Sõnale rõõm leiti 1947 luuletust (parimad)
Jõulud tulevad valged ja lumega
Alles see oli, kui lumi säras
ja valge lumevaip kattis maad.
Kuused olid üleni paksus lumes,
kuuserõõmu koju tõi jõulusaan.
Nüüd vihmapisarates maa,
tuju on veidi nullis ka.
Ei kogu rõõm saa veel kaduda,
sest jõulud tulevad valged ja lumega.
EESTI KEEL
ME EMAKEELE VÕLU
MEID SAADAB IGAL POOL
JA ERINEVAID SÕNU
SUL ÕPETAMAS KOOL.
AVADES HOMMIKUL SILMAD
KÕRVUS ON ÄRATAV HÕIK.
EI LOE KA TUISUSED ILMAD,
SES` KEELES SIIN RÄÄGIVAD KÕIK.
JA KUI SA HÄTTA JÄÄD
ON ABIPALVED HUULTEL.
TEIST RÕÕMUSTAMAS NÄED -
SIIS RÕÕMUHÕISKEID KUULED.
ON SÕNU NII PALJU SES` KEELES,
RASKE MÕISTA NII MÕNDAGI NEIST.
PEAD EESTI KEELT ALATI MEELES,
SEST EMAKEELT POLE MEIL TEIST.
Kas tunned juba jõulude hõngu?
Kas tunned juba jõulude hõngu,
maitsvate piparkookide lõhna?
Kas tunned kuusepuu vaigust aroomi
ja säraga ehtimise soovi?
Kas tunned ingleid valgetiivulisi,
keda taevasse toodi ja loodi?
Kas tunned abistavat kätt oma kõrval,
see nii jõulude moodi?!
Päkapikud ehtisid kuuske
Päkapikud ehtisid kuuske,
kuuske kõige kaunimat,
jõululuuletusi lugesid juurde,
saatsid pilke säravaid.
Trill ja trall käis ümber kuuse,
lumi keerles kuuse all,
veeretati kukerpalle,
kuu tegi tiire taeva all.
Päkapikud naerusuised,
kuusk säras ehteis,
rõõmu juurde tuues,
head meeleolu luues.
Vastlad
Varsti käes on vastlad,
see oli ka aeg,mil kanti pastlaid.
Madalad talumajad,
kelgumäel hõiskeid ja kilkeid.
Liugusid pikki mõõdeti,
kondivurre vuristati,
Õhtul seapea lauale toodi,
vaagna alt piilusid seajala-koodid.
Talumehed õllekappe kokku lõid,
sakuskaks silku ja ube peale sõid.
Noored hullasid tagakambris,
viisud ja pastlad kõik sängi all reas.
Niikaua kuni Eestimaa elab ja hingab,
ei anta iial traditsioonidele kinga!