Sõnale sall leiti 125 luuletust
kolme tärni prohvet
kohvikute topsides on
kivid, lill ja
kohv
seinal ripub pildike
ja laama valge sall
teises nurgas mustrit mängib
pudisenud krohv
lamp on hele aga lina
selle all
on hall
tuleviku peale mõeldes
tellid ühe mehe
paadisilla
loojangu ja
luuleraamatu
olgu ülejäänud elu
õnnelik ja ehe
kuidki mees võib olla
voodis
veidi saamatu
Sanya
Hingerahu puudumine ehk hetkesse uppumine
Meid mõjutab reklaam
Ja hetkeemotsioon
Siin kurval maal
Igaüks on loom
Vaid väike valu
Endast viib välja
Näiliselt vaikses kasesalus
Hingerahu näljas
Arvamus kõigub
Kui keegi ütleb halvasti
Kaotused ja võidud
Lõpuks kõik ikka halvasti
Kohe kui Kukume
Kisa juba lahti
Ego sisse upume
Suitsu vaikselt pahvin
See on hea
Hetkeline nauding
Ei tea
Miks peetakse kauniks
Tunded on head
Aga hingerahu pole
Me ei tea
Kui kaugel oled
Ehk ise tead
See oli nali
Mõtteid pole väga peas
Me ei ole väga salliv
Mõjutatavad hetkest
Oleme kõik
Eluretkel
Kõ .....
Maa küljes kinni.
Kandmas Vimma; iga ta rida kargab ninna;
Õilsat ei saa sallida; ta palju virkam; ja kindlam;
pinnapealset vaid kribad; igas oma manifestis
kindlapeale parim eestis; kuues element otse eetrist;
teesklustes justkui aadlik; auk puuritud Paati;
välja su Elu ise praakis;riimi sülgan välja sahtlist
kuigi me kõik teame...
Oled me peamine Tankist;
kui äike sahmis;peidust vihma eest;
kui äike sahmis; häälel kuulen kõhtu lahtist;
kuid kooli aeg ammu läbi; aeg minna vastu enese tahtmist;
ja äratada enest unest; kiirelt virkalt püsti;
Elule vastu julgelt; enne kui järgmine juub .....
Viimane pidu ...
Meil minemisel , alati suur rutt,
jääb poolikuks hüvastijätul jutt.
Jättes inimesed kes sulle kallid,
oled nendega vaevu keda sallid.
Kas hetkel pisut vale oli arusaam,
või liialt ligidal asus raudteejaam.
Nii kiirelt kodust viis sind rong,
tagajärjeks aastaiks, vangi kong.
Pidu seal veel jõudmata sul alata,
peatas elu kauaks mis siin salata.
Võõrsil eksid , pahe laial - teel,
kitsa - raja õige , leiab sinu meel.
Hansi!!!
hetkelises hinguses
korraks hinga sügavalt
las Su maailma saadab vaikus
oled taas kodus - sündimata üsas
igatsemas loomata hetki - paiku.
siis pole enam hinges tüdimust
tunnete külge kasvanud sammalt halli
ent südamelt ei lenda ära küsimus
kas odavalt leitud - müüdud kallis
on veel alles kootuna elumustrina sallis.
ja siis kui pole mind enam
las saadab mälestuste vaikus
on kaasas minuga inglitega pärjatud sall
sest nüüd avastan igavese valguse paiku.
kaunistatud linn
kaunistused on kaunistanud terve linna
tänavate hingi täidab elav muusika
kõikjale võid sa rõõmsa tujuga minna
kusagil on see Õige Sind omale soovimas.
eredalt säramas tähed jõulupuu all
kui ootamas kesköö suudlus on sind
armastuse järgi lõhnab Tema sall
mil kohtavad sametised huuled mind.
loetud sekundid siis veel vaid
mil vana möödanik jääb suletuks
ees on ootamas hetki ilusamaid
mil tulevane saab homses avatuks.
sōna
sōnaga luuakse lossid ja loitsud
säravad suhted teel hääbunud sammud
kole ja kauniski sōndest kootakse
taevasse tähed, kuusirbid ja päikene
sōnaga külvame sōda ja sallivust
armunuid paare kel keelepeal armulust
kaunemaid kombeid kesk koduseid homseid
surrakse sōnade sapises sooles
sōnast saab alguse, sōnaga lōpud
tundmatud tujud, teed ōnnede tippu
mōōga ja meepoti, muretud laaned
vikerkaar värvides endale kaare.
puts.®
Minu õpetaja
(analoogiad)
Sa oled päiksekiir,
mis näitab väiksele, kus läheb piir.
Sa oled autorool
ja nii on lastel suunaks ülikool.
Sa oled vihmapiisk,
kes ujuda võib vastuvett kui kiisk.
Sa oled pehme pall,
nii pehme, nagu vanaema kootud sall.
Sa oled kahekordne vikerkaar,
kuid vahest nagu üksik saar.
Sa oled pliiatsiga tehtud joon
ja jagad kõigiga, mis lood.
Aasta algab....
Aasta algab talvega,
pakase ja lume hangega.
Välja minnes soojalt riide,
ei siis pärast nohus piinle.
Kätte kinnas,pähe müts,
särke selga rohkem kui üks.
Ümber kaela sallgi sea,
ei siis tervist alt sa vea.
Ära pikalt väljas ole,
varsti tuppa tagasi sa tule.
Tuppa tulles võtta sooja jooki,
vanaema küpsetatud kooki.
Nii saad kevadele tervelt vastu,
ei see haigus su kaela lasku.
kiirteed
eraklikkus esiviiul
hingesopis viise piilub
poognaid mitmeid sünnist saati
mōned terved mōned praoti
häälekad ja vaiksed nad' ki
salme mitmeid elulaulul
kiirteed siin ja neid on palju
rännakud ja varjupaigad
valgusallikate salud
mina vormi määratledes
vōrdleme ja vōōraks jääme
sisemine vōidutasu
vaikus ürgses mina orus
täiskuuöö
täiskuuöö ja tuul tōuseb tormiks
päev kōigub kui merepeal paat
vihmavaling mis öö üle kallab
oavarrest kui sajatab ta
päevpäevalt kōik polegi vennad
ülesalla viib rada mu teel
pole teada kuhu samm astub kanda
komistusi on alati ees
sōbraks saama pean kuuga sel päeval
valituul saatjaks vihmade voog
meelekindlus mis uhutakse märjaks
endas endiselt enda eluloos
Elutõde
Ma ei talu seda maailma, neid pingeid
See hävitab kõik, mu viimsegi hinge
Unistused võimsad, ilusad ja suured
Kuskil maailma otsas nende juured
Pole jõudu
Olen täiesti nõutu
Nurka surutud - murest murtud
Kui vaja, pole kedagi
Ütlevad " Pole su elul häda midagi "
Nad ei tea minust kogu tõde
Ütlevad lihtsalt, et ma veidi peast sõge
Keeravad pehmelt öeldes selja
Hiljem mõtlevad - miks hääbun, inimesi pelgan
Ma ei salli valet, vassimist, valskust
Inimeste osas ei kaota valvsust
Andes endast kogu väest kõik
Vedades eluga agaralt köit
Ometi ei vii pingut .....
Tüdruk
Seisis kivist kollane maja
vaiksel tupiktänava nurgal.
Sinna linnakära ei kaja
istus aknal üks tüdruk kurvalt.
Mōtles tüdruk,et kell on veel vähe
ja taevas pilvedest vaba.
Sättis punase kübara pähe
ning läks välja jalutama.
Tundis tüdruk end ōnnelikult
nōnda kōndides taeva all.
Silmis särasid naerukillud,
kaelas sinine siidisall.
Ōhtuks päike mäe taha kadus
taevalaotus sai tähti täis.
Tüdruk kōndis nüüd unenäoradu,
kus Ta maailm veel ilusam näis.
Kus elad seal õpid
Kui lapsed elavad....
kriitikas, õpivad nad hukka mõistma.
vaenulikkuses, õpivad võitlema.
naeruväärsuses, õpivad olema kartlikud.
häbis, õpivad tundma end süüdi.
sallivuses, õpivad olema kannatlikud.
julgustuses, õpivad olema enesekindlad.
kiituses, õpivad olema tänulikud.
õigluses on nad õiglased.
turvalisuses, omavad nad usku.
tunnustuses, meeldivad nad iseendale.
heakiidus ja sõpruses,
leiavad nad maailmas
ARMASTUSE!
Analoogiad
Ma olen päiksekiir,
mis näitab väiksele, kus läheb piir.
Ma olen autorool,
kel suunaks ülikool.
Ma olen vihmapiisk,
kes ujuda võib vastuvett kui kiisk.
Ma olen pehme pall,
nii pehme, nagu vanaema kootud sall.
Ma olen kahekordne vikerkaar,
kuid vahest nagu üksik saar.
Ma olen pliiatsiga tehtud joon
ja jagan sinuga, mis loon.
sisustus
sisendan
sisestan
endale et
ei vaja su lähedust
luubi alt otsida tuukrina
süvasügava
pelguvat
vähendust
las jäävad alles mu
härmased suved
ja külmutav-
küllased tagasihoidlikud
talved
suurte villaste sallide
pehmendav-
soojade kallide
palumata palved
kaisuloomade salved
sest võibolla
omavad kunagi need
veel tähtsamat
tähendust
Sanya