Sääl akna taga ainus puumu hinge puudutas.Ta lehed igaveses vihmasläikisid.
Üks tuvi pimeduse põhjaskluugutaskui kutsudes.Kõik kuuljad vaikisid.
Kui sügis on surmani läbielatud, siis tuleb kevad,ma usun.
Puud, mis valvavad praegume kurbust, avanevad veel korravalguse imele.
Sääl, nende laiade lehtede allkohtumegi,mu kallis.
Su igasugusust igatsen rohkem kuimidagi muud.Olen teadnud Su kuristikke.
Olen kummardund üle sillaja vaadanud vette.Sääl, põhjatuses,ei ole põhjustki mitte.
2. Jaanuar. Jõusaal tühi. Koristaja vetsupotti nühib. Vaikselt vingub jooksuliin. Verre valgub endorfiin.
Pesu, pesu päev nurga taga mää lammas oli sääl.
Äädikakärbseid päästan morsi pääl ja sõdadele mõtlen kaugel sääl. /Mari*Uri/
Mu ees on surm, ma tunnen ta vina, ja säälpool on nurm, kus õitsed sina. Küll ilus on nurm, kus õitsed sina! Mu ees aga on surm, ma tunnen ta vina
