Sõnale samm leiti 446 luuletust
veel mõni samm Pessoa kannul
kolm kõige odavamat
võisaia klaas kuuma teed
oli mu igahommikuseks eineks
lõunaks linna kõige
odavamas söögikohas supp
kevadeti praetud tindikala
olin armund luule hullemini
pähe hakkas kui vein
kuulasin tunde sillal sadamasse
tulevate ja minevate
laevade bassihäälseid vilesid
roostetanud kettide
krigisemist ankrute hiivamisel
pilk peatumas kaua
vahimadrustel tekil
kes ärataks nüüd mind enam
selleks magamast üles
05.05.2022
Rahulolematu
Tunnen kevadpungamõlkeid
tädi eLli luulelohus
kõlab kirkaid naerukõlkeid
homses praegu külmund rohus
Täditt alatasa vaevab
oleluse rõske raskus
äraolemises kaevab
sobrab tuleviku taskus
Närib hiirekõrvaootus
järve jäässe hilju augu
leiab unenägude seest sootuks
vastselt tärganud küüslaugu
Kahetsuse kaim on kange
suvi sõrmed ulatab
tunded säetud talihange
puhtaks poriks sulatab
Suve põhja hetkesoojust
surub sügisesse lumme
vihmailud saanud hoo just
hüüab talve vaikseid samme
Kalla armastuse viirust
kõrtsmik veel üks pilgen toober
kümme k .....
Vabanemine
Taas võin laulda
rõõmu tunda
täiel rinnal hõisata
puurist pääsend linnu kombel
vabadusse lennata
Rikkust, vara mul ei ole
mille otsas istuda
sestap vähemgi on mure
pole tarvis säutsuda
Taas võin hõlmad lahti lüüa
sügavalt sisse hingata
mõtetele voli anda
kindlal sammul astuda
Pühamaa
On's iga ilus tuba
püha ruum?
Samm tihti otsib pinda -
külm, ei kuum...
Silm sageli seab silda
üle vee,
kuid hoopis palju kaugemalt
käib tee...
Kus pesa teeb siis pühadus
Maa peal?
Siinpoolsus kohal on
ehk mujal, seal?
Ports priiust äkki enne
luua vaja?
Eesminejad vast valin'd
vale raja...?
Maa ise teab,
mis omal' pühaks peab!
Sa, inimene, osaled,
kui veab...
Kui usaldad, et Maa
on pühamaa.
Nii tarkadega
eksida ei saa.
/Mari*Uri/
Kihlatu
Õppisin, et vahel pole vahet,
on puudutus käel külm
või hoopis hell,
kas hindan sinu omadust
või tahet
või seda, mida lasub südamel...
Ehk seda, mis on varjul südamel.
Õppisin, et tihti
pole vaja
venitada kummi, kuni puruneb
unistusi,
mida hoitud kaua,
sest mõni asi niigi ununeb...
Jah, mõni asi niigi ununeb.
Õppisin, et sinu hoolde jätta
võin vabalt oma
lugemata lood
ja sammumata sammud,
mis mu hätta
sattununa kohale sa tood...
Mu üksi olles kohale sa tood.
Õppisin, et kitsaks jäänud rada
teeb käänakutes
pöörde millalgi -
ning avarust saab
.....
Minu laul
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu mõtted minu suul.
Hanekesel hane jalad,
aol ning ehal oma loit.
Oma tunne igal kehal,
igal vaimul oma toit.
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal…
Mitu haru elupuul!
Igal armul oma sarm,
igal sammul oma king.
Oma värin igal haaval,
igal punktil oma ring…
Igal lapsel oma hing!
Kaselehed kase otsas,
vahtralehed vahtrapuul.
Tammetõrud tamme oksal,
minu süda minu suul.
/Mari*Uri/
Kevade rüpes
Linnulaul mind äratas
vara ülesse,
aknaavast puhus sisse
soe tuuleke.
Päikesekiir tuppa tungis
otse südame,
rõõmuhõiskel püsti tõusin,
unustasin aseme.
Hingest kartsin ilusat päev
ära kaotada,
paljajalu, kergel sammul
jooksin kevade rüppe ma.
Lapsemeelselt ringi keerleen
kaunis kevades,
lahti lasen muremõtted,
ei lahti lase hingest kevadet.
Õhtu vanalinnas....
Kodunt välja ihkas hing….
Polnud ammu kuskil käinud…
Pintsak selga, jalga king….
Minutiga olin läinud…
Mõtlesin siis kuhu minna…
Hõrku maitseid nõudis kõht…
Seadsin sammud vanalinna….
Klaariks pea lõi värske õhk..
Kaunid kohvikud ja baarid…
Voolab vein ja maitseb toit…
Aega veetmas õhtu staarid…
Käib pidu kuni tõuseb koit…
Kaasaks juhtus veetlev neidis…
ilus meik ja hõrk parfüüm…
Kaunis neiu roosas kleidis…
Hingele kui hea ensüüm…
Mõttes kandsin neidu süles…
Kas ma rahuldust sest sain?...
Ehmatasin voodist üles…
Kõi .....
Kevad seab samme
Türilt hakkas tulema
laiali end laotama
ilu kõikjale pilduma
lillelise kleidiga kevade
Päike kuldne taeva all
järel tuli tal
kevadele kaunile
saatjaks linnulaul
Ojakene vulisedes
rajab kevadele teed,
varsti, varsti näha saame
kaunilt ehitud kevade alleed!
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!
Kodu kallis
Juba tuttavat linnukaulu kuulen,
terve kodutee ta saadab mind,
oja vulisedes lookleb,
metsaveerel valgete ülaste pilv.
Igal sammul tunda kodu lõhna,
mis hingele nii armas on-,
kodu, sulle vastu tõttan,
sinagi ju ootad mind.
Mul andeks anna,
kui jäin kauaks ära
ja koduvärava kriiks
ei tervitanud sind enam.
Mul mure südamel oli kogu aja
ja hing vaevas, mu kodu,
sinu pärast sest ajast,
kui läksin.
Kuis võiksingi kodu jätta
ja meelest ära minna lasta
oma kodu kallikest,
või unustada ära kriiksuva värava kõla,
mis koju tulles sind lahkelt tervitas.
Kevadine tunne
Sammal lume alt on vabanemas,
linnulaulu kostub metsast rohkem,
lehed okstel pungumas on juba,
kevadine tunne hinge laskem.
Lumikellukesed varsti väljas,
lehetipud paistmas mulla seest,
märtsikellukene ennast aias
sirutamas välja maja ees.
Päike Sinu punapõski paitab,
tuul on jahe, ei Sind sega see,
nõnda varakevad ennast näitab
ööde külmas, härmatise sees...
- Tarmo Selter -
2024
Kevade saabumine
Primadonna Kevad ootab oma etteastet,
daamile kohaselt teeb ta seda väärikalt.
Tunnike iluund ja pits peenemat keelekastet
ja juba astubki ta nõtkel sammul lavale.
Ei taha vaibuda aplaus ja tormilised hüüded
on publik nagu sulavõi ta ees.
Suht lootusetud primadonna püüded
ei alata saa kontsertkava veel.
Kuid lõpuks nagu paisu tagant valla
pääseb kevadiselt värvirikas hääl
laskub valitseja trepiastmeilt alla
taustaks suliliste sulnis ühendkoor.
tri:nu
