Sõnale rv leiti 3376 luuletust
Maskide langemise aegu
Mask langeb
kukub kolinal eest
tagantkätt lendab kaevu
priius valla pääseb seest
Teine alalhoidlik on
katsub ikka heaga,
mis naabrid muidu arvavad,
kui äkki mõtleb oma peaga?
Kord iga pidu otsa saab
ja näidend kavast maha
see maskiball, mis elus käib
ei vääri küünlaid ega raha.
tri:nu
See on hoopis
Õde esinejat nähes ehmatab
kes riided seljast võtab
pole ta mitte räppar
see on hoopis strippar;
Juku nurga tagant trügib
ühest onust räägib
lapsi musitada on ta stiil
see on hoopis pedofiil;
üks mees pärib patsiendi pikkust
haiglas lesides antakse vastust
pole see arst mitte üks tepp
vaid see on hoopis puusepp;
uroloog teeb kannikale valu
auku topib, mida hetero ei talu
ta pole mitte Dr. Boriss
see on hoopis pepupoiss;
seksimüüa kiidab mehe tilli
aga kliendi pilgu ajab ta villi
kõrval ehmatab kauboi
et sängis see on hoopis femboy;
mutike aias kor .....
Tervis
Mul selg valutab
Monoloogis arutan
Et vanadus tuleb ligi
Kuid kõik on talutav
See on elu üks osa
Et lagunen bioloogiliselt koost
Ja vanaduspõlves olen täiesti jaluta
Kuid tähtis et ma saaksin aru enda eluloost
Vähem sööma torti
Ja tegema tervisesporti
Selleks on aju meil peas
Jumala poolt antud ja veab
Kasutama nüüd ja praegu et tulevikus oleks ka hea
mis inimene
mis inimene
endaga on teinud
mis elu sõna ajaga
tuhat aastat mööda
mingu hing ei parane
jääb katki seisab lahastes
kosmosestki vaadates
maa üleni rusudes haavades
miljardeid aastaid tähtede
põlemist jäises pimedas
kosmoses selleks oli tarvis
kui õde venda inimene
tapaks enda kõrval teist inimest
Minu päike...
Need meelad söekarva silmad…..
See pilk mis nii siiras ja aval..……
Teeb kaunimaks sombused ilmad…
Huulil naeratus, kelmikas, kaval…
Juustes kevadist kuldkollast sära…
Soojust kiirgamas süda ja hing.
Talv põgeneb kaugele ära…..
Nähes eemalt tulemas sind...
Kaelas kuldsetest kiirtest kee…
Ma tean…....minu päike on see…
Loodus minu ümber
Soe tuul mu kõrvu paitab,
lilli täis on metsaviir,
linnupoju pesast ärkab,
kuldne on esimene päikesekiir.
Kasteses rohus jalg astub,
õhk taevalikult värske on,
lombis konnakene krooksub,
ilus tiik ta koduks on.
Lilleõielt lendu tõuseb liblikas
hea tunne hinge silitab,
süda sees mul laulab,
silm ilu kõikjalt püüab,
mul kevad vastu hüüab!
Masendav teada
Miks mulle ei meeldi, kui
tuleb rahvas ikka kokku
aga sellel kiiks, ütlen hui
pean idee võtma lahku;
eile oli pensipäev
alles siis oli näha vanakesi
kelle jaoks elamine vaev
jagavad samat toitu mitmekesi;
130 € pensionist maha
tahetakse ju arvestada
kõrge vanus teeb paha
ei lasta tulevikus lõõgastuda;
vanurid tulevad välja, sest
neil pole muud elus teha
poputatakse naist ja meest
1x kuus väikse rahaga oma keha;
muidu muudmoodi pole elada
kui väikese rahaga jälle uut
pensionit ajast aega kannatada
kui utoopiline see marsuut;
aeglane mädanemine, ma üt .....
see hele plikaiga
ka mind on ahnelt kiivalt
suudeldud ja kallistatud
hulluseni armastatud
peopesal hinge kui
portselani läbipaistavat
imehabrast hellalt hoitud
õrnusega toidetud
et juua saaksin elu karikast
Su lembe imet
armsaks kõrva sosistada
tuhat korda öösiti Su nime
oma kallile vanaemale
selles aprillis on tavapärasest rohkem lund
kadunud aeglaselt kevade algusesse Sinu jäljed
mu maailmaaken väike - ka Tema ihu soojusest külm
südames huikab vastus vaikne - ebaõiglane on Surm...
päikesetiivad saadavad nägema sama armast und
ulatad tähtede tagant teemantsärava pehme käe
igatsus puudutuse ja häälekaja järgi
on enamat kui lihtsalt olukordade sund
vahemaa määramatu teineteist reaalsuses ei näe.
kurbuselilled muutuvad taas verevärvi
neisse punutud alatiseks levima mälestustelõhn
ütle millal tuleb viimaks aeg
kui astun Sulle läbi pilvetreppide S .....
EMA
Ema, Sa oled kena-.
Ja väljas on kevad-.
Ema, Su silmad kui sinilille õied,
millele laskunud on päikesekiired.
Ema, Su hääl on kevadiselt mahe
ja süda kui päikest täis päev.
Ema, Sul on siidjad juuksed
ja siidised käed,
silitan neid, kui kurb on päev.
Ema, Sinu kõrval olen, ei unusta.
Minu süda, Sinu süda-,
ikka rõõmustab.
mis rõõm
mis ere rõõm me tunde
täidab seal hetki läidab
kui kevadet ja valgust
aina rohkem päeva
tuleb juurde
pung paisuv oksal talve
enda järel suleb
hing minemas on
ilma imelisse uude
mis kuldsemaks
saab üha lonkshaaval
teda juues argsi
endas taeva alla
seda luues
servapidi nähtvale tuues
Tädi Sofia sai õndsaks
Perenaine tahab tagasi neitsilikkust
et muuta ära seda tüütust
milleks saanud tema elu
saatus kohtleb teda nagu lelu;
kas tõesti on ta neatud?
hukatusse olemasolu seatud
sellele saaks vastata Taevaisa
soov teda näha on visa;
kirikukellad helisevad pühadel
seal moraalitase kõrge õndsatel
Sofia mõtles, et hakkaks nunnaks
ja oma kohustused põrgu saadaks;
olla ema ja lesk, adjöö
see on kõige nõmedam töö
nüüd pojad omaette jätab
Jumalakotta rahus tõttab;
seal peldikupotil istus
lunastaja Jeesus Kristus
ootas ära junni
mil näppis oma munni;
lõhn .....