldud selleks, et mind nutma ajada . .. Ei tea, kui palju uraani mu koduküla peale on arvestatud?
2
Vaikus . . . Rohutirtsude sirin . . . Luuletajad jätkavad oma lohutuslaule.
3
Väikesed libliklehvidega tüdrukud liivakastis veeretavad salapärast sõna nagu käsigranaati: „Ess-tee-ärr... strontsium I" Nad peavad seda sõna ebatsensuurseks: .....
SÖGISHÄMARUS
Mis sa tuigud, tuulekene, udusonnus ekseldes? Huigud, tuigud, vastu ruute piiskadega pekseldes.
Leinad lahkund laantehaljust,
kureparvi kurtma jäid, või sa siin mu akna taga kõiki norge nutmas käid?
Nägid sajus saastund põldu, kõrte kurba viljatust? Kuulsid kaarna küüsi sattund linnupoja kiljatust?
Liigutas ehk lille saatus, külmakahus kuhtuv roos? Või sul eilsed kummitused viirastusid uduvoos;
vägivald ja ülekohus, häbiväärsed hirmuööd, ja sa nagu hoiatades jälle vastu ruute lööd?
Hallis sügishämaruses tare ümber halades huigud, tuigud, südamesse süg .....
Interiöörid
1.
Kuis pühib päikseräti kuldne kude
Nüüd noote musti pisaraid, ning häält
Ei ainust klahvistiku hammasrealt,
Kus sätendab tumm, valge naerupude.
Lamp – suure päikse väikene rivaal –
On ootel laual siidikleidi punas.
Ning seinal Mägi värvehõiskav maal:
Noor naine, kaetud silmil, hardus-lunas.
Siin tõuseb sohvapadjast, alles soojast,
Kui õietolmu naisejuukse lõhna,
On näha sammetpolstris väikse, kõhna
Käe aset: ühest heldest lilletoojast.
Kui verev marjakobar, viina uhkav,
Jäänd vaasi sinelusse nelgisari.
Ent nurkest hiilib hämaruse vari,
Pea .....
Hämar linn
1.
Talv. Koorub hämaruse hallis siidis
Bulvaari valgeist käsivartest linn.
Käib telegraafi traate pingul niidis
Kui kandlel tuulesõrm. Ma kuulatin.
Ju kostvad sekka auto kontrabassid
Ja saanikelle rõõmus tamburiin.
Reas rügemendid: hoonte hallid massid,
Silm silma vastu seismas nende vall,
Ning nukralt vaatvad ärklite grimassid.
Kuldkupli õhku heidet läikiv pall
Vaid kumab nõrgalt nagu tuhmund päike,
Ja doome õlgu mähib udushall.
Aeg-ajalt helbetab; kuis lume läike
Kui vahtu kandvad uulitsate jõed,
Mis kihavad ja leidvad salakäike,
Et suubuda, kus .....
Armukadedus
Lehti varjude tumedad roosid
Kuukiirte käharas blondjuuste puhmas –
Mürgine torge mul südames uhmas:
Keda sel veetleval tunnil sa soosid?
Arvan, et jälle see hallsilmne preili,
Ingelilmine kuratlik olend,
Kallutab naerdes koketilt su pool’ end,
Valades verde sul himude leili.
Kuid mina vannun: arm hurmav ja halav
Hingehell oli, mis suvel mull andsid –
Kätel mind lillede vahele kandsid
Suvel, mis oli nii patuselt palav.
Pulmrõõmsal päeval, mis õhkus kui meie,
Hõiskas mu õndsusi ihalev ihu,
Kui sinu paitusist pakitsev pihu
Paendus mu pihale, „sinaks” sai .....
Su tuba
Su mulle suletud ja salaline tuba
Öösinine ja leinahämar nüüd.
Peaaegu kõlab see kui kaunis müüt,
Et veetsid päivi siin, nii kaugeid juba.
Ei mõnda aega tihkand võtta luba
Ma üle läve astu: nagu süüd
Ma kandsin iha endas, põles püüd
Su poole, salapäraline tuba.
Kuid tundes elu tühjushalli pausi,
Siis hilislilledega täitsin kausi
– Pihlkobarad, reseedad, skabioosid –,
Ma ukse avasin – kui üle haua
Su voodi kohal kumardasin kaua,
Ja patja peitsin omad suudlusroosid.
Lumi
Nüüd laotand omad valevad terrassid
On lumi kõikjal. Roosilehtena
Ta langeb aeglaselt ja hõbeehtena
Nüüd aida katvad tema sammetmassid.
Kui oleks kallutanud piimatassid
Kõik ingellapsed taevas. Tähtena
Ta liugleb, okstele jääb plehtena:
Kui lebaks aknasimsel valged kassid.
Ning õhus värisemas karget hingust,
Mis ruudustikul hangumas kristalliks
Ja laste kätte kuhjub hiiglapalliks.
Pea kõrge mägi kasvand kitsast kingust,
Ent ikka tuisutab veel taevast tuhkrust:
Maailm kui muinasmaa, maailm kui suhkrust.
Hilissuvi
Eks lillapadjaline tüümian
Pruunmustist mesilasist veelgi kiha,
Ning aiast palju veel ma lilli saan,
Kus päevaroosid kumardumas üha.
Kastaanialehti sakilised pitsid
On siiski luitumise hädaohus;
Korallidena põõsal berberitsid,
Ja väiksed koldsed pirnid kuskil rohus.
Ning sinisammetised prisked ploomid
On okstel rippumas kui laisad parmud,
Ja üle kõige vihmana aroomid,
Mis rasked kanda nagu suured armud.
Trioletilik sonett
Nüüd tean ma ilmagi, et sa mull vastaks,
Miks mustana kui öised mürdiladvad
Need lokipuhmad sinu oime katvad,
Nüüd tean ma ilmagi, et sa mull vastaks.
Et naised nendes omi käsi kastaks,
Seks mustana kui öised mürdiladvad
Need lokikobarad su oime katvad –
Kui kordki veel mind seda maitsta lastaks!
Ah, hellalt vaatan omi valgeid sõrmi,
Mis õndsatena sooje lõhnu kandvad,
Kui oleksin nad roosipõõsast tõstnud;
Ning hingest heidan vanu õnne põrmi –
Su lokid uusi unistusi andvad:
Veel pole kõiki rõõmusid ma kestnud.
All õhtutaeva
All õhtutaeva õhetavat roosat,
Kus algand loodepäikse kiirtepild,
Kui poleks iial olnud ühtki proosat.
Ja aia kohal noorkuu kumer kild
Ju puistab põõsastesse kuldset karda;
All roheluses hõbevalge sild
Kuis kutsub kumardama üle parda;
Kus irispeenral lõhnast nõrkeb õis,
Sääl peidan kätel palge õndsusharda:
Kuis ilu ometi nii valus olla võis!
Stanssid
Kui kuldblond neitsid tulnd need maikuu päevad
Ja udulikke helbelinikuid
Nüüd hõljub aia kohal, okstesse nad jäävad
Ning õhus õõtsuvad kui valged tuid.
Kõik kaunidused, mis mu silmad näevad,
On vastuvõtmas kuningannat suid:
Kuis kuldsest kudrest kumisevad põõsad,
Täis sädelust kõik peenrad kasterõõsad.
Ning hõbekuljuseid on naermas õhus.
Kui leerilapsed seisvad kirsipuud,
Kui mõrsjad, keda ehteküllus rõhus,
Nii valged valges, õrnad abitud –
Oh, tuulepeiul abinõu on tõhus
Neid heiduta, kui vilkalt andes suud,
Ta vallandab neil helmeloori veidi
Ja ke .....
Öö
Kosena kuu uhkab õue ja aia:
Põõsaste üle käib värahtushooge,
Rohus roomav teede looge
Põgeneb ukseni, põgeneb maija.
Õitsevad öö violetist mullast
Minu käte valged vääned
Kellegi vastu, kellegi poole,
Kes ehk vist kusagil on, või keda ehk kusagil pole.
Ah, kas ma kardan neid päivi voolavast kullast,
Öid, mis õitest – ah, kas ma kardan, kui näen, et
Kunagi ennast ei taha nad täiesti anda? –
Süda ehk enese liigusest murdub,
Nagu granaatõun lahti kurdub
Hurmelisiks pisaraiks, mis rasked kanda.
Irdun millestki: hargnevad mähkmed,
Padjult kui tiivustud .....
Õhtu
Kustumas päikese põlev põõsas,
Kruusale pudenend punavat tuhka,
Aid ei veel väsi, aid ei veel puhka:
Lõhnad süttivad hajuvas lõõsas.
Lehti kobaraisse vajutab kuu
Himura vabarnapunase suu.
Varjud kui nunnad lähevad mööda,
Loogeldes loore, kuhu punavad nelgid
Suudlusi; viirukit vaigutab väike reseeda;
Valgeis sõrmis nartsisside neitsid
Kannavad küünlaid, kust kukuvad virvlevad helgid.
Roosid end põõsaste tüheme peitsid.
Taevas tähtede vihmast on üleni märg.
Süda mul magususpaisul kui täiskorjund kärg.
Ah, kõik need unised, sinised teed
On nagu kaldale .....
