Sõnale rv leiti 3380 luuletust
verigi ei küsi
seda polegi nii vähe
kui hing on justkui ema
nii maa kui elu ligi
tast voolab päeva
õrnus hellus
kaob päevast pelgus
tund endale saab juurde
kõrgust aina värvi sinist
sind haarab kõige embus
verigi pilkavalt ei küsi
milleks sulle säärane
lembus arutu hullus
selle igavene kurbus
Jõuludeks juba rikas
I
Ma muud kingiks ei soovi
kui palju pappi ja värki
ärgu mind ebaõnn proovi
kes segab, kannab puust särki;
pühasi täiesti ei oota
aga mõtted saamise peal
pole niigi paremat loota
mis toimub Riigikogus seal;
teen midagi ulakat, müün maha
oma viimase vara, et lennata
lapimaale, kuusiku taha
kus Joulupukkit saab kohata;
Refr:
ja Grinchi polegi vaja
kui mina kõik ära nussin
põrutan adrenaliiniga üle saja
ära pühadevaimu tassin
jõuludeks juba rikas
ma mõtlen ainult enda peale
andmisrõõm on allikas
ja ei loe minusugusele seale;
II
kuna Eesti ainul .....
Jonnakas Putin
Tugev nagu kivi, Putin seisab kindlalt, jonniv pilk, mis mõistatusi mähkleb sihikindlalt. Sõnad kõlavad tema huulilt kui pronks, nagu öeldud loosungi kandvad monoklid.
Putin, nagu kaval šahh, liigub malelauas, valitseb käigud, kus võimu hoiab ta paigas. Jonniv jõud, mis tõuseb Venemaa peal, riigijuhi tarmukas samm, nagu marssalite saatel.
Ent kui päikeseloojang värvib taeva roosaks, jääb küsimus, kui puutumatu on riigipea loos. Jonniv Putin, ajaloo keerdkäikudes kootud, kas tugevus või varjud tema ümber on seotud?
Maksutõusud
Maksud kerkivad, nagu päike tõuseb kõrgele,
rahakott tunneb koormust, raskem on kanda rõõme.
Numbrid tõusevad paberil karmilt,
taskust kaovad münte, kui maksumaksja kannab.
Riigi eelarve januneb täiendust,
maksukoormus kipub muutuma suuremaks tõesti.
Ent lootkem, et need maksud loovad teed,
parema homse suunas, kus õitseda võiks elu õnnest.
Väga külm talv
Külm keerutab lumehelbeid tuules,
Kõrvetav külmus, nagu jääs külmkapp.
Puud küürutavad raskete mantlite all,
Talv tantsib looduses oma külmavat tantsu.
Külm hammustab, kui sammud välja astud,
Igast hingetõmbest saab aurav nuustik.
Jõed tarduvad, jäätuvad, kui aeg peatub,
Valge vaip katmas maad, lõputu külmiku suutäis.
Igavene talveöö, täis tähti säravaid,
Külmakraadid madalamaks kõiguvad.
Aga südames soojust ja lootust peituvad,
Väga külm talv, kuid ilu ei haihtuvad.
Advendiaeg
Advendiaeg võib pisut olla kurvameelne,
kui ta hingesoppi ronib
ja pisaraid sealt teele saatma hakkab
lahkunuile, kel küünlasära ammu,
silmist kustunud on.
Advendiajal jääb rõõmude vahele
ikka veidikene kurbust, nukrust,
mida imeline jõulumuusika
veelgi võimendada võib.
Siiski advendiaeg pakub palju soojust
ja sinuga kaasas käib-,
ei üksinduse tunne
rabada sind või.
Pimeduse kattel
Saabus aeg, - seda kaua oodati,
Pimeduse musta looriga,
On nüüd ümbritsev kaetud,
Kattus see kurnatuse koorega,
Mille peale vaevalt loodeti,
Nüüd on hing rusutusest üle aetud...
Tuiskab lund, tuiskab kurbust,
Varjub pime kattel üksik lootuskiir,
Paistab vaid norg, selle küllus,
Täistuisanud nüüd rõõmu piir.
Külmad käed, nii ka süda külmab,
Pimedus minus lausa vaeva külvab,
Pime kate mind valulooris hülgab,
Keltsane pind ning keltsane süda...
Talv
Talv on kasvatanud hanged
kõrgemaks kui püramiid,
aina lund juurde tuues,
valgust täis on terve ilm.
Küll see talveaeg on tore,
valged jõulud saabuvad kohe,
ootamas on üllatused,
südamesoojuses küpsenud kingitused.
Metsas valges lumes,
roheline kuusepuu,
ehetes ihkab olla,
rõõmuks laste seltsi tulla.
Talv on ikka ütlemata tore,
meeleolu rõõmsamaks muutub kohe,
jõulurõõmu naudingud on teel,
jõuab kannatada veel.
talv aknas
lumist tardunud maastikku
aknast vaadates
veres hõõguma hakkas
äkki kevade igatsus
kohisema kõrvus soontes
talv otsa jäätund Emajõe
vetetulv kildudeks purunema
hääletu vaikuse iga tund
pääseks tuppa juba valguse
helde pillamine
esimeste kärbeste sumin
pea kohale taeva kõrge
ununend sina ehk vabaneks
raagumisest üleni siis ka mina
Daniel Viinalass
Sa oled üks narkari välimusega mees
sa oled üks hipi välimusega mees
sa oled üks kanepimeelne mees
sa oled üks tähelepanu - mees;
mind pole kunagi kottinud
kes sa oled ja mis solisti tase
aga, kui olen sinust tõtt lugenud
küll põrgus asub su eriline ase;
ütle, kas sinusugune väärib
kuulsust ja au enam?
Su maine rämedalt käärib
on see loogiline arusaam;
hüpata tatikana jalad ees
vastu depressioonis kaasõpilast
kurjus on sinu sees
ei vigele välja sa sellest alast;
"Sorri, ma olin katki"
raibe, raisk, sa ei muutu kunagi
see, mis sa ütlesid pole pisima .....
Sügavustes
Kobad pudeli järele.
Kuukad põhjani.
Võtad teise ja kolmanda.
Seos sooviga juba kadunud.
Ei mäletagi, miks üldse hakkasid.
Teised vaatavad juba kõõrdi,
ise sa juba ei näegi seda.
Mis toimub seal pinna all,
kui pea kohal loksub promill?
Kas ainult teiste arvates oled põhjas
või ise ka tead seda?
See vahe on üsna imelik -
hõljud pilvedes, aga
tegelikult oled põhjas mis põhjas.
Sügavustes kinni
kui süvamere kala.
Pime, külma närvi ja
kalakõhuga.
(23.8.2022)
Tühisust
Natuke tühjust kulub vahel ära -
riidekapis ja kingariiulil,
külmkapis ja pangakontol.
Näed uusi võimalusi
ja hakkad leiutama.
Tühi rand on luksus
ja tühjad pihud
võivad samas saada andjakäeks.
Tühjuse kõrval kuid taluda
tühisust kerge ei ole.
Et kohe kõik muuta tühiseks
ja hingedesse laduda kive.
Et ei oleks ka teistel kerge,
kui enda hing ja süda on
nii lõpmata tühi ja kurb.
Aga mis sest tühjast-tähjast
ikka plärada.
Tühja kah!
(7.8.2022)
Olla
Hommikused kallistused,
võibolla enamgi.
Hea sõna ikka pigem tihti.
Ja oled tingimusteta tema.
Talle oluline ja armas.
Väärtuslik ja kallis.
Su keha iga kurv on ilus,
su all või peal või puude vilus.
Meil pole vahet, kus olla
endale kallid.
Kõik see on kahepoolne,
kuni endas on tühjus,
ei saa meil seda kõike olla.
Täitsa keeruline olukord,
kus olla.
(1.8.2022)
Suuskadel tööle
Jätan auto garaaži hoolde,
kinnitan helkuri ma vööle,
sõidan suuskadel tööle,
kihutan nii, et lumi keerleb taga,
suuskadel on oma rada.
Varahommikul kõik on vaga,
mõnus olla on suusarajal,
kedagi pole ees ja taga,
signaalitada pole vaja.
Närvipingest oled vaba,
tööle jõuad õigeks ajaks.
Tervis hea ja reibas meel,
mida tahta oskakski veel.