Sõnale rõõm leiti 1949 luuletust
Rõõm hetkest ilusast
Olgu rõõm, see tänasest päevast
Olgu hetk, mida nautida võib
Olgu ilu, mis säramas silmas
Olgu puudutus soojem see veel
Vaid seda olen oodanud
Seda hetke, mis nii suur
Vaid see retk, mida leidnud
Kuhu viinud on elusuund
Suurem on see
Vaid Su naeratus muudab kõik ilusaks
Saan ma tunda, et õnnelik ma
Unustada kõik mis olnud on valulik
Ja edasi minna vabana
Jagatud rõõm
Armastus rõõm on
jagatud teest...
See tee viib kord lahku,
kord kokku -
äärtes õitsevad ohakad,
orhideed,
kasvab maltsasid,
lopsakat rohtu.
Sellel teel kinni hoida võib
kaaslase käest
või tormata pimedalt
mööda,
põgeneda võib kellegi eest
kõigest väest
või teisi sammujaid
aidata mööda.
Armastus rõõm on
jagatud teest..
Sellel teel käivad
nägijad-uskjad,
käivad valgetes rõivastes vaimud
ja need,
kelle katted
hall-segused, mustjad.
Ja rõõmu kui sellist
on alati küll
neil, kel kallima palit on üll!
Seda rõõmu ei ole veel
iialgi vähe
.....
Poisikese rõõm talve pärast
See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv,
kui mõni rahvas mõtleva,
kee külmä hõngu pelgävä.
See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv.
Kui ilm, kui kik see ilm
ka tänitäp: Või külm!
sis meie, poisi, kargame
nink hammeväel me mängime.
Kui ilm, kui kik see ilm
Ka tänitäp: Või külm!
Kui jää, kui nilbe jää
om vee pääl, sis om hää:
sis meie, mehe, liugleme
nink jalaravvan jooseme.
Kui jää, kui nilbe jää
om vee pääl, sis om hää.
Nii virk kui tuul, nii virk
nink kerge nii kui tsirk,
me hulgan ree pääl istume
nin .....
mis rõõm
mis ere rõõm me tunde
täidab seal hetki läidab
kui kevadet ja valgust
aina rohkem päeva
tuleb juurde
pung paisuv oksal talve
enda järel suleb
hing minemas on
ilma imelisse uude
mis kuldsemaks
saab üha lonkshaaval
teda juues argsi
endas taeva alla
seda luues
servapidi nähtvale tuues
Rõõm esimesest lumest
Nii suur rõõm on esimesest lumest,
kogu aja olen palunud, et ta tuleks.
Esimene lumi, mis taevast alla tuleb
on imeline ja vaatele nii põnev.
Esimene lumi kui ta sajab,
meenuvad kõik kaunid jõuluajad.
Ikka lähemale jõuab hingevalgus,
südamest ma usun, suure rahu algust.
kui rõõm on näha
imestunult vaatan
erkpunasena särab
päikse käes kuis peenral
tulp
kuldkollasena rohus
nurmenukk see antakse
siis vist alles päeva kaasa
pärast halli talve
kui meelel rõõm on näha
mets uuesti on erkroheline
kähar see tõuseb viinana pähe
siis kui lehed suureks läinud
puudel kaob lihtsalt pärast
rõõm
mis rõõm on tunda
öö jääb järjest lühemaks
taeva alune
pimedusest tühjemaks
valgust aina rohkem
tuleb päeva juurde
elu kaela ümbert
võtad kinni jälle kahe
käega
justkui ema sülle
peidad õitsemisse näo sa
õena su elu kohal
valge juuni
hommikuti uksel vastas
päiksest helde suvi
paitab põski huuli
rõõm kevadest
nüüd iga meel
kui pung lööb valla
jääb lume tulekuni avatuks
suur õitseaeg nüüd algab
mu õnn mu rõõm mu varandus
nii suur on lehtimise ime
et kraavipaju pärleid kannab
jõel pole kaldaid
mets jälle helerohelises vines
vähemaks jääb aina pime
et üksi ei suuda
kõike seda kanda
peost osa
Sulle ära tahan anda
rõõm kevadest
kevadeid vaadanud olen
kuidas raagus oksal
pungast suureks kasvab leht
päiksest lillel avaneb õis
endamisi imestades
ikka veel meel tänus
seda puutuda võib
ainult suu ka tähti
öösel aknas nähes
enam ei küsi miks selle ime
Looja küll ilma lõi mu päeva tõi
lihtsalt seda janus jõi
Sünnipäeva rõõm
Mulle tundub, et pidama peaksin ma kõnet,
mis oleks pidulik ja samas ka lihtne.
Neid, kel viiskümmend või pluss on nii mõned
ja võib-olla teavad, mis on mu vihjed ;)
Kõne asemel hoopis kõike tahan tänada
ja tunda end rõõmsalt just täna ja siin,
sest mitte miski ei viita, et 50 täna ma :D
sest olen veel noor ja ilmselt jääbki see nii :)