Sõnale rvid leiti 190 luuletust (pop)
Eestimaa
Mu kallis Eestimaa,
oled mu kodumaa.
Oled päris väike,
aga ilus nagu päike.
Su metsad väga suured,
siin maal on minu juured.
Külm on su meri,
viljapõldudel palju teri,
olen õnnelik, et soontes
voolab mul eesti veri.
Su lipu värvid sini, must ja valge;
kui heiskan ta, see puna toob mul palgeil.
Siin lapsed üles kasvatad
ja kõiki meid sa armastad
ning kui ma õhtul magama,
siis tihti sind ma unes näen.
Munadepüha ootel
Pea algab munapüha,
Püha pärib mune üha ;
Ema, tänu ette sulle,
Kui sa värvid mune mulle.
Tahan mune vahetada,
Teistelt teisi vastu saada,
Tahan tikk-tokk tiksu lüüa
Ja ka ise mune süüa.
Mune mul on aina vaja
Kogu munapüha aja;
Ema, hiljem kõik nad maksan,
Töös kui aidata sind jaksan!
Jänku munapüha
Jänkupojal väike mure,
et ta kevadel ei mune –
nii saaks koori värvida,
lõbusasti koksida.
Läheb külla Tibule:
“Mune muna minule!”
Aga Tibu ka ei saa
munadega hakkama…
Hüppab Jänku hops ja hops,
kaasas korv ja munatops,
otsib üles Kanaema –
ootab Jänkut juba tema:
“Tule siia, tibuke,
mul on miskit sinule!
Kevadel on sünnipüha,
lapsi rõõmustame üha!”
“Ahaa,” tänab Jänkuke,
“Rõõmud – need on teistele!”
Ruttab lusti tagama,
metsa mune jagama!
/Mari*Uri/
LAPS OOTAB SUVE
PÄIKE TEEB KULLERKUPULE PAI
AASTA MEIL JÄLLEGI OTSA SAI
VARAKEVAD VIIS JÄÄ JA VIIS LUME
LAPSED MEIL AMMU ON OOTAMAS SUVE
LEPATRIINUDEL VAJA JU LUGEDA TÄPPE
EELNEVALT SELLEKS TARVIS PUHATA NÄPPE
ON LAULUD KÕIK LAULDUD JA OTSAS ON VÄRVID
PUHKUST VAJAVAD MELUST LASTEGI NÄRVID
MÕNI SAAB MAALE JA MÕNI JÄÄB LINNA
MÕNI SAAB ISEGI REISILE MINNA
KUID KUI VAHTRAPUU ALL KIRJUD LEHED ON MAAS
ME VÄIKESED SÕBRAD – SIIS KOHTUME TAAS!
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....
Lootus
Kuidas ma saan olla kindel,
sest ma näen Sind enda värvides,
aga see ei ole tegelikult ju nii
ning mina olen alati see,
kes vabandab
ja kellele öeldakse "ei"
Kunagi ma valisin endale tee,
siiamaani seda käin,
väsimatult longin
ja loodan,
et kunagi tuleks vastu keegi,
kes ulataks enda käe
Sügishing
Viimased päiksekiired,helged,
mänglemas lehtede kullas.
Viimased mõttekeerud,heitlikud,
kadumas sügisvärvide tulvas.
Tahaks minna kohe,kaugele,
mööda sügisudust heinamaad.
Tahaks vaikides lennata,kõrgele,
kaeda üle mustava pilvemaa.
Vaikuses leian siirust,rahu,
sügispäikese loojangu eel.
Vaikuses sünnib lootus,õnn,
sügisõhtute saatjaks need.
Evelin
SÜGIS
Kaotasin su sügisesse,
kesk värvide mängu.
Tuule mälu puhus meid paika ühisesse,
põhjustasin vihmavalangu.
Keset pori ja mulda ja muda
matsin su lehtede alla.
Vihm imbus su aastate hauda
ning leinad puhkesid valla.
Loodus leinas
ja teised leinasid.
Ning meie, kahekesi,
tantsisime pimeduses -
öös ja hämaruses
Vastu igavesele koidule.
Vastu igavikule.
'Helena Veinberg
roosi okkad
Ma neelan roosi okkaid
kui tahtmist ei saa
ainult nad maitsevad nii hõõgvalt.
Tuhanded ilma värvides roosid
õitsevad maas
kiirustades, pilvede poole püüdvalt...
Ma ei oleks läbematu
karmiin punane õis
näppude vahel
mis tähtsust oleks siis
mu hirmul pahel...
sooviksin olla vaid hävinematu.
lootus
MIND POOLSADA PÄEVA
on painanud luuletus
ajusse lukustet värvide hääl
see kiusamas
justnagu purjekat tuuletus
lõputu vesise lageda pääl
detsembrikülm neeland on
ränduri tule
ei suitsu ei sädemeid
süte pääl jää
ja ühtegi värssi
mu juurde ei tule
sa luba et nõnda
see siiski ei jää
Sina
Mõtlen sinust
sinust ja su silmadest
su juustest ja su kurvidest
huultest ning jalgadest
kuulen sind
sind ja su südame tukseid
su häält ja su sõnu
naeru ning mõtteid
näen sind
sind ja su sära
su soove ja su unistusi
pisaraid ning mõtisklusi
tunnen sind
sind ja su soojust
su südant ja su hinge
muret ning rõõmu
ootan sind
sind ja su samme
su kõnet või kirja
pilku ning puudutust
hoian sind
sind ja su lähedust
su armastust ja igatsust
igavesti ning alati
...m
Sügis
Sügis oma ilmadega,
vahel veidi külmadega,
vihisevalt tuulisena,
värviliselt pilvisena,
lehemängus värvidena,
puudel oksaraagudena
üllatamas igal aastal,
kui Sa oskad, ringi vaata,
naudi kõike südamega,
hellita end ilusaga,
kurbus välja lase endast,
et saaks südamega kanda
headust, hetki, hellitusi,
rõõmuhetki, kallistusi...
- Tarmo Selter -
Hetk ja Elu (Kella ilu)
Minu peal on külmade rüü,
seljas oleks kui talv ja must öö.
Raskus kaelas, hommik mind passib,
seier peas ja värin alarmiks.
Ja valud ses sihverplaatkastis,
mis lõpuks on nägemis-tiksumisveri,
kui tuleb mu suust piinateri.
Viljakas maa minu lummuks:
vihma-süljepuult suus kuivand punased tombud.
On kärisev tundemaa sidusaim leht,
see karje on kurdistav, eht.
Jänesed väljast täitsa tulemas tuppa,
pükste sisse ja nutuga suubumas rappa.
Seda kõike katab hoopis muu kui lumekõlin.
Selle loor, mis paitav, on aiast,
kukub pähe mu taevast,
kust ma tervisega kord t .....