Sõnale segadus leiti 117 luuletust (pop)
HÜVASTIJÄTT?
ÄRA LASE MUL MINNA!
ARMASTUS ÜHA MUS PÕLEB
EHK PÄÄSEN SU SÜDAMELINNA
KUID PRAEGU MU ÜMBRUS ON KÕLE
ÄRA LASE MUL MINNA!
SU TUNNETEST POLE VEEL VILLAND
POLE TAGASIPÖÖRDUMIST SINNA
KUI KATKI ON ÜHISED SILLAD
ÄRA LASE MUL MINNA!
HOIA KAELAST MUL KAHE KÄEGA, KUULED!
JA SUUDLUS PITSERIKS VAJUTA SUULE
ÄRA LASE MUL MINNA...
ÄRA LASE MUL MINNA!
MU MÕTTED ON MINEKUVALMIS
KUID KUI LASED MUL MINNA
SIIS POLE EI MIND EGA SIND, MU KALLIS
ÄRA LASE MUL MINNA...
Mõte...
Ma mõtlen ja mõtlen
ja mõtlen kuni mõttes,
tekib mul mõte
mis asub mu mõttes.
Siis jälle ma mõtlen ja
mõtlen kuni mõttes,
kadus ära mu mõte
mis asus mu mõttes
Nüüd mõtlen ja mõtlen,
mis asus mu mõttes.
Mis kadus mul ära,
nii ruttu ja vara
autor:Anna-Maria
Uni
Ühel ööl ma nägin unes,
Kuidas jänes värvis mune.
Värvis pintsliga sips ja sops,
Lõbusalt takti lõi sabaots.
Värvis punaseks, kollaseks, lillaks,
Äkki ühe neist maha pillas.
Muna vastu kivi potsas.
Ehmusin. Uni sai otsa,
Segaduses ärkasin.
Laual märkasin
Just neidsamu kirjuid mune,
Mida jänku värvis unes.
Tasakaal
See pole üldse raske, vastupidi –
sa tunned või ei tunne, lihtsalt tead
et tahad olla vahel hästi ligi ja
unistada, tunda ainult head.
Ei ole tarvis mõelda, karta ette,
et mineviku hirmud, tehtud vead
taas tulevad ja põhjatusse vette
sunnivad sind pistma oma pead.
Su kartused ei ela minu hinges,
ei leia minult halastust, ei luba
tulla, petta, piirata su mõtteid
et sinule jääb akendeta tuba.
Me liiga palju mõtleme ehk ette,
et kes võib saada haiget, kuidas, palju
see´ asemel, et püüda seda hetke,
kus õnn ja rahu lämmatavalt valju.
Kui segaduses oled, .....
Täbarad lood
Olen maha jäänud oma rutiinsest argipäeva elust
Ei suuda loobuda enda heast sõbrast - lelust
Hetkel küsin endalt, kas näen ka helget lõppu
Või olen sunnitud minema oma pahega igavikku
Vihkan oma käitumist, mõtlemist, tegutsemist ning
Seda, kui mitmeks killuks on purunenud minu hing
On teada tõsiasi, et olen rumal, nõrk ja ennasttäis
Ei suuda lahti öelda nendest mõtetest, mis on peas
Kas kuskil vedeleb veel elu elamise käsiraamat?
Mina oskan elada vaid igalt poolt leides draamat
Pole mõistust, pole jõudu, tahet - mitte midagi pole
On valu, on mustad toonid, on maa .....
segadus
Puhas segadus
Mõte kinni jooksmas
Mõistuse lagedus
Tundes pisarat jooksvat..
See tunne on raskeim
Mida suutnud tunda olen
Ah, minna sel laskem..
Vahet ju pole.
Aega sellest üle saada-
loodetavasti aega mul jätkub?
Eks hiljem, kunagi vaatan
Lihtsalt tahaks minema
Ja kähku.
Armuke
Üks varjatud pilk
Ja teeseldud reaalsus
Üks hiline suudlus
Ja kaotatud teadvus
Üks ühine kirg
Mida lihtsalt ei peata
Üks üksindushirm
Mida ette ei teata
Üks loobumispüüd
Ja kasutu tõrksus
Üks ahhetushüüd
Ja mõistuse nõrkus
Üks sõprusemärk
Veel üks janune suudlus
Seljast libisev särk
Nönda valelik truudus
Üks valgenev päev
Ja ühised lepped
Üks segadusmäng
Ja kaduvad hetked.
Hingeunelm
Kui oma käe sa ümber minu sead,
röövib see minult silmapilkselt pea.
Tahan suudelda sind koheselt
või hoopis suurelt ja loheselt.
Sinu nägemine - see on unelm
ja mu põskedel sirab punelm.
Oled mu vastu nii hea,
muudkui sammud looja sea.
Sinu puudutused lõõmavad mu kehal
ning mu huultel kenalt.
Need kohad on mulle pühad,
mida sina ainult sügad.
Sina oled mu peremees
ning minu vere sees.
Sinu lõhn lennutab mind meeltesegadusse
ja siis jälle sügavatesse merelainetesse.
Pean pöörduma tagasi reaalsusesse
ja pühendama end geniaalsusesse.
Sina .....
Kust sa tead?
Kuis oskad sa leida neid ilusaid sõnu,
mis toovad mu hinge rahuldust.
Kuis tead, millal vajan ma neid,
sa oled ikka tõsiselt hea leid.
Meelte segadus
Lubasin sind küll unustada -
kuid ei suuda.
Mul on küll uus,
kuid ma ei armasta teda.
Mida teha edasi?
Kas minna tagasi?
Elada edasi?
Küsimustele ei leia ma vastust.
Ehk aitad?
Vaevalt -
sind ei huvita see tühine plika.
Kuidas panna sind huvituma?
Mis peaksin selleks tegema?
Kuidas toimida?
Armastan sind -
kuid mitte nii palju., et sust loobuda.
Vihkan sind -
kuid mitte piisavalt, et sind tappa.
Kuidas mul läheb?
Tunnen, et olen midagi valesti teinud
Pole isegi Temalt vabandust palund
Lauseread olid hingest tulnud mõtted
Kuid kas olid need alatud võtted?
Tahtsin Talle mõtteavaldustega heameelt teha
Vähemalt ei peegeldanud antud kiri viha
Kas peaksin oma mõtted võtma tagasi?
Ja edaspidi olema nendel teemadel vagusi
Praegu pole ma suuteline mõtlema muule
Nagu näha on valmimas peagi luule
Millegi pärast on sisemaailmas mul endiselt raske
Kas olen liiga palju vastu võtnud riske?
Miks pole ma lahti saanud pingest?
Mõtted Temast olid tulnud ju siiralt hingest
Enam pole tarvis .....
Kalleim ravim
Ühel suvepäeval mu pilk jooksis su ilu karile,
kiilus kinni kui uks, mis enam kunagi ei avane.
Jälgides sind nagu tummahammas, seistes keset teed,
minust möödusid minutid või hoopis tunnid olid need?
Ei tea, ma üldse ei mõista, mis minuga toimus,
alles loidu eel reaalsus koitis ja mu pea toibus.
Tundsin taas valu, mis sind nähes olematusesse taandus,
nüüd kui rändtirtsu parv viljale ,mu hingele, ta maandus.
Kuidas tiirlevad probleemid ümber mu pea, kui raisakotkad nad nokkimas mu masendusest kõdunenud liha,
varsti, üsna varsti, kui nad lõpetavad oma sööamaa .....
Tee armumisest armastusse...
Segi ajasid mu pea,
nüüd segadus mus valitseb.
Öised tuuled, tormid
mõllavad mu sees.
Ütlesid, et igatsed,
tahad jälle kohtuda!
Keerlevas intiimsuses
emmata ja suudelda!
Kuid ei tõsist peitu selles.
Midagi ma mõelda või,
ainult mängult kestab see.
Kuni mängu...
Jätkub veel!
Ruumist ruumi
Hinge ei mahu
see tühjus ja valu
See kurbus, mis nakatab.
Ja ometi eile
su süda veel õnnest pakatas.
Sa käid ruumist ruumi
kusagil paigal püsida ei suuda
Võid ju end lõhkuda -
ulguda, et ulatub kuuni.
Kuid su ümber ja su sees
vaevalt, et midagi muudab.
Sa võiksid näha
seintel oma verd pritsimas
ja mitte välja teha
surmast, kes sind ootab ja irvitab.
Või tunda kaela ümber sõlme
mis järjest rohkem pingul
Kuid sa viibutad sõrme
ja hüüad:"Kuradile mingu!"
Sest ükskord täituvad toad
ja seinad ja kõik need pildiraamid.
Ja ka Kõigevägevama .....
Ühel ööl tähtede all,
Maad kattis esimene hall,
Mere kohin kõrvu puutus,
Siiski oli millestki puudus.
Oli see hellus ja hool,
Ehk mõistmine või Validool?
Täpselt enam ei tea
Kuid seal kaotasin ma pea.
Ta jäi nende mändide alla,
Ja rannaliivale,
Su käte vahele ja
Sinna, pargi rajale.
Lootus
24.11.14-( valmis 2.12.14 „Lootus“)
Väljas sajab lund
Ööselgi enam…ei tule und.
Mõtlen, kas me
Kohtume veel.
Petta meid võib
Illusioon uuest nii heast
Iial ei tea, mil taas
Sa pettuma pead!
Ref: Fööniksina tuhat tõusta
Ei tea, kas suudaks ma veel
Soovin jääda su juurde,
Kui vaid saaks, aastateks veel.
Kõnnin nüüd rajal,
Kus Su õlga enam ei vaja.
Särav täht taevas on veel,
Loodan, et taas ristuvad me teed.