Sõnale segadus leiti 100 luuletust
Suure segadus-meeletu igatsus
Minu sees on suur segadus
suurena laiali tunnete väljal
Killud hetkedest puistatud
ümber minu- osad neist on ka Sinu...
Osad neist on ka meie
ja see kõik segi paisatud sai eile
kui läksin ära, suur õnne mu sees
kuid ajaga muutus see pisarate veeks
ja ma ei leia rahu, sest astusin tunnete vastu
kuigi oleks tahtnud olla hoopis siin...
Ajas, majas, sinu olemise kajas
Lõputult kümmelda tunnetes
lõputult hoida embuses...
Minu sees on segadus ja see ei lähe niisama ära
Kuid selle varjus kõnnib igatsus
meeletult suur...ja nüüd kõik sajab
Sajab vihmana alla, nii aknalt k .....
segadus
Puhas segadus
Mõte kinni jooksmas
Mõistuse lagedus
Tundes pisarat jooksvat..
See tunne on raskeim
Mida suutnud tunda olen
Ah, minna sel laskem..
Vahet ju pole.
Aega sellest üle saada-
loodetavasti aega mul jätkub?
Eks hiljem, kunagi vaatan
Lihtsalt tahaks minema
Ja kähku.
Sõda minus eneses
Iga nädal, päev, tund, minut-
ma pean võitlust iseendaga.
Annan endast küll parima,
Kuid ikka kaotan neid lahinguid.
Mu peas käib sõda, mida keegi teine ei näe.
Justkui sõda iseendaga, aga vaenlasteks on hoopis- hirm.
Hirm ebaõnnestuda, olla hukka mõistetud, läbipõleda.
Liiga tihti selles nähtamatus võitluses, võidab hirm.
Hirm, et ma ei saa hakkama, muudab mu keha võimetuks, halvatuks.
Hirm ei luba mul proovida.
Ja pärast kaotatud lahingut tuleb-
Süütunne ja kahetsus.
Et ma ei proovinud, et ei kasutanud aega targasti.
Ma olen selles sõjas juba haavata .....
Mõtte piin
Mu mõte kisub ikka sõtta,
nii päeval, kui ka ööl.
Ta unenäoski ringi kondab
ja piinab terve öö.
Uudised kõik täis on sõda,
vähe kuuleb häid.
Maailm aina oigab ägab,
mõtted hulluks läind.
Kuid ma siiski mõtteid kogun-
kannatlikke, häid...
Püüan endas leida rahu,
kuigi see nii raske näib.
Mõte
Ühelgi mõõdetaval kiirusel peale järele ei jõua
sabast saab kinni ehk haaratud, kuid kätte muud ei jää
järsku on hoopis nii, et endalt me liiga palju nõua?
oma suurte ootustega unustame väsinuks töötatud käe
Mõtted laastavad maad kui raevukas keeristorm
kiskudes lahti varem kokkulapitud tervikud
lihtsam küll oleks, kuid alatihti puudub neil kindel vorm
segapuntra ja selge pildi vahel seisavad kõrged tihnikud
Mina...Tema päikesekiir...
Ta kannab mind kukil,
võtab mind sülle,
kiigutab nii, et lendan ma.
Nätsu närides keelab magama jääda,
õhtul üksi ei luba mind välja.
Haigena keedab ingveriteed,
ennem ekskursiooni,
loeb sõnad peale.
Ostab vile, juhul kui...
metsas ma peaksin kaduma.
Ükskõik kus olin,
häda küüsist ta säästis,
päästis mind.
Päikesekiir, valgus tunneli lõpus,
lootus...
kuid üks moment ta pillab mind.
Usaldus kaob. Valgus kustub.
Ma ei ole enam osa temast.
Kes ma siis olen?
...
Kuhu kadus see naine?...
Kuhu kadus see naine...
Kes hinge kinni hoidis,
kui paps mind kiigutas?
Seesamune, kes lasi minu pisaraist,
enda särgi üle valada.
See, kes suhkruvett tegi öösel...
kell kolm.
Kuhu kadus see eevatütar...
kelle dubleerija soovisin,
iga hinna eest olla?
Iga inimhinge silmad ruumist,
talle olid suunatud.
Kuhu kadus see naisterahvas...
kes sünnitas mind?
Kes toitis, hoidis ja armastas?
See naine, kes valsi sammud,
mulle õpetas...
Nüüd temast alles jäänud...
vaid elus kest.
Tükkideks portselan, mis vajab...
liimimist.
Liim või mitte, kas ta...
nüüd jääbki ka .....
Tige tuul
Tige tuul
Sul tigedusevõru suul
tuuseldad kõik lehed puudelt
ajad mere raevule
puid kisud juurtpidi ülesse
Tige tuul
Sul tigedusevõru suul
rebid pilvi kokku-lahku
sunnid äiksel müristama
päikest pilve- luku taha
Tuul,tuul
tige tuul!
Küll tuleb teine tuul
kel naeruvõru suul!
Oi raisk, soomlased
Eestis on uued sakslased
nad äri ajavad ja siin suvitavad
selleks põhjanaabrid soomlased
kes turisti nahas tulevad;
toovad palju raha
ja investeeringud ei tee paha
aga mõnikord neid kohale ei taha
kui põdrad jätavad oma jälgi maha;
restoranid töötavad täistuuridel
et teenida neid, sest on privileegi
põtra ülal peeta on stressil ja väsimusel
suve nii ei kujutanud ette keegi;
ja soomlast on igal pool!
isegi randa on raske saada
olgu nad arengust meist eespool
aga eesti keelt ei viitsita õppida;
ma tean, et nad toovad sisse pappi
aga massiline kohalolu ei ann .....
Olen vist vampiir...
Ma tean, et mu elus ei ole kõik hästi
Ning ma tean et mu elu on risti rästi.
Ma tean, et teiste inimeste verd ei sööda
Ma tean, et ma pean käima katuseid mööda.
Ma tean, et armastus see jäi ammu mu elust maha,
Ma tean, et enam keegi mind niikuinii ei taha.
Ma tean, et tööd mul mõtet teha pole,
Ma tean, et mu ööd kirjeldab vaid sõna kole.
Ma tean, et kõik mis inimestele teen on vale
ja ma tean, et see on lihtsalt hale.
Ma tean, et alati mu tegusi jälgivad kassid,
Müsteerium vaid see, miks sina seal passid?
nädal
mida ma kyll otsin
kuhu ma kyll pyrin
õhust ei saa kulda
ja tyhjast see ei alga
päevast päeva
aina maha jään ma
tahaks näha veidi vaeva
et saada kätte vähemaltki midagi
yyratust rahataevast
päevast päeva
kuulan teisi,
et ennast tappa
nad ei näinud vaeva
aga ikka juurde annan neile seda aega
minu omast, mida raiskan
aga äkki nyyd?
Äkki siit?
Äkki uus leht
Paljastab kõike ja räägib edasi
Või jään ma?
Aina sedasi…
-Reijo Roos-
2019
Ma ei tunne end nii, nagu varem
Ma ei tunne end nii, nagu varem.
Pole ärevust enam mu sees.
Ma kui vaataks, mis tuleb ja läheb.
Ma kui teaks, mis ootab mind veel.
Aastad need mööduvad ruttu
ja varsti kõik lõppenud on.
Ma ei hala, ei aja ma nuttu.
Ma vaid mõtlen, mis oli, mis on.
Kõik mu teod, kas õige või vale.
Kõik mu aastad, mis raisku on läind.
Need mu lõputud, mõttetud valed.
Need mu sõnad, mis kaugel on käind.
Asjad, mis nägin ma ära
ja kõik tunded, mida tunda ma sain.
Kõik see jutt, see oli vaid plära.
Vaid üks asjatu, valelik laim.
See on jama, sest olen veel elus
ja palj .....
Enam ei tea mis on õige mis vale
Läbi uduste aknaraamide
läbi härmatund puuvõrade
süttivad esimesed tuled
tuhandete majade akendes
Nukrate kolmkõlade
segaste sõnade saatel
häguseid mälupilte sirvides
tuled veel tuld paluma silmad vees
Ja ma olen jälle astund
samasse vanasse auku
Ja ma olen jälle lasknud
kaevata lahti vanu haudu
Ja ma olen jälle ahtund
lahtund süü süütuse kaudu
Ja ma polnd jälle lahkund
vaid lasknud end panna raudu
Nüüd enam ei tea ma
mis on õige mis on vale
ainus mida tean ma on
et sinul puudus tahe
tahe minna sinna
Kuhu sinna?
Sinna pahede pihilinna
linna kus .....
