Sõnale saal leiti 157 luuletust (copied)
Varakevad
1.
On surnuks pistnud talve kevadine ürgus,
Sest veretavad pajustikus piigid
Ja võidulippu lehvib päiksekiirte kirgus.
Veel mõned paatjad lehed nagu kuivand viigid
On kõlkvel okste hahas õreduses,
Kust tuul nad alla tuhritseb, kus tiigid
Kui suured silmad pisarnõretuses,
Kui vastu paenutab neil kase nõtkus
Lakeerit pungi põõsa võretuses.
Kõik veed ja ojad mägestiku põtkus
On lahti oheldanud omad kired –
Muist jalg ja kabi juba mulda sõtkus.
Ent hullununa sööstvad teised nired,
Ja kõikjalt läbi lõikvad nende noad,
Et haavadena helendavad vired,
E .....
Ema süda
Üks paigake siin ilmas on
kus varjul truudus, arm ja õnn.
Kõik mis nii harv siin ilma pääl
on pelgupaiga leidnud sääl.
Kõik mis nii harv siin ilma pääl
on pelgupaiga leidnud sääl
Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn nii kindel, muutmata!
Ta sinu rõõmust rõõmu näeb
su õnnetusest osa saab.
All õhtutaeva
All õhtutaeva õhetavat roosat,
Kus algand loodepäikse kiirtepild,
Kui poleks iial olnud ühtki proosat.
Ja aia kohal noorkuu kumer kild
Ju puistab põõsastesse kuldset karda;
All roheluses hõbevalge sild
Kuis kutsub kumardama üle parda;
Kus irispeenral lõhnast nõrkeb õis,
Sääl peidan kätel palge õndsusharda:
Kuis ilu ometi nii valus olla võis!
Suvest sügisesse, mitte ainult mina
Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Liikumatult istun iseenda süles,
pole mingit soovi võtta asju üles.
Raamat. Ei ma ava. Vihik. Ka ei sulge.
Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,
kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.
Ära ole ülbe, nii ka sina murdud.
Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
Sääl, kus Läänemere lained randusid...
sinna Lustivere mehed .....
ÕHTU ÜLE NIIDU.
Mõnd kastetud keskpäeva lõõsasse
ma märganud võitluse viiki.
Nüüd tõusvat näen ehasse rõõsasse,
kes valitud valguse riiki.
Kui sosin käib pühalik üle maa,
nad tõusevad tähtede poole.
Ja igavest’ jäävad nad elama sääl,
teiselpool vaeva ja hoole.
All, pimedas, igavest’ hukuvad
kõik suured ja väikesed laimud.
All, unustud, igavest’ kukuvad
kaasaeglaste kimplenud vaimud.
Nii aimdus näeb valguse väravad,
näeb kurjade nõiduste vaalud.
Kesksuve öö selguses säravad
poolvarjatud tähtede kaalud.
FRIEDEBERT TUGLAS.
Ju kaua õhkas, lõhnas kodu kurus
arg närbuv lillekene üles leidmata
ja varisesid toome helbed asjata,
jalg valged õied põrmu sisse surus.
Ja taevas sinas, kõrge, sügav lõpmata –
ei hoolitud sest proosarahva turus.
Ah, tuikas armu valu hõõgamisi
täis igatsuse õnne noore rinna all
ja sumbus ilma laanes nuutsumisi
kesk pettumuste tühjust jõutul värinal.
Lõi noored meeletused karmilt elu hall,
ei hellatand neid keegi leinamisi.
Sääl tuli Tuglas. Sõjakevad õues.
Ta pasun, seltsimeeste ööpik, huilgas teel
ja vabaduse-neitsi tormis, kõues
(ei maine naine!) .....
Hämar linn
1.
Talv. Koorub hämaruse hallis siidis
Bulvaari valgeist käsivartest linn.
Käib telegraafi traate pingul niidis
Kui kandlel tuulesõrm. Ma kuulatin.
Ju kostvad sekka auto kontrabassid
Ja saanikelle rõõmus tamburiin.
Reas rügemendid: hoonte hallid massid,
Silm silma vastu seismas nende vall,
Ning nukralt vaatvad ärklite grimassid.
Kuldkupli õhku heidet läikiv pall
Vaid kumab nõrgalt nagu tuhmund päike,
Ja doome õlgu mähib udushall.
Aeg-ajalt helbetab; kuis lume läike
Kui vahtu kandvad uulitsate jõed,
Mis kihavad ja leidvad salakäike,
Et suubuda, kus .....
Ema süda
Üks paigake siin ilmas on
kus varjul truudus, arm ja õnn.
Kõik mis nii harv siin ilma pääl
on pelgupaiga leidnud sääl.
Kõik mis nii harv siin ilma pääl
on pelgupaiga leidnud sääl
Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn nii kindel, muutmata!
Ta sinu rõõmust rõõmu näeb
su õnnetusest osa saab.
Lydia Koidula
Suur kevad
Õhk on kevade märkidest tulvil,
päike tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
ta pesakene pole enam kaugel siit.
Metsaalune lilli on täis,
õienupud noogutavad päid,
allikas puhta kristallina õhkab,
toomepuu nii magusalt lõhnab.
Õhk on kevadvõitudest tulvil,
päike võimsamalt tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
"Siin mu pesa, eal ei lenda siit!"
Aldis
Taas viibin sinuga ma samas ruumis,
Mul jälle antud istuda su ligi.
Pattpunasena hõõgub kaunis suu, mis
Mind jootnud haigeks. Hinges ometigi
Kõik lammund illusioone aprad toed
Ning rõõm, see kergemeelne, täna vist ei sigi.
Kas sina sama tulevikus loed,
Sel hahetaval õhtul, kurbustiinel,
Või mineviku aida varju poed?
Ah, andes veres voli uimaviinel
Ning kinnisilmil kuulates su häält,
Ma siiski aldis ahistavil piinel,
Siit luuravil ja lähenevil säält.
Kerkokell
Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lõunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mõtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mõtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mõteten veel astu ma!
Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.
Ma tulli, .....
— Gustav Suits
Legendaarne
Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.
Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.
Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.
Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.
Näed neid sinirünkaid mere taga,
s .....
Kevad teisiti
Sel aastal tuli kevad teisiti
ta tuli üsna vastu minu tahtmist
kas minult küsiti
kui päikene ja sulailmad
õue veeti tolmund sahtlist
Ma olnuks surnud veel
ja seisnuks talvel külmund peos
jah olnuks surnud liha sääl
mul praegugi veel kindad sall
kunstkarakullist müts on peas
Ei õnnest hõiska kevadsooja sunnis
käin ette manat tuhakarva nägu
kuid siiski tunnen igas uues tunnis
mu süda justkui sulaks
ma rõõmustaksin nagu
JUMALAD JA RUMALAD.
Kõrgel sääl asuvad suremata jumalad.
Madalal sumavad surelikud rumalad.
Ei näe siin päevalgi otsa ega algust.
Neilt aga öösitigi vilksub veel valgust.
Tuhanded, tuhanded aknad sääl valged!
Ülesse vahivad viletsate palged.
Laulikud õhkavad. Vanad naised nutavad.
Tumedalt seisvad mu sõbrad ja tuttavad.
?
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel rõõska äikest:
Mürr-mürr! Mürr-mürr! Trahh-trahh!
Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
Tuut-tuut! Tuut-tuut! Tuut-tuut!
Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib ku .....
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Malemaja star
Keskaegses keldris hämar saal, kus istub Ehlvest Jaan,
Peakohal iidne võlvikaar. Siis ilmub baaridaam
Ja pikkamööda täitub baar, see Malemaja baar,
Ja leti juurde astub, see Malemaja star.
Käib Malemajas pingeline töö, on meister hoos.
Seal midagi ei selgu üleöö ja pead on koos.
On malemeistril kaamlinahast vöö, sees kõva doos.
Ta Karpovitki malemängus lööb ja kogu moos.
Jälle ees tal pingeline matš, on asi ``2''.
Vastane on suur ja paks, ka Ehlvest pole laps.
Enne mängu võetud naps teeb tuju rõõmsamaks.
Otsaette laks ja võit on käes tal nagu naks.
Siin malemeister .....
— Tõnu Trubetsky
Don Ramon
Torm kui puudelatvu murrab vastu katust,
vennad roimarid, siis peame meie matust.
Don Ramoni mäletame, juhti julma,
tema matust pühitseme koos kui pulma.
Don Ramon, ta kõnges kõrgel võllas,
säält ta tõime mustas pidutõllas.
Piksevalgel matsime ta maha
kivimurdu, linnamüüri taha.
Don Ramon, kui elas, too vast oli mees!
Sulaväävlina ta veri soontes kees.
Tema vihakrambes väänlev näomask
aina rohetas kui roostest puret vask.
Tema ninakühm kui surnud juudi küür,
tema rind kui range linnamüür,
linnamüür, mis püstitet on paest.
Kui kord kärkis, lupja kuk .....
