Sõnale sein leiti 271 luuletust (copied)
Tulipunane vihmavari
Kui kõrgel olid lauad ja laed,
Kui lähedal oli päike,
Kui lähedal taevas,
Kui kaugel aed
ma olin väike.
Olin väike,
kuid ihkasin juba
rohkem kui nukku ja
nukutuba, rohkem,
kui pildivihku pihku,
rohkem, kui linnukest
pihku, täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem, kui tooreid
tikrimarju, rohkem,
rohkem, kui midagi muud
ihkasin, oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos, tõesti
mu südame ligi, mu kaenlas,
mu süles, kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase .....
EKSTAAS
On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks
su ees siis kuristikud käänduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
ü
MAALIJA LÕVIPUURIS
Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist,
pilk purjus lainetava laka toonis .....
Hämar linn
1.
Talv. Koorub hämaruse hallis siidis
Bulvaari valgeist käsivartest linn.
Käib telegraafi traate pingul niidis
Kui kandlel tuulesõrm. Ma kuulatin.
Ju kostvad sekka auto kontrabassid
Ja saanikelle rõõmus tamburiin.
Reas rügemendid: hoonte hallid massid,
Silm silma vastu seismas nende vall,
Ning nukralt vaatvad ärklite grimassid.
Kuldkupli õhku heidet läikiv pall
Vaid kumab nõrgalt nagu tuhmund päike,
Ja doome õlgu mähib udushall.
Aeg-ajalt helbetab; kuis lume läike
Kui vahtu kandvad uulitsate jõed,
Mis kihavad ja leidvad salakäike,
Et suubuda, kus .....
Kaitseingel
Mu kaitseingel lahkus
rebides lahti maast
Kas oli tal valusam elu
ja murederohkem ta hing
Ta oli nii lahke ja armas
Tal süda soojust ja armu täis
Nüüd taevasse päriselt minna
ihkas ta kurnatud hing
Tean,võimsamat kaitset
ta mullu
saab jagada pilvede pealt
Teispoolsuses kohtume jälle
seniks inglisilm minu peal
Tulease
1.
All akna ähmub õudus-öine aid:
Ah, sadusid, mis kunagi ei lõpe
Ja oma alguse, teab millal said!
Kõik tuba langend mingi tusa tõppe –
Kuis õhkub nukrust seinte tuhmund kett
Ning nende vahel, heites peeglihõppe
Mustkurba varju, have siluett.
Kas mina see, kes nagu murtud mooni
On langutanud tühjaksjäänud kätt,
Pää maha kallutand all leinakrooni?
Kui hää, et hämar on ning silm ei seleta
Mu huulil nutukurret, kurbusjooni.
Ei miski, miski, miski peleta
Mu ümbert selle leina salajase,
Ei midagi mu seeski heleta:
Jäänd ainult südame suur tulea .....
Interiöörid
1.
Kuis pühib päikseräti kuldne kude
Nüüd noote musti pisaraid, ning häält
Ei ainust klahvistiku hammasrealt,
Kus sätendab tumm, valge naerupude.
Lamp – suure päikse väikene rivaal –
On ootel laual siidikleidi punas.
Ning seinal Mägi värvehõiskav maal:
Noor naine, kaetud silmil, hardus-lunas.
Siin tõuseb sohvapadjast, alles soojast,
Kui õietolmu naisejuukse lõhna,
On näha sammetpolstris väikse, kõhna
Käe aset: ühest heldest lilletoojast.
Kui verev marjakobar, viina uhkav,
Jäänd vaasi sinelusse nelgisari.
Ent nurkest hiilib hämaruse vari,
Pea .....
räpp
Olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti
Hadese klient, keda pimeduses nähti
Vaarao, kelle püramiide ei leita
Eksind hing, keda mitte keegi aita
Riimivabrik ja selle ainuke tööline
Kelle eesmärk pole magamine, söömine
Tahan elada ja ellu jääda
Elada, mitte oodata viimset päeva
Taon sõnu seina kui kiviraidur
Kõik otse südamest, valedest ma hoidun
Sõnu küll loobin, a mitte hooletult
Räpin oma moodi, pisut erapooletult
Loen sõnumeid ja kõiges kahtlen
Räppides ma suhtlen, rumalust nuhtlen
Ja südamest suure tüki kingin
Mitte istumiseks vaid seismiseks on pingid
.....
kallis
Igal hommikul kui ärkan
oled esimesena mõtteis mul
sinu kaunist naeratust märkan
suudluse õrna kinkida tahaks sul.
Kannan Sind kõikjal endaga kaasas
eriline koht on sul mu südames
mu armastus kaitseinglina saadab
sind kõigis neis rasketes hetkedes
sind kõigis neis elu retkedes.
Kallis ära karda
sa ei jää kunagi üksi
Su üle ma valvan
luban olla vastus
kõigele mida küsid.
Ref: Otsused mida ette võtad
nendes Sind alati toetan
pole need kõigest sõnad
ilusad mida poetan -
vaid tõotus ja armastus
Sinu vastu.
Kõiges .....
Mets
Mets mul saanud suureks sõbraks,
ta minu vastu lahke, hea.
Mind avasüli võtab vastu
ja hirm on mulle võõras seal.
Metsas pole jutustavaid seinu,
kõik jutt läeb' tuules kaduma.
Nii hea on metsas kurta ja ahastada
lasta pisaratel vabalt voolata.
Mets püha on ja nii vaba,
siin hingad hoopis teisiti.
Kui tõelist rahu tunda tahad,
tule metsa alati.
Siin hingad hoopis teisiti...
Kurvad rõõmud
Oh, palju läinud – ehk kõik ju läinud?
Kuis kees mu sees!
Ma sulen silmad, nad palju näinud –
Mis ootab ees?
Kuid surmahirmus mind häkki valdab
Uus elusööst,
Ja uuest hing end päästa maldab
Sest tühjus-ööst.
Võin rõõmustada, võin kurvastada
Kui keegi muu,
Võin harrastada, võin armastada
Kui keegi muu!
Veel käed mul kaunid, veel käed mul valged
Ja närblikud,
Kui iial enne mu nukrad palged
Nüüd veetlikud.
Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,
Kui kunagi;
Ja mina valvel ja mina varmsam,
Kui kunagi!
Kui sinisilmne on suvetaeva
Akvamariin,
.....
SAAREMAA RANNAL: II.
Ei kalju seinale kirjutada ma oma mälestust
mõtlegi.
Nüüd ranna liivasse oma jälje ma astun,
mujal’ ei tõtlegi.
Ei tulesambana juhatama ma Tõotud maale ka
olnud mees.
Nüüd jälgin, mähitud mühasse, ranna viiru
keerlevat oma ees.
Ei vii see kuhugi välja vistist. Ehk Hundva-
ninale jõuan ma.
Oh tulge, tuuled, ja laulge, lained! Teid olen
tervitand lauldes ka.
Käin paljajalu, aeg-ajalt tunnen nii laine
löökide riivamist.
Hallrohelise vee veerul lahes näen laeva
ankrute hiivamist.
Esimene koolikell
Alles lasteaias käisin,
nüüd jalge ees on koolitee,
Mul pisut ärevust on sees
ja magus tunne südames.
Mul tähed selged,
numbrid ka,
hakkasin varakult õppima,
ema ja isa ei pidanud sundima.
Hämaratel õhtutel,
tähti taevas lugesin
ja kui teki alla pugesin,
siis sala, aabitsast tähti kokku veerisin.
Vahest kiisule kallile,
tegin mitu, mitu paid.
Paid kõik kokku lugesin,
meelde jätsin, kordasin.
Oma nime seina peale maalisin,
ühe silmaga ema pilku hiilisin.
Isa muheles ja vaatas,
prille ninal kohendas.
Raamatu siis ette võttis,
teadusele end pühendas.
.....
Ma olen pannud segast
Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand
ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad
ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid
ka kahhelkive seina
ei oska laduda
ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda
siuts
upu või uju
teekond ei suju
süda ei kanna
unustand ranna
virts mis virts
sõua ja sõua
kuskile ei jõua
sein on ees
soga on sees
virtsavees
miks keegi ei anna
keegi ei paku
söödavat pole
näri või laku
virtsade virts
sitta see sirts
see kõigest virts
paras paik
kes pirts
Sanya
Vanaema armas köök
Minu vanaema köök on pisike,
aga ta on nii kallis minule.
Alati, kui vanaemale külla läen
on see minu suur rõõmu-ja õnnepäev.
Minu vanaema on nii lahke ja hea,
tema koogilõhnalist pisikest kööki armastan- ta teab.
Köögilaual linik pitsiline,
selle heegeldas mu vanaema ise,
Põrandal narmastega vaip on maas,
seinal ripub ajahambast puretud vana maal.
Köögiaknal väiksel,
suurte lilledega kardin on ees.
Ja alati, kui kardina vahelt sisse piilub päike
ja väikest kööki valgustab,
siis märkan vanaema põsilt rõõmuläiget,
oh, kuidas ta rõõmustab!
Köà .....
SENTIMENTAALNE LAULUKE
Kord elas üks kuningatütar seal Sooria-Mooria maal. Ta kandis kuldseid kingi ja liblikatiibadest rüüd.
Ja kui ta seal tantsis ja tiirutas, täht tilisev otsa ees, nii ilus ta oli, et peegelgi ta pilgu all kumama lõi.
Oh peeglike, peeglike seinal,
kas tohib sind uskuda? Oma ainuarmsama silmi ma siiski pean uskuma.
See õnnelik kuningatütar seal Sooria-Mooria maal oma kuldsetes sinistes saalides aina hõljus ja uneles.
Oh peeglike, peeglike seinal, küll oled sa tolmu täis! Ja kuldse käisega hakkas ta peeglit nühkima.
Oh peeglike, peeglike seinal, mis on sinuga juhtun .....
