Sõnale saatus. leiti 4 luuletust
Säran üksinduses
Olen täht kosmoses.
Hõljun, kuid üksinduses.
Säran, kuid keegi ei saa lähedale.
Helgin ja pakun teistele valgust ja soojust,
kuid mul endal on külm.
Mida heledamalt säran,
seda kiiremini kustun.
Ja nüüd ma kiirgan eredalt,
kartes oma hääbumist,
sest see on mu saatus.
Üksi taevapimeduses,
olles teistele teejuhiks,
pakkudes teistele sooja.
Ei saa keegi lähedale
ja ma olen üksi- hirmus.
Ja sooviksin vaid teada-
kaua on mul veel särada,
kui jätkan sama eredalt?
Nägemused
Ma teadsin ammu ette seda,
mis teised teadagi ei taha,
mu hing on veidi sensitiivne,
tunnetab ja aimab ette.
Vaatan, naudin ümbritsevat,
elu selgemini näen veel,
iga vihmapiisk saand kalliks,
iga kuldne päiksekiir,
laskmaks mööda elu halli,
saabund kompamise piir.
Tundes oma saatust ette,
ei või olla õnnelik,
siiski süda rahus tuksub,
hingepõhjas rõõm, kurbus,armastus.
Ei ma loe horoskoope,
ega sirvi kaardipakke,
elust ükskord lahkumine,
tuleb nii või teisiti.
Sel ööl
Sõrmus sõrmes ootan sind, sest varsti siit mind ära viid.
Üksinda sel pimedal ööl sinuni nüüd kõnnin.
Nii mõndagi võib muutuda täna öösel sel teel.
Just praegu ma mõistsin see olla võib ju saatus.
See ei ole kerge mulle, tean see ei ole ka kerge sulle.
Me saame hakkame.
Elus tuleb edasi liikuda.
Ära muretse sinuni ma täna jõuan, seda ma tean.
Appi
Appi, ma kardan armastust,
saadke ta minu juurest ära.
See matab mind, see on räpane, see on must,
te teeb haiget ja peidab mu sära.
Appi, ma kardan hoolida,
see tunne piinab mu hinge.
Vihake mind, tõesti seda soovin ma,
suruge mind maha ja minge.
Appi, ma kardan elada,
see tundub nii tähtis.
Ma lähen ära, kõnnin minema,
saatus mult seda ju tahtis.