Sõnale sade leiti 272 luuletust
ema tee mulle
ema tee mulle tänagi pai
nutt tuleb kurku
sellest mis ilmas
maailmast mis jäänud
rahust ilma
vett tõusevad täis
kogu aeg silmad
ema tee mulle tänagi pai
võta hingest ära see
valus ai
*
hetk möödunud suvest
nagu hommikusse
valgus üle päeva serva
elu hetke valgub
kõik on taeva all äkki
justkui üksainus suur palvus
õitseb tee ääres edasi
harakputk all järvel
kullendab kupp
aias lahti on õied
kartulil lõvisuul
koltuma pole hakanud
maja otsas kask sädele
tuules tema vask
veel ilm pole
õite lõõsast tühi
suu suve koht .....
Natalya
Argipäevad saanud läbi
ning õhtud jälle valla
tehakse igalpool tobi
ei lasta öörahus olla;
sest semud ju peavad
saama kõrtsi istuma
oma päevadest kõnelevad
meel ei tohi hakata jahtuma;
ja ühel on eriline soov
nimelt uut naist leida
semudel peas suur proov
et üksik mees meelt ei heida;
leiaks paaritüdruku kauni
miniseelikus, pika ja saleda
säärane, millest räägib uni
kasvõi pagulane, keda;
on kuuldud juba rääkimas
kutsutakse ettekandja kohale
on mehed plaanimas
suure suuga kohtingut sõbrale;
vilistati ja käega viipas
eestlanna oma sõbra
uue .....
Emakeel
Kõige armsam kõla on ema unelaulul.
Ja siiraim on väikese lapse jutt.
Eesti keele kestvus on me endi õlul,
see pole pelgalt muinasjutt.
Oma emakeeles vaid unistan ja loodan,
süda laulab eestikeelset laulu.
Omaenese mõtteid väljendan
esiisade keele kaudu.
Ja elutarkused kõik talletan
läbi ilusa emakeele.
Kui kord siin ilmas ma lõpetan,
emakeeles saatke mind teele.
Adjöö, Stalin
Mängisin jänest ajamasinaga
võtsin marsuudi minevikku
põrutasin Venemaale irvega
et päästa Eesti tulevikku;
vaatan, et musta karva kuju
pöörab pilgu mulle
ei mõista ta mu tuju
selles mida teen talle;
sini - must - valge lipp käes
ja teises piinariistade komlpekt
sööstan ta kallale täies väes
kättemaksu janu on efekt;
mägede poja kabinetis
pöörasin kõik pahupidi
hoidsin teda ketis
ja toppisin perse dünamiidi;
jätkates diktaatori vuntsidega
mille raseerin küüntega maha
ja muude kehaosadega
ei tee samuti eemaldamine paha;
õigus ja vabadus ta .....
Minu Eesti
Siin on Su mullased vallid,
järgi jäänd´ metsade viirg,
jah, jääd mulle alati kalliks
sinitaeva laotuses siin,
kus elame, rajame kodu,
austame omade keelt,
kõnnime isade radu,
olles oma emade meelt.
Hoides Sind südame sopis,
mängides hingede keelel,
ridades välja Sind toongi,
oled mul alati meeles.
- Tarmo Selter -
2024
Pika linaga
On veebruar ilus kuu
ja naerul on rahva suu
vastlakukkel, supp, leib ja kama
isuäratav retsept pühadel sama;
krossirada ja ATV
ning palju palju lund
enam paremaks ei lähe see
võidusõidu tund;
piip on ees, põleb roheline
ilma kiivrita gaas sisse
võtab hoogu sohver selline
palju takistusi rehvide jalutsisse;
kordi 1,2,3
lendab lund, veri ja tolm
kordi 4,5,6
ikka kihutab päris tuus;
nüüd 7,8,9
annab masin peksa
nüüd 10,11,12
ei tehta välja neist;
kes mäest alla sajavad
erinevas eas põnnid
masina rataste all lendavad
kõik need kõnnid;
jääb al .....
Eestimaa on minu kodu
Eestimaal ma kasvand üles,
niitude ja aasade süles.
Meri, mis nii suur ja lai,
elu lahutamatuks osaks sai.
Mererand ja kajakad merel,
kalalaevad, kajakate kisa järel.
Ei unusta ma majakat, mis merel vilkumas,
ega väsinud südant, mis ootamas.
Eestimaa uhkuseks on hiied,
pühad paigad kaunil kodumaal.
Sinitaevas ilu juurde annab,
oma südames ma kallist Eestit kannan.
Maalia vuntsid
Eks ikka korralikul härral
on näos piisavalt karva
see 20 sajandi korral
mida lõigata harva;
nii Adolf ühel onul nimeks
iga päev kammib
ninaalused vurrud uhkuseks
ja ilus kuju valmib;
võib - olla hiljem siluks
kah žiletiga üleliigseid
otsad kõik lapikuks
annab naiste ees eeliseid;
maalia vuntsid on tema
au ja uhkus olla seksikas
ei saanud kunstikooli on teema
see talle piinarikas;
ja üks müügionu on ees
peas tal pileus cornutus
tervitab teda vastu mees
kellega juhtub õnnetus;
jooksis must kass teel
ja nii onu žilettidega kukkus
lisades draamat .....
"Purple hearts'i" vaadates
peale sunnitud abielu
Kavala Antsu kasud sees mõlemal poolel
kartmata tagajärgi
kui meeleheide viib teerajani
otsuseni, mida langetada vaja,
vastu võtta
Teeskle armastust senikaua
kuni Sa hakkad seda tundma
minu puhul ei kehtiks see kunagi
aga iial ütle iial
sõduritest vanglaaametnikeni
nii tuttavlik teekond
iga pühak on olnud kord patune
liikumatud, tinarasked jalad
meenutavad aegu merineitsina
pisikestes kildudes tunned tõelist sädelust
iseenda südames,
mis ärgitab ja kergitab endas üles tunded,
mida kunagi oled tundnud
mis nüüd kuskil tolmunud klaverikl .....
Jana
Kaunis kleit…vast värv bordoo….
Pisut allapoole põlve….
Rinnal pärlid teemandid….
kaelas rätik seotud sõlme…..
Kingad puhas on kristall…..
Sukad ehtne siid…….
Limusiin on akna all
Mis ballile sind viib…..
Mehed pilke sult ei saa….
Mõnel kael on kange…
Oma väärtust hästi tead…
Ja valik on sul range…
Kõigile meeldib see neid…
Kel kelmikas sädelus silmis
Kelle elu ei kulgegi nii…
Nagu viiekümne varjundi filmis…
nii nagu
nii nagu puu armastab
oma piksearme korpa
okstel täis kasvanud lehti
päikeses avanevaid õisi
samblikke kortsus
jõgi oma sängi
mudaseid pilliroos kaldaid
tee põldude ja metsade vahel
oma kulgemist
armastan mina Sind
voolan Sinus jõena olen suvel
tolmavaks teeks pärast vihma
lombiks milles peegeldub
taevas Sinu armas nägu
nagu valgus igat päeva
täidab me arm samaoodi seda
ei lakka penikeeli ja kuppe hoides
ta me aastates voolamast
Tuule laul
TUULE LAUL
Tuul puhub vett ja liigutab need lainevallid randa.
Sinna-tänna kiigutab, kuid laevu jõuab kanda.
Tuul puhub leegid kõrgele, kui õues lõket teeme.
Ei tema mõtle kõigele ja kõige vähem veele.
Oh, sina tuul, va kerge meel, vigurid sul aina.
Kas sinu tembud teistele ei muresid too kaela?
Tuul teeb õues kleidilegi kiirelt tuule alla.
Ei tema mõtle neiule, kel jalad täitsa paljad.
Tuul teeb tormis metsadeski vahel täitsa kurjust.
Puud on pooleks, pesad katki, vaata seda lurjust.
Kui aga suve lämbes lõõsas küpsed nagu pirukas,
hea on küll kui tuule .....
Varemed ja sademed
Päikesekiirte eest põgenev vari,
harjumuspäratu, kriiskav ja vali.
Hõbehall, pilvine, kohev taevas,
kogu maailm nüüd üleni vaevas.
Raagus tammede kuivanud lehed,
üksikud, kurvad ja üdini õnnetud mehed.
Tundrataolised tugevad tuuled,
värvitud, värisevad huuled.
Kuukiirte eest põgenev päike,
harjumuspärane, vaga, ent mitte väike.
Hapnikust tulvil on inimtühjade linnade varemed,
puhtaks pesevad tolmust rünkpilvede sademed.
Miraaž
kõik kirjutavad kellelegi
see kõlab nagu lõputu nutusein
või rõõmuplatform
oleneb, kuidas seda võtta
kas oled ikka peateel
või kaldud rajalt kõrvale
kõik, mis enne olnud tuhastub
ja saab uueks, kui annad sellel loa
loa olla ja loa kasvada
peeglist peegeldub Su nägu
nagu miraaž
isegi silma vikerkestades on näha tuttavat
sära ja sädelust
mingi ühinemine, kus muutud sootuks teiseks
ega pole aimu enam, kumb neist kallistavatest varjudest oled sina
kuidas jagada eluraskuseid nii,
et need ei muutuks koormaks
ka mõlemal lenneldes ka langevari avaneb
ma vaat .....
Igatsev jõulusoov
Sädeleval talveteel,
õndsa jõuluõhtu eel
kõnnin õhtuhämaras,
härmailu säramas.
Peatun lagendikul laugel,
mõtlen Sulle, kes Sa kaugel.
See hinges tundevõrku koob,
ja hetke mälestuseks loob.
Nii ennast ära petta võin,
et Sinuga koos sõin ja jõin,
ning küünlavalges olime
lihtsalt teineteisele.
Mul hinges ainus jõulusoov -
veel kordki olla nõnda koos.
Sest kuigi eraldi me teed
Sa siiski veel mu südames.
Seepärast tahan, et sa teaks,
kus kaugel ka nüüd viibid Sa,
Sul kauneid pühi soovin ma!
Külmakargel koduteel
neid soove kordan veel ja veel,
ku .....
ports tankasid, lõpuni pole tarvis lugeda
maha sadanud
lumest esimest korda
öösel ärgates
sel talvel toas on valge
seintel laes lume valgus
*
Õhtust järve vaadates
järv peegelsile
üksteise kõrval kuused
koltund kased vees
mis on tõeline see mis
kaldal peegeldumas vees
*
loikudes näha
veel puude raagund võra
porikuu halli
taevast nii nädalaid
silm sellestki rõõmustub
*
Räästast vihmatilkade kukkumist vaadates
vihmatilgaski
korraks seesama valgus
mis ülal taevas
võta kinni mu kaelast
sülle sügise vaevad
*
Harv sinine ja k .....
