Sõnale saal leiti 157 luuletust
Ja kuigi ma kuulsin
Ja kuigi ma kuulsin,
et kohtad mind veel
oma paljudes armukestes,
jääd minu jaoks ikka
vaid ränduriks teel,
kelle jalgu ma suudlesin
pestes.
Nii nagu Sa seisid
all pärnapuu sääl,
kui üle Su verise põlve
ma kallasin vett...
Valus õnnistav hääl
kaikus läbi mu
lapsepõlve.
Päev langes
Päev langes. Üle silla
nad läksid paljapäi.
Ja viies, kõige väiksem,
jõe äärde maha jäi.
Neil olid laiad seljad.
Päev loojus, verine.
Ta tõusis pikkamisi,
põsk porine.
Jõeveega uhtus nägu
ja peoga jõi.
Siis hingas sügavasti ---
taas valu lõi --- ei või!
Üks liblikas kui unelm
sääl lehvis üle vee.
Liisk langes, kivi veeres.
Tal oli teine tee.
Kolm unesoolot kuuldamatu kooriga
Sinu andides,
kirerangides,
mõttetangides,
vaevlevais,
kaevlevais,
aimlevais,
raevlevais vangides
elab edasi vabaduse ideaal.
Olid ikka,
oled ikka,
jätkud ikka
igal ajastul ja maal.
Sügaval su sülelohus
malbub iga ülekohus.
Oled avaraim ja ahvatlevaim pidusaal.
Oled tulihänna raksuv rünnak,
suuri varandusi varjav seek,
kihutab mu kihku sinu kämmal,
mis on loitev loits ja libaleek.
Vahel arvan, et ma sain su kätte
ja võin lõpuks täita hingekruusi,
kuid sa ühe mürgitad mu lätted,
et ma avastama peaksin uusi.
Ikka murrad sa just siis mu lille,
kui ta hakkab maitsma puhkerõõmu, .....
Üksinduse randadel
Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab.
Mäletan, igatsus ringutas tiibu
mu tolmunud künnise taga.
Kuidas mind kutsus ta lummurinime
hukutav imepära!
Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
ja ometi naudin ta sära.
Mäletan, heledas hommikupuhtes
tõusin kui pakatav rohi,
aldina valu ja valguse suhtes,
rõõmus, et tajuda tohin
kõike, mis tundeile tarmukust annab:
kevadepuhanguid noori,
mängurikirge, mis õlgadel kannab
sõnatu kurbuse loori,
pahe ja vooruse võitlusenimbust
rahutuil otsisklusretkil,
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil.
Magu .....
— Artur Alliksaar
Antidolorosum
Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.
Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.
Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.
Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.
Mõtle või ära mõtle
Mõtle või ära mõtle
Aidata keegi ei saa
Tundmata tõelist huvi
Asjade tagamaa
Hingeasjade vastu
Aiman aga ei näe
Nii nagu pime eesel
Komberdan üle mäe
Aga määratu jõuga
Haarab mind määramatus
Õpetaja viitab viiulile
vaatab tüdrukule otse silma sisse.
Neil on väike vaheaeg,
nad kuuldavalt ei helise.
Ära unusta siis sõrmeküüsi
lühikeseks lõigata,
muidu võid sa vigastada keeli.
Tüdruk hoiab sõrmeküüned korras,
lõikab kääridega, veidikene viilib.
Väike viilikene liigu .....
Ta istub
Ta istub
mälupildi sügavuses
suure laua taga,
päänupukene paistab üle laua.
Ta selja taga kamin suure suuga.
Ja suvevaade kohe akna taga.
See suvevaade püsib väga kaua
ja kõigub ühes igivana puuga
sääl mererannas, mis ka nüüd
ei maga.
See mehekene mõtleb
oma pääga:
Ta puutub kokku kurjaga ja hääga
neil aastatel --- --- ---
Mis nüüd on selja taga.
Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni
on helevalge, IGAVENE JUUNI.
Suvest sügisesse, mitte ainult mina
Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.
Jälle kukub asju diivanite taha.
Liikumatult istun iseenda süles,
pole mingit soovi võtta asju üles.
Raamat. Ei ma ava. Vihik. Ka ei sulge.
Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,
kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.
Ära ole ülbe, nii ka sina murdud.
Kelle sahtliprahti turule ma tõin?
Oma. Vaevast lahti. Trummi lõhki lõin.
Nüüd on trumm ja pulgad, suured panused
sääl, kus rahvahulgad lustijanused.
Sääl, kus Läänemere lained randusid...
sinna Lustivere mehed .....
Me laualinad nurmedel on pleekind
Me laualinad nurmedel on pleekind
ja ligunenud aastaid linaleos.
Su poole olen ikka joosta leekind,
sest süda sääl on, tegu aga eos.
Ehk kokku saame jalamil, mis lumest
on päris vaba, hele päikesest.
Siis, nähes Sind, ma räägin Sinu imest
ja Sina minu imest väikesest.
Ma usun, et on otsimistel tipud
kuid millisel neist Sina võbised?
Vaid udu, mille loorides Sa ripud,
ja pulmalised. Ammu tõbised.
Sel poisil oli raske veretõbi
SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
ja Päevalille tänavas ta elas
sääl aknad paistsid hädavaevalt läbi
ja päevast päeva isa pille neelas
SEL POISIL OLI RASKE VERETÕBI
ja surmal oli hammas verine
poiss teadis süste saades päeva läbi
et elu surmast suurt ei erine
SIIS ÜHEL PÄEVAL OLI KOOLISAALIS
sääl turnimisepuudest ukse pool
kirst millest koolilapsi mööda saalis
kes haige puudus muidu terve kool
JA ÕPETAJA PULDIST RÄÄKIS JUTTU
ei rääkinud kus Bonn või Pakistan
ma ukse juures kuulsin keset nuttu
kui h .....
Laps
ei ole lõppu
raamatute riiul
ka siis kui mul on
kaetud silmalaud
nii palju näeme
meie omi kõrvu
tao rauda seni
kuni kuum on raud
ma tulin tuppa saama kõhtu varju
ja võtma laualt tuletikkusid
siis sina ise küünal pikalt pihus
kuu veerev laubal ja sa magasid
ma läksin õue naervat treppi mööda
sääl kuulas rahvas last fanaatilist
ja ma ei julgend tema poole hüüda
tas oli kõike ka dramaatilist
laps rääkis müüril
.....
Hirmul on suured silmad
hirmul on suured silmad
ja kokkusurutud suu
kes kardab sellele juhtub
üks tulebki nahk ja luu
ja kus veel Vapramäe metsas
just säält kus on seenekoht
kus kasvab kuuskede rahu
säält komberdab hädaoht
ta tuleb ta tõstab sõrme
ja sihib su silma kae
on järjest õnnetum õhtu
välk langetab taevalae
ja äkki jälle on hommik
mis sest et märg on veel maa
su unes nutetud nutust
küll maa jõuab kuivada
Krauklis
Scout-master puhus pasunat ja rivi tekkis poistel
kes pikem rivi alguses kes lühike see lõpus
ja päikest oli mereni mis säras päiksepaistel
suur lippki aeti vardasse ja meeleolu lõbus
paar trummi pandi põrama mis tühjad olid seest
sest pasunasse ülearu palju jooksis vett
õhk virvendas ja meelekohti tuikas mitme eest
ja siis üks mõte liikus peast et mul on neli kätt
jah õige küll ma unustasin selles viivituses
et olin rivis mille ees scout-master ütles nii:
nüüd tunnistage üles kes teist trepikotta kuses
sel .....
Toksiline tasuja
Melvin töötas New Yorgi jõusaalis
40 kilo nõrgukest keda kotiti
teda iga mees ja naine narris
taga kiusati ja aknast välja visati;
maandus jäätete tünni
mille toksiidid ta näo ära sõi
jooksis koju end kastma vanni
siis muntantsioon ta teistsuguseks lõi;
nii sai temast koletislik sangar
üliinimese mõõdus ja - vastupidausega
kurjuse vastane ja headuse jünger
nüüd koristab patuseid uulitsaid mopiga;
ja selle topib pättidele näkku
kes on ära kõik tapetud
isegi linnapea ei pääse pakku
kelle soolikad välja rebitud
Klienditeenindus II
Masinal alt lekib miski
aga peremees ei tea, miks
sõidab auto edasi siiski
kuni koduteel lõppeb selle jaks;
viis sõiduki parandusse
Mazda tiirutas puksiiriga
see jäi autopedede hooldusesse
aga võinuks ise uurida, mis viga;
sest kui oled asjatundmatu
ninapidi sind ringi veetakse
klienditeenindus on ettearvamatu
igal pool teenuses valetatakse;
sai auto korda, kuni jälle on rikkis
ning remonditasu on kosmiline
teenus lolli kleindi ära pettis
selline asi ongi ortodoksaalne!;
hilja nuriseda, et sitasti koheldi
võtke õpetust, kui loete neid värsse
ja kui see teile .....
