Sõnale sammud leiti 127 luuletust (pop)
RAAMAT
Kui on ära läinud vool,
Köögis pottis suland sool.
Võta kätte raamat sa,
Hakka, aga lugema.
Raamatus võid olla tippkokk,
Raamatus võid olla kuldnokk,
Raamatus võid olla tume sokk,
Raamatus võid olla lobamokk.
Targaks saad kui palju loed,
Varsti sul on omad moed.
Tarkust koguma sa pead,
Kooli poole sammud sead.
Rutiin
Iga hommik sama jama,
vaja üles tõusta vara.
Sammud kooli poole seada,
valemeid on vaja teada.
Päike juba kõrgel taevas
kui mina ikka unes vaevan.
Miks küll kestab kool nii kaua?
Ega keegi pole rauast.
Pärast kooli paha olla,
pea valutab ja käsi väsind.
Väsimus mind on surund alla
kuid oma rõõmu ma ei varja.
Aga pole hullu!
Ehkki väljas juba pime, jätkub kodus õppimine...
© Peeter Hansen, autor.
vaikus on muusika
Armastan vaikust
loon sammude muusikat
kuu laulab unele
kas sa ei kuule?
kesk mahajäet paiku
kui eksinu luusin ma
lagunend treppidel
tantsivad tuuled
kitarrikeel heliseb
viimaseid viise
vaikuses laulule
järgnemas laul
pakane aknale
õhkab deviise
higiseid pisaraid
suitsemas saun
vaikin. sest armastan.
ütlen. sest tunnen.
ideaalsuse armastan vaikuses unne.
Heliriin Puistamaa
Suvepuhkusele!
Näe, kevad lehvitab, teeb pai!
Soe päike suve algust teatab.
Meil kolmas aasta otsa sai -
kõik õppetööga seotud peatab.
Taas õpetaja jagab mappe,
neis te enda tehtud edusammud.
Ka emmed koristavad kappe –
sa kärsitusest trepil tammud.
Nüüd aeg teid suveteele viib
ja päike pruuni jume annab.
Toob naeru näole kirjutiib
kui tuul ta maasikale kannab.
Aeg edasi kuid ikka rühib
ja sügis piilub õunapuul,
tuul sügislehed kokku pühib
me kohtume taas naerusuul.
Kord kohtasin ma Inglit
Kord Ingel oli puudutanud mind,
Ma tundsin soojust, hoolivust ta poolt.
Ta justkui küsis - mis on su elu hind?
Kes on see - kellest Sina kannad hoolt?
Siis vastasin ma Inglile, mis mind
On kõige rohkem õnnistanud teel,
Et olen elanud, kui vabaduses lind,
Et Kalli inimeste kõrval on mu meel.
Mis on see elu hind - kes oskab teada?
Kas avastamist unustatud veed?
Siis tuleb lihtsalt sammud õigeks seada
Ja Ingel lausus - kerget Sulle teed!
Tiina Klemets
Merekohin
Merekohin mu kõrvus,
Need kerged sammud liivas,
Ja meie südamed põksumas võidu,
Tundes kaotusest kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need rasked sõnad huultel,
Ja meie silmad pilgutamas võidu,
Tundes võidust kahjurõõmu.
Merekohin mu kõrvus,
Need hellad puudutused kätel,
Ja meie sõrmed higistamas võidu,
Tundes hüvastijätust kahjurõõmu.
lapse EMA
Oled parim ema - kas ise seda üldse tead?
samuti kui kuld on pilk mis tema silmis näed
samuti kui süda soojad on su käed
kui hellalt silitavad oma tibu pead
Oled elu talle andnud
vaid seda kaitsnud hoidnud
lohutanud nukraid nutte
lugenud rõõmsaid unejutte
Oled tema kaitseingel
paistku sulle virmaliste valgus
ei see ole lõpp või algus
vaid teekond mida sammud
Nähtamatud Võlad.
Taevas on täna nii kaunis ja sinine,
aeg on juba küllaldaselt hiline.
Kuid igatsuse sunnil ritta sean sõnad,
et tasuda tasumata nähtamatud võlad.
Võlad, mida pimedast nurgast häälekalt mööndi,
et lõpuks seadma sammud pean õigesse vööndi.
Kas vaevudki iial neid hoolega valitud ridu lugema,
midagi vastama või üleüldse sellele mõtlema.
Sellele mõeldes hakkab taaskord ahastus hinge pugema,
hoolimata tungivast tahtest, ei hakka ma midagi ütlema.
Kuid siin, sügaval sisimas ma seda enam ei talu,
ma lihtsalt ei suuda seda enam kannatada.
Südames lihtsaks ja odava .....
Kõrbes
Sammud silmapiiri poole sean
see on mõttetu,ma tean
kõnnin ikka,tasapisi
ma soovin näha virmalisi
Mööda jalalälgi astun
sammu pidadagi katsun
keegi ennegi on läinud siit
need jäljed on mu ainus viit
See keegi kes siit enne läinud
kaugel silmapiiri taga käinud
Kas ta leidis virmalised?
Enda hinge lunastused
Nüüd on kahed jäljed maas
mõttetult siis kõnnin taas
kõnnin ikka,tasapisi
ma soovin näha virmalisi
Kaltsunuku luuletus
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema pehmed sammud, nagu peakski olema,
tema hoolas pilk, nagu
tubli põllumees,
toimetamas-talitamas, põll ees.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema vilkad vardad, sõrmed
valmis õmblema,
tema aus nägu, ninal prill,
nagu kõige armsam krokodill.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
mulle ammu kunagi pani nime tema -
ja nüüd ma olen isegi
nagu vanaema...
Väga kena!
Leenu.
/Mari*Uri/
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Tappev armastus
Haiglane armastus haiget teeb
ja veri soontes kuumalt keeb,
sest mees, kellega end jagada tahan,
jättis mind juba ammu maha.
Sealne tunnete vool,
mis tundsin end tapvat.
Kõik, mis vajasin, oli vaid su hool.
Ei uskunud, et see armastus mind tapvat.
Külmal põsel pisar soe;
langeb alla mööda külma keha,
mis tuim, kuhu ükski tunne ealeski enam ei poe.
Ootan kärsitult, millal saabub eha.
Sa tuled enne eha - katsud - kalk,
tunned, et oled süüdi, kuid siiski…
kuuletud - lähenevad mingid sammud…
Eha saabub ja me lahkume koos.
Sinu kõrvale jääb keha .....
Süda mu rinnus
Süda mu rinnus kui külmunud lill
sõdadest räsitud väsinud maailm,
ühiskonna identsed sammud
on meid hävitanud juba ammu.
Tume ja kartustäratav öö
su siit ringist välja lööb.
Jalgeall olev kivine maapind
näitab, et siiski, sul on veel hing.
Sa end kaitse, tee, mis vaja,
sest meie inimhingedena
alustasime seda sõda inimkonna
ja Maa vahel.
Eemale lükatud
Aidata vaid tahtsin sind,
hindamatu on su hind.
Tahtsin näha silmis sära,
aga armusin ma ära.
Tundnud seda polnud kaua,
üles kaevasid mu haua.
Kuhu matsin õrna poole,
Armastuse ja kõik hoole.
Armastada ma ei suutnud,
ei usaldanud ega lootnud.
Minujaoks sa liiga hea,
sammud eemale nüüd sea.
Ja keera ära oma pea,
muidu teen ma jälle vea.
Olen ammu surnud seest,
vajad tundlikuma meest.
Kihlatu
Õppisin, et vahel pole vahet,
on puudutus käel külm
või hoopis hell,
kas hindan sinu omadust
või tahet
või seda, mida lasub südamel...
Ehk seda, mis on varjul südamel.
Õppisin, et tihti
pole vaja
venitada kummi, kuni puruneb
unistusi,
mida hoitud kaua,
sest mõni asi niigi ununeb...
Jah, mõni asi niigi ununeb.
Õppisin, et sinu hoolde jätta
võin vabalt oma
lugemata lood
ja sammumata sammud,
mis mu hätta
sattununa kohale sa tood...
Mu üksi olles kohale sa tood.
Õppisin, et kitsaks jäänud rada
teeb käänakutes
pöörde millalgi -
ning avarust saab
.....
Hingeunelm
Kui oma käe sa ümber minu sead,
röövib see minult silmapilkselt pea.
Tahan suudelda sind koheselt
või hoopis suurelt ja loheselt.
Sinu nägemine - see on unelm
ja mu põskedel sirab punelm.
Oled mu vastu nii hea,
muudkui sammud looja sea.
Sinu puudutused lõõmavad mu kehal
ning mu huultel kenalt.
Need kohad on mulle pühad,
mida sina ainult sügad.
Sina oled mu peremees
ning minu vere sees.
Sinu lõhn lennutab mind meeltesegadusse
ja siis jälle sügavatesse merelainetesse.
Pean pöörduma tagasi reaalsusesse
ja pühendama end geniaalsusesse.
Sina .....