Sõnale roos leiti 278 luuletust
ÕHTU ÜLE NIIDU.
Mõnd kastetud keskpäeva lõõsasse
ma märganud võitluse viiki.
Nüüd tõusvat näen ehasse rõõsasse,
kes valitud valguse riiki.
Kui sosin käib pühalik üle maa,
nad tõusevad tähtede poole.
Ja igavest’ jäävad nad elama sääl,
teiselpool vaeva ja hoole.
All, pimedas, igavest’ hukuvad
kõik suured ja väikesed laimud.
All, unustud, igavest’ kukuvad
kaasaeglaste kimplenud vaimud.
Nii aimdus näeb valguse väravad,
näeb kurjade nõiduste vaalud.
Kesksuve öö selguses säravad
poolvarjatud tähtede kaalud.
SOOLAUGASTEL.
Täis laukaid sügavaid on soode süli.
Kas on neis roostevesi, nii tume, keeletu
või vaatab maa alt valu, nii mustav, meeletu?
Täis laukaid sügavaid on soode süli.
Veest tõusvad mullid üles hõbedased.
Oh igatsused, salajad soovid soode sees,
oh unenäod, mis korraga kaovad tühjuses!
Veest tõusvad mullid üles hõbedased!
On kängus, maani längus maarjakased.
Sookamar petlik kõikumas käija jalge all,
kus maetud umbe sumbunud voolud sügaval.
On kängus, maani längus maarjakased.
Musttuhat sääski surub soode üle.
Neid langeb näkku, suhu, neid imeb veres .....
ROOSIDE ELEGIA: II.
Üks suvepäev lääb looja jälle hele,
ei tõtta see, ei õnnes peata.
Ju langend helbeid aia radadele
kui ohvrid valgeid ilma veata.
Ei päike, tuul neid enam hellatele,
neist homme mälestust ei teata.
Muud päevad minnes nõnda helevele
ei rõõmu, leina rinnas reata.
Maa põgenevaid unistusi kannud,
arm ühes aia lilledega annud
ka oma aprad lõhnad tuulesse.
„Kas sulguda võib seda luulesse?”
sa küsisid mult õhtu kuldsel kumal
kui ihalduste närbiv-magus humal.
ROOSIDE ELEGIA: I.
Käes käsi samu teesid ikka käinud
me aias oleme keskpäevil neil,
kus roosid valged hõõgel õitsma läinud
ja lõhnad raskeks keetnud päikseleil.
Ei kaunimalt me paindund oksi näinud
veel olnud õitsmisest neil aia teil.
Ei rääki me, ei meeli pöörda täinud
sest uimast, üksi aimatavast meil.
Nii helget õnne, magust valu läitis
tumm õite ärdus, südameid meil täitis
kui ohvri hõõgmine, kui palve uhk.
Kui esimesi õisi tuule puhk
siis varistas, ihk tundus imeline:
üksteise armus ärapillamine.
FRIEDEBERT TUGLAS.
Ju kaua õhkas, lõhnas kodu kurus
arg närbuv lillekene üles leidmata
ja varisesid toome helbed asjata,
jalg valged õied põrmu sisse surus.
Ja taevas sinas, kõrge, sügav lõpmata –
ei hoolitud sest proosarahva turus.
Ah, tuikas armu valu hõõgamisi
täis igatsuse õnne noore rinna all
ja sumbus ilma laanes nuutsumisi
kesk pettumuste tühjust jõutul värinal.
Lõi noored meeletused karmilt elu hall,
ei hellatand neid keegi leinamisi.
Sääl tuli Tuglas. Sõjakevad õues.
Ta pasun, seltsimeeste ööpik, huilgas teel
ja vabaduse-neitsi tormis, kõues
(ei maine naine!) .....
TUULEMAA: IV.
Ju tunnen õrenevat maiset rõhku,
ju tallan mõttes kõrge kõrbe jääd.
Ma tunnen avaruste tuule õhku.
Mul seltsiks vaimud julged, pärjapääd,
ja troostiks helgid kaugest laotusest,
ma aiman surnud ema pilku hääd,
ma osatuks jäänd maade jaotusest.
Nii kahvatab mu taga kodu kund,
meel kerkib kaotuste vaotusest.
Ei küündi sinna vihkamiste sund,
kus nukrus kiirtesäras puhtas hangub,
täht külmast avarusest paistab lund.
Näen, kuidas otsatuse öödes vangub
maa, inimene, elu petlik tund!
Vaim üksik vaatlemise leinas kangub
ja üle aja, ruumi tõstleb und.
ELAGU ELU!
Miks enne sügist ju koltuvad lehed,
küpsmata variseb vili meil maha?
Miks meil ju roiduvad nooredki mehed,
laulikud õhkavad tähtede taha?
Umb-udu ammune õhu sees ujub,
päevade paine nii raskeks teeb sammu.
Vanadus hämbliku-võrkusid kujub,
soonte seest imeb see elu ja rammu.
Vanne on vanadus, keskmiste voorus,
roostena sööb see, ei maruna murra.
Tule ja tuksata, nooruse noorus,
vaimustus elada, vaprus ka surra.
Tuksata, noorus, kui maru, kui äike,
piitsana sähvata vanade üle.
Tule ja tõuse kui pilvedest päike,
loomise rõõmuga sütita süle!
Elagu elu, mi .....
MAIKELLUKESED.
Mu tuba on küllastatud lõhnadega
maikellukestest tillukestest.
Mu süda on troostide kõhnadega
tulnud närtsimistest sügisestest.
Ah, viimne mu esimestest armastustest,
mu igatsustest varisenud!
Mind meeles pea! lõhnast meeltkiusavast
sest oleks vastu nagu värisenud.
Kuid liiga naivne nende lillede leid
on põletatud päevade pajast.
Ei avatle enam mind Kevadeneid
ega kellukesed musude ajast.
On hüüdnud mind teistsuguste kellade suu,
käi järel! kutsund Vabaduse jumal.
Torm keerutand pilvesid ümber mu kuu,
lahtund rohelise kevade humal.
LAUL EESTIST.
Õudne kui needmine ajalugu,
maha tallatud jõuetu sugu,
Kõverad, küürakad vaevakased
juurtega, juurteta mädasoo mülkas.
See on Eesti.
Kes küll kuivatab korra neid soosid?
Noorelt ju närtsivad põskede roosid,
roostetab tegude haljas teras.
Rängalt rabavad hallaöö piitsad.
Oleme Eestis.
Kes küll heledalt naerda siin suudaks?
See, kes mured kõik rõõmuks muudaks.
Koorma all kummarkil õhkab elu
veel aga Hädaoru küla kohal.
Eesti elu.
Hundipajud, pedajapalud...
Teistviisi mühavad tammesalud,
teisiti viinapuulehestikus
lõuna taeva all kostavad laulud.
Ees .....
MEISTRILE
Kui peekripõhja jääb vaid sapp,
hing: rebeneb kui pehkind papp,
arm suleb surres väsind laud,
vaim muutub raskeks nagu raud, —
siis, meister, sõrmis kuumad tuksed,
ma avan roostetanud uksed
su majas, kus käib läbi meelist
lõhn seedrivaigust ja kaneelist.
Las taevas kadedusest kurdub,
kõu kurjalt vastu katust murdub,
täis mürgist udu valgub tuba:
su kõrval jõuetu ja laastat
näib loodus, kuigi oled juba
sa surnud seitsekümmend aastat.
Lootus (1818)
Kui kullase tulega
päeva silm on ujumas
halja metsa varjusse
ja maha minemas
maailma looja sülesse:
siis veel õdangu agu
roosilise merega
päeva pimedat hauda
Iiusti on katmas.
Ja kui valguse allikas
meresta üles tõustes
ööse silmade aimu
oma kullaga
ära on ajamas:
siis veel Koidutähte,
ööse viimane silmake,
oma vendade teeda
kullase sõrmega
meile on näitamas.
Nõnda, oo inimene!
Kui kurbuse udu.
sinu ümber on ujumas
ning hauasse langemas
rõõmu kullane valgus:
siis su silmade ette,
taeva laps, Jumala
juurest lootus on astumas,
mis kullase sõrmega
näitamas on sinule
vaimude .....
?
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel rõõska äikest:
Mürr-mürr! Mürr-mürr! Trahh-trahh!
Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
Tuut-tuut! Tuut-tuut! Tuut-tuut!
Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib ku .....
Oo, nukker peni
Üks peni istub, nurka kükitud,
nii vesisilmil vaatab, ihatseb.
Laud täis on sööke lükitud,
peab pidu inimene, lihatseb.
Üks nukker peni vahib, niutsatab.
Suu jookseb vett ja soolik koriseb.
Vast pilgu roosk ta pihta siutsatab.
Sööb inimene, juues joriseb.
Oo, nukker peni, ma niisamuti,
niisamuti kui sina alati
suurt tunnen nälga, janu, valugi,
saan õnne ma niisama palati.
Kurb sõber, peni, mina sinuga!
Ma inimene väes jõuetu.
Oo, unda, ulu ühes minuga:
sa ses, ja teises näljas nõutu ma.
Neitsi saunas
Pani helevalge särgi
ihu pääle,
roosilise õitsva ihu üle
leilis pesemise järgi.
Pani paljad käsivarred sülle
põlvi pääle.
Ah, ta pesi selle märgi,
pesi ära!
Leilis puhkes õitsma hõõguv ihu,
silmad hiilgvad kuuma järgi.
Tõukas taha juuste raske vihu
õlult ära.
Kui nad teaksid, kui nad teaksid
seda tundi,
mil ta meeletuses andis ära enda,
läbi tänava ta veaksid,
verde peksaksid ta valge selja
enne tundi.
Ah, ta pesi, ah, ta pesi
kuumas leilis
rinde valmis õunad, niude lohud.
Uhtis ära karge vesi
mehe himuliste huulte ohud
kuumas leilis.
Tuli härdusesse neitsi
omast .....
Valged, valged
Ma olen võinud kaua vaadelda
naist
Orientaalist tõmmu kerelist.
Mu kodumaalist valgeverelist
naist
võib süda üksi õnnes aadelda.
Oo, põhjamaine armas valge neid,
jasmiin ja loidap, ööpik, toomeleid!
Kes sinuga, kes suudab maadelda!
Ma olen võinud kaua unista
maist
keskpäikselisist, kuumist, vilusaist,
kuuskhaljaist kodu rannust ilusaist,
maist
nüüd tahan hõiskusega tunnista.
Oo, õilmevalge, kevadöine koit,
oo, roosa virgumise magus loit,
ööd ilusad kuis sinu jumega!
Oo valged, roosad, valged ööd ja a'ad!
Naist
ma valget arman unistuseni!
Ei võlu meeli ihalduseni
maist
no .....
Tukaspuu, tukaspuu...
Tukaspuu, tukaspuu,
paljas puu ja haljas puu.
Tütarlaps ilusa näoga
puilt kokku korjab oliive.
Tornide kavaler tuul
tema ümber muudkui tiirleb.
Läks neli ratsameest mööda
ja teda ratsudelt piidles,
kõigil suured mustad mantlid,
kõik rohesinises riides.
``Tule Córdobasse, tüdruk!''
Ei kuula tema neid viise.
Kolm härjavõitlejat läks,
vööl mõõgad hõbedast iidsest,
kõik sirged-sihvakad poisid,
kõik punakollases riides.
``Tule Córdobasse, tüdruk!''
Ei kuula tema neid viise.
Kui saabus hämune õhtu
ja lillatas silmapiire,
siis veel üks noormees läks mööda,
kuu roose ja m .....
VI
Clementine!
(Oh ma darling!)
Täna õhtul, kallid sõbrad,
relvavennad, kui üks mees
löögem kokku käed ja kannud,
unustagem kõik mis ees.
Esimesest klaasist saagu
vaikiv, vaikne mälestus.
Matkem maha kallid surnud.
lein ja hirm ja jälestus.
Teisest klaasist saagu soojus,
saagu hingelähedus,
kadugu kõik keelepaelad,
hääle roostekähedus.
Kolmandamast klaasist saagu
südamele väravad,
saagu valgus, milles jälle
kodurannad säravad.
Aga laul kui pooleks murdub ---
ingel mõõgaga on ees...
You are lost and gone forever.
Dradful sorry...
Rabas
1
Kas tunned raba silmi rohelisi
ja teisi, punakaid kui rauamuld?
Sootaat sääl piipu tõmbab tasapisi
ja türgi taalreist puhub lõkketuld.
Sääl roomleb limukaid kui valgeid lõngu
ja kaovad roostevette nende koed.
On tunda ristimata vere hõngu,
kui murraks peninukki kuski soed.
2
Meid endasse jälle mähib
sooleitsete lämmatav puhk.
Must palavik pilliroos ähib
ja purpurne pilvist vaob tuhk.
Ja sinagi vaevalt siit pääsed,
mu lemmik: meil ühine loos.
Liig valusalt verisääsed
meid ründavad punases roos.
3
Mu kire laukaisse kord uppus põder,
nüüd öiti hulguvad sääl rabatond .....
Loojak
Varsti, varsti enam keegi
õrna roosipuud ei hari.
Üle lossi, üle seegi
langeb surma tuhkjas vari.
Vares, umbseid iile haistes,
korstnal kurja kraaksub tõbe.
Koolnutel on kõhud paistes,
aga näod kui selge hõbe.
Võlur vabiseval palgel
vannutamas taevatähti.
Tondinõmmel tuhavalgel
peata hobust jooksmas nähti.
Helin, hanguv kellamalmis,
enam Loojani ei lenda.
Tüki leiva pärast valmis
vend on müüma lihast venda.
Nüüd, kus löögiks tõstes teivast
sõber sõpra luurab sala,
andkem oma viimsest leivast
vaenlasele viimne pala.
Või kui mässu kihku kartes,
raevul ihutakse nuge,
lei .....
