Sõnale rõhk leiti 557 luuletust
Üks kaunis päev
Üks kaunis päev see justkui iga teine, kuid eriline siiski see.
Sel päeval lillelõhnast täidetud on hommikune õhk,
sõnal Naine aga põhiline rõhk.
Rabelevad mehed lilleleti taga...juba hommiku varastel tundidel nad seal, ega maga.
Mõned taibukamad ostud teinud eelmisel päeval,
nende kallimad ärgates näevad..auravat kohvi või teed,
lilled kaunistuseks juures, nende lõhnast aga täitunud on kogu tuba.
Pelgalt end mõttelt tabada võib iga,
lootes et tema kingitud kimp kõige-enam rõõmu sellel päeval toob, amastatul meeldiva tuju loob.
Traditsioon see tuntud aja .....
MAI
Kevade ilusaim kuu on mai,
siis süda rohkem rõõmul
ja päikesekulda täis.
Mai üllatustest tulvil,
kingib päevi õnnelikumaid.
Siis sirelite lõhn on uimastavalt hea,
iga õis sind armastab,
ses pettuma ei pea.
Kogu loodus on elujõudu täis,
jagub rohkelt meilegi, mai armas on ja hea.
Ema südames
Ema, Sinu päev on täna,
päev, mil rohkem rõõmu tunda võid.
Ema, Sinu ümber täna päike särab,
lilled õisi avavad,
tuuled soojad linde lõunast toovad,
Sinu südamesse hõiskama.
Kogu ilu ja armastus on täna Sinu päralt,
eemal oled nukrast hingekärast.
Ema, Su põsil pisarad on kui kristallid,
neis õnnehelk on sees.
Kui vaid saaks, kõik pisarad korjaksin ma kokku
ja neist pärlikee Sul teeks.
Ema, Sinu päev on täna,
õnne täis ja päikesesära.
Sooviksin, et seda sära
ei võtaks keegi Sinu silmist ära.
EMA
Ei ole ilmas ilusamat sõna
kui on EMA
Ei ole ilmas säravamaid silmi
kui on EMAL
Ei ole ilmas õrnemat häält
kui on EMAL
Ei ole ilmas pehmemat südant
kui on EMAL
EMA armastab
EMA andestab
EMA rõõmustab ja kurvastab
EMA õpetab ja kasvatab
EMA süda valutab ja kannatab
Ema väärib tähesära
väärib kuldset päikest. kuud
EMA armastust täis on süda
armastust voolab kogu aja
EMAGA rõõmupäevi on rohkem
EMAGA elu on palju uhkem
üks ilus mõte
suve soojad vihmad
pesevad marjatarnadelt sõidutee tolmu
töötegijate palgeilt soolase higi
pargipinkidelt jäätiseplekid
katusekamber kui seitsmes taevas
kus kuulata vihmapiiskade tormakat kohtumist katuseplekiga
on tunne et nii jääbki
ja ei ole siin maailmas rohkem halba
kui see suvekleidi vettinud saba
laperdamas vastu sääri
sajaga kui sajus üle õue jooksid
et võtta vastu see vihma poolt kingitud jõudehetk
Kevades on palju aega
Palju aega on veel kevades olles,
toas vähem istumist.
Loodus kutsub kui ema rüppe,
rõõmu rohket on ja avastamist.
Vaatad kuidas iga pung saab õieks,
igal õiel oma mesilind.
Vaatad rohul kastetilga helki,
päikesekiired helgil mängivad.
Märkad lepatriinut,
kel avatud on tiib.
Kuhu poole lendab,
ons' kodu kaugel siit-?
Lasen soojal vihmal
kosutada end,
kõik mõtted lasen vabaks,
las kevad kannab mind.
Kõigist parem
Tee kerkib hoopis,
Olla kõigist parem,
Olgu mitte hoobilt,
Kas hiljem või varem.
Ees uus uks, taas lukkus,
Peopesad langetavad võtit,
Rõõm mu sees jälle hukkus,
Tungivalt eitab aru eht tõtt.
Ainus liialdamatu ilmsus,
On öeldud üksnes väliselt,
Tunde järgi justkui vale hingus,
Kuid seekord üsna päriselt...
Pikal teel järjekordne lohk,
Ületan niisama, nagu varemalt,
Mõistus ihkab ikkagi rohkemat,
Muidu ei anna ma endast parimat...
oma kallile vanaemale
selles aprillis on tavapärasest rohkem lund
kadunud aeglaselt kevade algusesse Sinu jäljed
mu maailmaaken väike - ka Tema ihu soojusest külm
südames huikab vastus vaikne - ebaõiglane on Surm...
päikesetiivad saadavad nägema sama armast und
ulatad tähtede tagant teemantsärava pehme käe
igatsus puudutuse ja häälekaja järgi
on enamat kui lihtsalt olukordade sund
vahemaa määramatu teineteist reaalsuses ei näe.
kurbuselilled muutuvad taas verevärvi
neisse punutud alatiseks levima mälestustelõhn
ütle millal tuleb viimaks aeg
kui astun Sulle läbi pilvetreppide S .....
mis rõõm
mis ere rõõm me tunde
täidab seal hetki läidab
kui kevadet ja valgust
aina rohkem päeva
tuleb juurde
pung paisuv oksal talve
enda järel suleb
hing minemas on
ilma imelisse uude
mis kuldsemaks
saab üha lonkshaaval
teda juues argsi
endas taeva alla
seda luues
servapidi nähtvale tuues
Suur on minu igatsus
Kuidas ma küll mõtlen Sulle,
pisaraid pidama ei saa.
Nii hägune on silmavaade,
et arugi ei saa,
kus taevas, kus maa!?
Täna rohkem valdab mind see tunne,
olen kui pea kaotanud ma.
Enne ei suigu ma rahulikku unne,
kui pole mõelnud Sinu peale ma.
Pisarad nutan kõik ülespoole taeva,
nad vihmana maha langevad.
Osa pisaraid jääb patja,
osa põsele kuivama.
Elu aitab leppida,
kurbust maha suruda.
Aga igatsus hinge jääb püsima,
südamesse elama.
Vaikne aeg
Vaikselt äratad mind Sa,
hea on rahus ärgata.
Akna taga ilm on rahul,
linnulaulu hinge mahub.
Laual värvilised munad,
pajuoksad vaasides.
Armsad on kõik tibupojad,
ilu pajutibude silmades.
Vaikne hommik, kära pole,
rahu rohkem mõtetes.
Hea, kui jätkuks vaikset aega,
elus eneses.
Düün 2
Oppenheimer oli korralik
aga võrreldes oodatumaga
oli ulmekas rohkem asjalik
mida ilmasõja tehnika ei jaga;
see on lõplik arvamus
Düün 2 tuli, nägi, võitis
kinoaasta parim tulemus
vägagi mind köitis;
kaamed soomlased said
sinisilmalt kreeklaselt nuga
kes kõrbes elades vaid
muutis krussi oma olemasoluga;
eks siis vt. uues osas jälle
mis jälje maha jäetakse
lubati, et hukatus järgneb talle
rahvaid välja suretatakse
kahtlemata on see aasta film
paremat sellest ei tule
kaunit kino nägi mu silm
õige kehale ja vaimule