Sõnale saal leiti 158 luuletust (parimad)
Isaga lasketiirus
Reede õhtu ja meil igav kodus
mõte minna lasketiiru mul haudus
sääl hinnad -50% soodus
kuid elekter ära kadus
siis võttis ta ise märklaua kätte
paber ju kõike kannatab
jookseb kõrvale, taha ja ette
ja nüüd püstol kuuli lennutab
ei tea miks ta kukub ja köhib
ja miks punast ta suust tuleb
vaatab mulle otsa ja ähib
aga uhke ja silmad suleb
nüüd teda haiglas vahin
ometi ei lasnud ma mööda
ma ikka 100 punkti sihin
isa mu oskusi ei laida
Suur kevad
Õhk on kevade märkidest tulvil,
päike tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
ta pesakene pole enam kaugel siit.
Metsaalune lilli on täis,
õienupud noogutavad päid,
allikas puhta kristallina õhkab,
toomepuu nii magusalt lõhnab.
Õhk on kevadvõitudest tulvil,
päike võimsamalt tiirutab taevavõlvil,
linnukene siristab rõõmsat viit-
"Siin mu pesa, eal ei lenda siit!"
Klienditeenindus II
Masinal alt lekib miski
aga peremees ei tea, miks
sõidab auto edasi siiski
kuni koduteel lõppeb selle jaks;
viis sõiduki parandusse
Mazda tiirutas puksiiriga
see jäi autopedede hooldusesse
aga võinuks ise uurida, mis viga;
sest kui oled asjatundmatu
ninapidi sind ringi veetakse
klienditeenindus on ettearvamatu
igal pool teenuses valetatakse;
sai auto korda, kuni jälle on rikkis
ning remonditasu on kosmiline
teenus lolli kleindi ära pettis
selline asi ongi ortodoksaalne!;
hilja nuriseda, et sitasti koheldi
võtke õpetust, kui loete neid värsse
ja kui see teile .....
Kevad teisiti
Sel aastal tuli kevad teisiti
ta tuli üsna vastu minu tahtmist
kas minult küsiti
kui päikene ja sulailmad
õue veeti tolmund sahtlist
Ma olnuks surnud veel
ja seisnuks talvel külmund peos
jah olnuks surnud liha sääl
mul praegugi veel kindad sall
kunstkarakullist müts on peas
Ei õnnest hõiska kevadsooja sunnis
käin ette manat tuhakarva nägu
kuid siiski tunnen igas uues tunnis
mu süda justkui sulaks
ma rõõmustaksin nagu
Lugemissaalis ajalehti silmamas
päev sõnadena ajalehtedes
laiali on laotunud
sama teeb järv kui peegeldab
oma vees kaldal kasvavaid
haljaid mände kolletuvaid kaski
pilvi valgeid mis on tõeline
see mis ülal kaldal järve vees
jäta vastamata suu eluahne meel
lausetena mu armas emakeel
Ema süda
Üks paigake siin ilmas on
kus varjul truudus, arm ja õnn.
Kõik mis nii harv siin ilma pääl
on pelgupaiga leidnud sääl.
Kõik mis nii harv siin ilma pääl
on pelgupaiga leidnud sääl
Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn nii kindel, muutmata!
Ta sinu rõõmust rõõmu näeb
su õnnetusest osa saab.
Legendaarne
Üle heliseva luiteliiva
keerleb kajakate legendaarne lend.
Üle virvendava, valge liiva
matkan ma, käekõrval väike vend.
Vahupärleid ritta lükib meri,
hiilgab, hõbetab neist kogu kaldaviir.
Lainte rütmi kajastab mu veri,
igas libles tuikav päiksekiir.
Tunnid helepalgsed pikka kaovad,
pikka läände lookleb raugust õhkuv rand.
Vennakesel silmad kinni vaovad,
käies väsinuks jääb väike kand.
Aga kõrgelt nägematu käsi
hoiab hellana meid kangastuval teel.
Astu, vennakene, ära väsi,
rõõmsad ended ootavad meid eel.
Näed neid sinirünkaid mere taga,
s .....
?
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel rõõska äikest:
Mürr-mürr! Mürr-mürr! Trahh-trahh!
Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
Tuut-tuut! Tuut-tuut! Tuut-tuut!
Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib ku .....
Aldis
Taas viibin sinuga ma samas ruumis,
Mul jälle antud istuda su ligi.
Pattpunasena hõõgub kaunis suu, mis
Mind jootnud haigeks. Hinges ometigi
Kõik lammund illusioone aprad toed
Ning rõõm, see kergemeelne, täna vist ei sigi.
Kas sina sama tulevikus loed,
Sel hahetaval õhtul, kurbustiinel,
Või mineviku aida varju poed?
Ah, andes veres voli uimaviinel
Ning kinnisilmil kuulates su häält,
Ma siiski aldis ahistavil piinel,
Siit luuravil ja lähenevil säält.
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Pasapeetri äpardused
Töökuktuur meil kõrgel tasemel
vali millist tahad
kits magab lehma asemel
rahakad koidikud ja ehad;
kõndida täna mööda tehast
sibi vaev mürki nokkida
tööriistad nagu tehtud vahast
ei saa sitta rookida;
misiganes ka torudest ei tuleks
reovesi lõputult jookseb
vaja, et keegi ava sulgeks
sest juba rotilaipasi lainetega lookleb;
leian tühja kandossi
tüki vist šokolaadi võtan
ajan kaks eri asja sassi
aga pruuni endiselt suhu pistan;
mul sitta saapa peal
maha nühin ja ringi vaatan
mul on paska toolil seal
kus oma korda koristada ootan;
et mitte uppuda, u .....
ÕHTU ÜLE NIIDU.
Mõnd kastetud keskpäeva lõõsasse
ma märganud võitluse viiki.
Nüüd tõusvat näen ehasse rõõsasse,
kes valitud valguse riiki.
Kui sosin käib pühalik üle maa,
nad tõusevad tähtede poole.
Ja igavest’ jäävad nad elama sääl,
teiselpool vaeva ja hoole.
All, pimedas, igavest’ hukuvad
kõik suured ja väikesed laimud.
All, unustud, igavest’ kukuvad
kaasaeglaste kimplenud vaimud.
Nii aimdus näeb valguse väravad,
näeb kurjade nõiduste vaalud.
Kesksuve öö selguses säravad
poolvarjatud tähtede kaalud.
Videvik
Tuul hingab raskelt, lõõtsub vana park,
oktoobritaevas õhkab halli kadu.
Käin üksi mõtten linnaveerseid radu
kui haige, kõigist unustet monark.
Alt orust vabrikute kajab hõik,
suits üle linna viirastub kui madu.
Täis rõskust haiseb kuskil viinaladu
ja kostab joomarite kisa võik.
Een udumärjalt hingavad alleed,
all jalge määndub lehti koldne sadu.
Siit varsti algab hämar, kauge padu
ja harvenevad sünkjad puiesteed.
Üks küsimus mind roosterõskelt sööb:
pean minema siit pargist viimaks kuhu?
- kas jälle linna nõgimusta suhu,
kust valgus ropp mul' vastu silmi lööb.
Eh .....
— Heiti Talvik
All õhtutaeva
All õhtutaeva õhetavat roosat,
Kus algand loodepäikse kiirtepild,
Kui poleks iial olnud ühtki proosat.
Ja aia kohal noorkuu kumer kild
Ju puistab põõsastesse kuldset karda;
All roheluses hõbevalge sild
Kuis kutsub kumardama üle parda;
Kus irispeenral lõhnast nõrkeb õis,
Sääl peidan kätel palge õndsusharda:
Kuis ilu ometi nii valus olla võis!
Orvujälg
Üks lapsuke hilisel teel
on omapäi minemas.
Päev pooleldi helendab veel
sääl raagude pimedas.
Nii hilja kodunt ei minda.
Nii kaugele ammugi.
Mis surub ta vastu rinda,
et kiirendab sammugi?
Kaks kõrva, kaks musta silma
ja tilluke elav koon.
Õnn kuldab kurba maailma
ja kõigel on õhtu kroon.
Üks lapsuke minemas teel.
Karm riie, õhuke king.
Ja niipalju armastust veel,
et kaasa kisendab hing.
Vaatan ookeani
Vaatan sinna, kus laiub ees ookean.
Vaarun raskelt voodisse, tõmban hinge ja puhkan.
Mõtlen, kuis raskelt möödub üks ja siis ka teine päev.
Olen elus, kas ma selleks üldse ka vaeva näen!?
Vaatan ookeani põhjatusse sügavikku.
Kes see mulle sealt vastu lehvitab?
Ma põgenen, šokeeritult vaatan minevikku.
Ma põgenen, otsin väljapääsu, ahmin õhku.
Minevik hajub, minevik taandub, olevik tuleb,
tuleb ja neelab ära kõik jutud,
kõik sündmused - ära kõik lõhub.
Jälle mõtlen, seekord pikalt, seekord ainult sellest.
Tuleb tuul, puhub ära mu mõttelennu,
mõtlen taas .....
