Sõnale rv leiti 3378 luuletust
august verandal
laudlinal laual jorjenid ja
astrid veega vaasis
postkastist äsja välja
võetud ajaleht
aeda aknal suured
suve tuppa toovad klaasid
päiksest roosatavad õhtul
kaua raamid sellest täitub
pilgeni hetk
kaks erinevat ilma nii saavad
jälle kokku kui tulen majja
kastemärjas taldu kõrvetavas rohus
karta ei oska sellest saada nohu
Merd vaadates 12.08
Meri, küll tahaks elada
su kaunis ökosüsteemis.
Su lõhn ja mahe hääl,
mu luulelt aina vaadet röövis.
Sa oled nii naturaalselt lahe,
ei näe enese muukimisega vaeva.
Sa oled nii elus, et unustan paigal taeva
ning jätan oma uhkuse-ja tallajäljed
su läbipaistvasse päikselisse jahedasse
varju.
Armas meri, su loksumine
on kõige rahulikum rahulikkus.
Ma ei lahku su kõrvalt
vaid jään vaatama õrnalt,
kuidas vaikselt vahu vahetades lahutad
mu meelt.
Igatsus
Suvekuumad ööd on läinud,
taevas pilvine.
Tähesära täitnud armastuse kannud,
õnn löönud õitsele.
Kuldne vili põllul lokkab,
sooja keiba küllalt saab.
Sügisele võim on antud,
kostitada tervet maad.
Vaba taeva all linnuparved,
ei nemad murest tea.
Elu tiirleb meie ümber,
kunagi lahkuma peab.
5 - käiguline kirst
Kui hõõrdetaju puudumatu
on ka ohutaju olematu
sohver ei tunne oma limiiti
eirab ära spidomeetri;
on 5 - käiguline kirst see
kes ettevaatlikusest välja tee
rekkad ees käivad närvidele
isegi kurvi peal ette teistele;
3 käik sees, ruttu 100 sees
ja kes ees, see mees
on äge vihm, aga tema suudab
üksteise eest nõelub ja pidurdab;
seniks, kui pole kraavis
pole seaduseid talle ka tarvis
isegi ehk surnuna seda eirata
klaasi, metalli ja rehvid järele visata;
Mardus tükke ühte kohta heidab
kaasas sohvri hing, kelle välja tõstab
täiesti harilik maantee
pole .....
Marsitillid
Kes aimanud, et 21 sajandil vaadatakse meid aegruumist ise
Ja veel ühe silmaga keset Päikesesüsteemi...
aeglaselt, aga neil kindlalt
Maad rünnata on plaanis
seavad valmis tee ülalt
oot - oot, kas see on peenis?;
Refr:
Marsitillid! Marsitillid!
pikad, rohelised, ees prillid
Marsitillid! Marsitillid!
nad kõvad ja all karvapallid
kae perra, taevast maanduvad
mitu - mitu laetud karja
nagu pagulased pilve pealt kukuvad
ei taha nad muud, kui kurja;
valge kleepuv laser liimib ohvreid
kes ette jääb, oma tipuga ära söövad
kollane hape tuhastab ära sohvreid
ja nagu .....
Terekäsi sügisele
Täna ärkan uue tundega,
midagi ilusat peab sündima.
See sünnib ilmas ja südames,
kõikides meeltes ja tunnetes.
Iga kord, kui sügis saabub
ja hinge puudutab,
siis minu süda ühteaegu
rõõmustab ja kurvastab.
Sügis iseenesest on ilus,
kuldset aega näha saab,
aga hingel kuidagi on valus,
kui näed linde ära lendamas.
Siis kure kluuks teeb härdaks meele
ja iga langev puuleheke, hinge poeb minule.
Siiski terekäe ulatan ma sügisele,
sest temast palju rõõmu veel näeb.
Kuldsel sügisel
Kaunid mõtted kannavad vilja
nagu viljapuud kuldsel sügisel.
Kooli või eluteele astuja,
sai suvest palju õppida,
suur rõõm on kuldseid vilju nüüd noppida.
Sügisel on tiivad,
mis linde ära viivad.
Tühjad pesakesed ootele jäävad,
kurbus rändab hingele
ja muudab kurvaks südame.
Tore, et sügisel ei kao päikene,
missest, et rohkem varjus ta
ja madalamal.
Päike hea liigub taevalael,
sellel kuldsel sügisel veel.
Kurbus hinges pärlendamas... aga see ongi elu....
uus algus, mis terendab
kuskil sosinal
ei tunne enam neid sõnu
ta rõõmust koob tuleviku lõnga
ja nukrameelsuse poetab igaviku kangastelgedele
pole vahet enam eludel või reaalsustel
saad alati uuesti alustada
isegi kui restart nupp on su enda keha ja enda mõistus
tühjendamine, vabanemine
vabaks anda
------
looda ja soovi ning armasta palju
mu kallis kindasoe karvaline kampsun
kes sa istusid mu parima sõbra seljas
istusid läbi vatilume pilvede valguses
kui programmid ja vibratsioonid tegid piirdeid
erinevate aegade vahele
-----
olles olemas
pole sa .....
meid suve heldus
meid suve heldus
elu sigri-migrist teeb
siiski vabaks
kui aias astril avaneb õis
hommikuses külmas kastes
palja jalu käia võid
kaob muul kõigel sinu üle võim
kui sinitaevas valge pilv
pilliroo lehtedel järve ääres
veel väreleb päikese kild
suu küsima midagi enam
ei pea selles helduses
lihtsalt olla on hea
Rahutus hinges
Terve öö ma magada ei saanud,
sest taevas nuttis sorinal.
Muidu ikka magama olen jäänud,
oma mõtete norinal.
Tuul see raputas aknaluuki
ja tihkus nutta öös pimedas.
Suvi on nüüd ära läinud
või hoopistükkis otsa saand.
Tõstan pilgu aknale viivuks,
silm midagi ei seleta.
Ega tuulgi kelleltki aru pärind või küsind,
mis on kaunist suvest saand.
Hingehaavad
Vaevlen hingehaavades,
hingel nii valus on.
Mu tugevus ei aita mind,
seest murrab süümepiin.
Kas saaksid kallis tulla täna
mu haavu siduma...
Sul kõik ma täna räägin ära,
et saaks edasi elada.
Ära ütle mul, et laku ise
oma haavad puhtaks kõik.
Tule, ole minu kõrval,
mul andeks anda võid.
Oled suure südamega,
see mind päästa võib.
Ava oma armastuse värav,
muidu haavadesse surra ma võin.
Marsitillid
Kes aimanud, et 21. sajandil
isegi avakosmuset rahu ei saa
jälitatakse meid naaberplaneedil
plaanis vallutada Maa;
eriti suured kujud, ees prillid
rivi õhurünnakuke pikaks venis
rohelised ja sitked sellid
oot - oot, kas see on peenis?;
relvad valmis ja raketid taga
tõusevad õhku võõrad tillid
läks - läks, ära maga
tulnukad pikad ja karvased pallid;
kae üles, tervitusi tuleb mujalt
nagu pagulased taevast kukuvad
vastuvõtt ei käi soojalt
kui inimesed hukuvad;
valget laserit tulistatakse
ja tipuotsaga ära ohvreid süüakse
kollase veega kõik põletatakse
.....
Kummaline kurbus
Kummaline kurbus hinge mul poeb,
kuigi päikene paistab ja süda on soe.
Suve viimaseid päevi kokku ma loen
ja peegli ees oma kullakarva juukseid soen.
Otsin sügise märke ma taevast,
põldude, aasade, nurmede pealt.
Silma jääb riivama üks leinakask, mis vaevas,
vahest minugi pea kohal olnud on hall taevas.
Suve minek teeb nukraks meele-,
sügis on nii lähedal.
Nii raske on saata Suve teele
ja linde, kes ära lendavad,
oma kodud jätavad.