Sõnale saal leiti 157 luuletust
LAUL ÜHE JALAGA HÄRJAST
1
Jahile läks Jaanikene, marssis metsa kui see marssal. Püssi võttis ta pihusse, röövliraua rinna alla, riksia-raksid rihma otsa.
õhtust saati ju asutas, poole koiduni kobistas, enne kui hakkas astumaie, laane poole liikumaie.
Küll tema kiitles ja valetas, et toob koju suure sõnni, patta panna põdrapulli, laua peale laiakäppa: tuli tuppa — ei tuhkagi.
2
Mina aga Manni maani tarka, kabu kontseni kavala, võtsin kätte korvikese, näppu põlle nurgakese.
Tõstsin talla trepi peale, kinganina künnisele. Uks ei paukund, koer ei haukund, tasa saingi nii tulema.
3
.....
Varakevad
1.
On surnuks pistnud talve kevadine ürgus,
Sest veretavad pajustikus piigid
Ja võidulippu lehvib päiksekiirte kirgus.
Veel mõned paatjad lehed nagu kuivand viigid
On kõlkvel okste hahas õreduses,
Kust tuul nad alla tuhritseb, kus tiigid
Kui suured silmad pisarnõretuses,
Kui vastu paenutab neil kase nõtkus
Lakeerit pungi põõsa võretuses.
Kõik veed ja ojad mägestiku põtkus
On lahti oheldanud omad kired –
Muist jalg ja kabi juba mulda sõtkus.
Ent hullununa sööstvad teised nired,
Ja kõikjalt läbi lõikvad nende noad,
Et haavadena helendavad vired,
E .....
Hämar linn
1.
Talv. Koorub hämaruse hallis siidis
Bulvaari valgeist käsivartest linn.
Käib telegraafi traate pingul niidis
Kui kandlel tuulesõrm. Ma kuulatin.
Ju kostvad sekka auto kontrabassid
Ja saanikelle rõõmus tamburiin.
Reas rügemendid: hoonte hallid massid,
Silm silma vastu seismas nende vall,
Ning nukralt vaatvad ärklite grimassid.
Kuldkupli õhku heidet läikiv pall
Vaid kumab nõrgalt nagu tuhmund päike,
Ja doome õlgu mähib udushall.
Aeg-ajalt helbetab; kuis lume läike
Kui vahtu kandvad uulitsate jõed,
Mis kihavad ja leidvad salakäike,
Et suubuda, kus .....
Aldis
Taas viibin sinuga ma samas ruumis,
Mul jälle antud istuda su ligi.
Pattpunasena hõõgub kaunis suu, mis
Mind jootnud haigeks. Hinges ometigi
Kõik lammund illusioone aprad toed
Ning rõõm, see kergemeelne, täna vist ei sigi.
Kas sina sama tulevikus loed,
Sel hahetaval õhtul, kurbustiinel,
Või mineviku aida varju poed?
Ah, andes veres voli uimaviinel
Ning kinnisilmil kuulates su häält,
Ma siiski aldis ahistavil piinel,
Siit luuravil ja lähenevil säält.
All õhtutaeva
All õhtutaeva õhetavat roosat,
Kus algand loodepäikse kiirtepild,
Kui poleks iial olnud ühtki proosat.
Ja aia kohal noorkuu kumer kild
Ju puistab põõsastesse kuldset karda;
All roheluses hõbevalge sild
Kuis kutsub kumardama üle parda;
Kus irispeenral lõhnast nõrkeb õis,
Sääl peidan kätel palge õndsusharda:
Kuis ilu ometi nii valus olla võis!
ÕHTU ÜLE NIIDU.
Mõnd kastetud keskpäeva lõõsasse
ma märganud võitluse viiki.
Nüüd tõusvat näen ehasse rõõsasse,
kes valitud valguse riiki.
Kui sosin käib pühalik üle maa,
nad tõusevad tähtede poole.
Ja igavest’ jäävad nad elama sääl,
teiselpool vaeva ja hoole.
All, pimedas, igavest’ hukuvad
kõik suured ja väikesed laimud.
All, unustud, igavest’ kukuvad
kaasaeglaste kimplenud vaimud.
Nii aimdus näeb valguse väravad,
näeb kurjade nõiduste vaalud.
Kesksuve öö selguses säravad
poolvarjatud tähtede kaalud.
VANEMUISE KANNEL.
Mis see sääl sätendab lootuste valgusest?
Märk see on loomise nädala algusest.
Heledalt helkimas üle Eesti
Vanemuise kannel.
Kas sa kord muiste oled vägevalt kajanud,
igatsust hingedes lõkkele ajanud?
Muinasjutt kaunis sest järele jäänud –
Vanemuise kannel.
Kas sa ka nüüd meie päevi võid pühendada,
südameid sütitada, südameid ühendada,
et sind kõik tunnevad, kuulevad,
Vanemuise kannel?
Midagi, midagi on meil küll liikumas,
metsades mühamas, lainetel kiikumas.
Kevad vist! Hõiska siis valjusti,
Vanemuise kannel.
Kui aga kuristikud üksteisest lah .....
FRIEDEBERT TUGLAS.
Ju kaua õhkas, lõhnas kodu kurus
arg närbuv lillekene üles leidmata
ja varisesid toome helbed asjata,
jalg valged õied põrmu sisse surus.
Ja taevas sinas, kõrge, sügav lõpmata –
ei hoolitud sest proosarahva turus.
Ah, tuikas armu valu hõõgamisi
täis igatsuse õnne noore rinna all
ja sumbus ilma laanes nuutsumisi
kesk pettumuste tühjust jõutul värinal.
Lõi noored meeletused karmilt elu hall,
ei hellatand neid keegi leinamisi.
Sääl tuli Tuglas. Sõjakevad õues.
Ta pasun, seltsimeeste ööpik, huilgas teel
ja vabaduse-neitsi tormis, kõues
(ei maine naine!) .....
OOTAMATUSED.
Õrn, häbelik su hing mu poole huljus –
kui teiselt rannalt suudlesin ma sind.
„Pead enam, enam armastama mind!”
sul arm ja hirm ja uhkus silmist suljus.
Kuid poolikkuse õud mu südant muljus,
ei jumalate urja maitsnud rind.
Kurb üksildus nüüd oli huulte hind
ja meeltes kõlas kaduviku kuljus.
Sa surusid mu kätt siis sõnatult
ja läksid: paistsivad su kitsad pihad,
su siniloor maiõhtu kulla seest.
Sääl äkki nool, ei tea kust, trehvas meest
ja teine neidu: lõkendasid ihad
meil uuteks kallistusteks ootmatult.
MERESÕITJA LAUL.
Need on nüüd vististi viimased majakad:
hüvasti, hüvasti kodumaa rand!
Kisaga saatvad mind merele kajakad:
pole vist arveid veel lõpetand.
Oleks ka minulgi mõnigi õpetus
kimplejatel’ kodus olnud anda veel.
Lõin aga käega: parem on lõpetus,
parem on purjetada mere teel.
Tühi siis nendega, las’ nemad jännata,
korra ehk tagasi tulen veel ma.
Nüüd aga lust on mul sõita ja rännata,
luusida läbi kõik ilma ja maa.
Mis on need purjed, mis vastu mull’ vilkusid,
küllap need meie poolt pärit vist ka?
Tõsi: sääl suguvennad püüavad silkusid,
Madis aga olg .....
JUMALAD JA RUMALAD.
Kõrgel sääl asuvad suremata jumalad.
Madalal sumavad surelikud rumalad.
Ei näe siin päevalgi otsa ega algust.
Neilt aga öösitigi vilksub veel valgust.
Tuhanded, tuhanded aknad sääl valged!
Ülesse vahivad viletsate palged.
Laulikud õhkavad. Vanad naised nutavad.
Tumedalt seisvad mu sõbrad ja tuttavad.
MEIE AJA MUINASJUTT.
Astusime läbi lume,
pilves oli taevas tume.
Mis sääl vastu paistvad ööst?
Need on kodu metsasalud,
metsa taga tutvad talud,
magus uni päeva tööst.
Hingas korra tuulehoog.
Kuulge, mis see öö seest kaikus?
Üles kohkus talve vaikus,
rinnas kerkis hämar voog.
Kelle õhked, kelle nutt?
Mitmekordne hädakaja
kostab üle koduraja.
See on tume muinasjutt.
Süda äkki jahmatas,
luust ja lihast läbi lõikas:
keegi musta öö seest hõikas,
keegi naerma pahvatas.
Ära kaua kuula, mees!
See on hädaohtlik lugu.
Oled ise seda sugu,
see on kodu meie ees.
Astu .....
PAINAJA.
Päevast veel valutab pää.
Uneks ka öö pole hää
kodumaal siin.
Röövitud nooruse usk.
Südames imelik tusk,
painaja piin.
Hallide päevade töö
sulgumas sügise öö
nõiutud ring.
Pimedas vangis on maa,
painajast vabaks ei saa
uneski hing.
Pimedas vangis on maa,
lagendik, kuuvalgeta.
„Aidake mind!”
oleks kui kellegi häält
tuules seletand säält.
„Aidake mind!”
Tundub, kui tõstaks sääl käe
tapmiseks, mida ei näe,
põrgulik vaim.
Tundub, kui hüüaks mu vend.
Aga ei anda saa end
appi mu aim.
SÜGISEPÄEV.
Vaata: see on sügispäike.
Madal päike! Kõrgeid käike
kevadel küll taevas astus.
Vaibumas nüüd särav vastus.
Sääl, kus haljaid pärgi tehti,
koltund lehti, langend lehti
kuldab põiki-kiirte läike.
Vaata: see on sügispäike!
Sügis, sügis, vaikne, valju,
rinnas hääli helab palju.
Kumisevad Toone kellad
hirmsad, armsad, õudsed, hellad.
Üle laane, üle luha
kostab mere, mere uha
vastu halli ranna kalju.
Sügis, sügis, vaikne valju!
Kuldsed tõed on elupuudes,
viljad küpsnud sügiskuudes.
Kehast viirg käis läbi vilu,
kohutav on sügis-ilu.
Ruttu t .....
TUULEMAA: II.
Maa tuuline mull’ harida on antud,
ei teinud seda luule viinamäeks;
mu vaimustused liivasse on kantud.
Kes Alpisid kesk soosid enam näeks,
kesk lausku varjamata lagendikka?
Neid noorena kord nägin. Valjuks väeks
rist-tuuled olnud: ilmu imelikka
nad loonud, kuid siis heitlikud need jõud
ka raband meele ootus-lootusrikka.
Kus käinud alles kevadised kõud,
külv uudsemullast tõotand ohtrat lõikust,
sääl sügisviru löönud noored tõud.
Ma olen kuulnud Wolbri tuulte hõikust
ja poris näinud vabaduse vaod;
ma olen tunnud võimetuse võikust.
Mu ohvrisuitsu mah .....
Kerkokell
Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lõunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mõtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mõtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mõteten veel astu ma!
Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.
Ma tulli, .....
— Gustav Suits
?
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti.
Nii palju naeru, linde, lilli't hoi!
Ja päikest meeletumalt päikest.
Ih-ah-ah-haa! Ah-haa! Ih-ah! Oh-oi!
Paar prahvakut veel rõõska äikest:
Mürr-mürr! Mürr-mürr! Trahh-trahh!
Lööb lahti hõbedase paju koor.
Võin teha tuhat-tuhat pilli.
Tuul, puud ja ööbikud on koor.
Saan lututa kas sõrmed sadavilli:
Tuut-tuut! Tuut-tuut! Tuut-tuut!
Kõik metsad, niidud ainult hullata!
Sind magatan siin-sääl kui susi.
Kui palju lahkuv päev võib ku .....
Ema süda
Üks paigake siin ilmas on
kus varjul truudus, arm ja õnn.
Kõik mis nii harv siin ilma pääl
on pelgupaiga leidnud sääl.
Kõik mis nii harv siin ilma pääl
on pelgupaiga leidnud sääl
Kas ema südant tunned sa?
Nii õrn nii kindel, muutmata!
Ta sinu rõõmust rõõmu näeb
su õnnetusest osa saab.
