Sõnale salaja leiti 96 luuletust
Te parem...
Te ärge karistage neid, kel mõtted siirad,
kes julgelt välja ütlevad, mis tunded sees
kes heade sõnadega reaalsustaju viivad
ja tunnevad end nagu kalad vees.
Ehk parem peatuge ja mõelge miks siis teie
ei taha näha unistusi häid,
ei taha tunda, öelda välja headust
miks mured ainult vaevavad te päid?
Kas elu on siis nõnda palju parem
kui salaja me armastame teineteist,
ja kõik see mis läbi elatud on varem,
on painajateks muutnud mõned meist.
Mure
On tänase päeva pärast,
Rääkimata homsest.
Vanemate, kõigi lähedaste pärast on.
Muret teeb tervis, teeb kehakuju,
Jokkis semu hoian kaldal, sõber ära uju!
Kuidas näen välja, kas pesta on vaja ja,
Et ei jääks nälga, saladused jääks salaja.
Kas pruut ikka armastab on mure?
On mure kas saaks ilma laenuta?
Ööklubis õli raevuta, võitlus Tuhala kaevuga.
Mure on ,et sõda ei tuleks ,et riik jääks alles.
Et enne kossu hooaega oleks Vallol vili salves.
Mida ülemus arvab, tagantselja kolleegid?
„Kallis peig, me saame lapse“- kuidas reageerin?
Kas keegi mõtles .....
Su hääl on hüpnotiseeriv
Su hääl on hüpnotiseeriv,
vibreeriv, garboniseeriv
iga rakk mu kehas tõmbleb suurest erutusest,
kui puudutab su häälenoot mu kõrva,
ära mind sellega liialt mõrva,
tõrva ära kalla,
vaid võta vastu mu nätsukumm,
mille heast südamest kingin sulle,
puhu mulle või taga aja hulle,
kes sind austavad,
imalate võtetega meelitavad.
Sõrmega sind hellalt silitan,
salaja pihku itsitan,
pinistan kitarrikeeli,
et laulda sulle serenaadi,
lauluhäält pole antud mul,
mind sellegi poolest kaisutad,
haigutad, kui telekast tuleb mu lemmikseriaal,
pedaal olgu .....
Maailmale ära ütle!
Silm, üles taeva poole tõuse,
kui koormab vaev sind, ahastus,
sealt tähe paistelt jõudu nõua,
kui siin sind kiusab kadedus.
Ja leiad pisaraid veel, nuta,
oh varjul nuta, salaja!
M a a i l m a nähes aga iial,
hing, ära valu ilmuta!
Kui rumalus sind, õelus laimab,
oh püüa võtta salaja
uut jõudu, kinnitust ja lootust
tööd uues uskus algada!
Sul hingab rindus kohtumõistja,
kui õigust tegid - eksisid:
M a a i l m a ees oh ära iial,
hing, näita, kuida võitlesid!
Ja õnnistas suur Jumal armus
so käte tegu, - leidsid sa
.....
Sina = Su elu
Sinu saatus on sinu teha,
Mõista, suunata, saata.
Pilgu eemale korra sa heida,
Enda elu sa algusest vaata.
Kui kord unistad millestki suurest
Lase tulla sel ellu just täna,
Näita väärtused välja kõik põuest,
Ava hiiglaslik kivistund värav.
Sinu ootused, tahtmised, nõuded -
Kõik on lähedal, hüüa vaid neid.
Kui vaid tahad, ükskõik kuhu jõuad,
Just su elu - on suurim leid.
Kõhkled, embad öös salaja hetki
Millest igatsed päevast päeva.
Meenub endiselt valusaid retki,
Sellest möödunud palju on vaeva.
Lase elada, rõõmu tunda
Ja las juhtuda kõigel - .....
Tänapäev..?
Kas on Sinu südames siis nii palju kurjust ja julmust?
Et naudid ilma kaastundeta, kui keegi kuskil kannatab?
Kas sisemuse täiteks oled palunud isekust ja külmust?
Miks siis tegelikult öösiti, Sa pisaraid patja summutad?
Need, kes sellised olla tahavad ja on, ei ole inimesed,
nad on tühjaks imetud jäänused, täiesti läbipõlenud.
Peaks rahast ja asjadest tähtsamad olema ligimesed,
kuid seda oleks vist liiga palju oodatud, olen mõelnud.
Tänapäeval, kus tähtsamaiks on positsioon, raha ja võim,
Tavalisel südamega inimesel, kellel ei ole pungil rahakott,
A .....
Inimeselt Inimesele
Puudutaksin sind, kuid kardan- miski läheb katki
Vaatan vahel salaja ja piisab- hakkab soe
Sa ei tohi haiget saada (mässiksin su vatti)
Hoiaksin kui vääriskivi juveliiri poes
Ma ei sooviks vastuteeneid, vahel lihtsalt paita
Poleks tarvis enamat, sest vähe ongi palju
Ole kasvõi sõber. Usu, sellestki mul` aitaks
Kui sa väsid, luba olen ise sinu kalju
Nii ma ütleks. Leiaks hetked, olukorra, aja
Ilmselt seda kuuledki, kuid mitte minu käest
Hooliksin sust lõpuni. Või pole nii ehk vaja...
Kartuses sind kaotada ma parem ise läen.
(Heliriin Puistamaa)
Keelatud armastus
Varastatud hetked, homselt laenatud tunnid
su lõhn mu kehal, minna ei tahaks veel kumbki
õhkõrn puudutus, su soojast suudlusest joobun
täna veel mitte, kuid homme, homme su´st kindlasti loobun
Ma ei taha olla varas, käia salaja silmad maas
endaga lepitust otsin, tundma õpin end taas
nukruse summutan naeru, ehk igatsus ajaga kaob
vaid süda ei kuula, ei allu, ta ikka veel metsikult taob
Gailys