Sõnale sein leiti 292 luuletust
reaalsus
Piirid kus kaob
reaalsus ja
sügaval alateadvuses
mille all on klaasist
põrand ja ees klaasist
sein.
Saladusi täis on
selle klaasi taga
eraldi maailm -
kus võimatust saab
võimalik ja need
olemata suhted
maha surutud tunded
kaugemaisse soppi
ununenud unistus.
See on maailm kus
elame me unedes
ja sureme ärgates -
sooviga mitte sealt
lahkuda.
Reaalsuse sees
veel üks reaalsus
kus kokku saavad
ideaalsus ja
petteunelm.
Piirid kus kaob
reaalsus ja ootamas
meid kohtamata inimesed
loomata mälestused
kogemata tunded -
Aga millise reaalsuse .....
mõttemaailm piiritu
Mõttemaailm piiritu .. seina müüritud enese piinades
neli seina, väikene aken tühine lootus üksilduses
loe mu samme.. kuniks tuhmuvad Su jäljed liival
vajun sügavalt .. vajun valusalt läbi unistuste.
Kulda väärt hetki ... mille tähendus ajapikku kaob
tagant järele mõeldes.. valgub laiali nende ilu
kui süsimust masenduses maalitud vesivärv
ning südamest mis lubasid -
jäänud vaid roiskunud valede aroom.
ma silmasin noid pealtkuulajaid
ma silmasin noid pealtkuulajaid
läbi ukse lukuaugu
üks neist kulistas klaasi
tühjaks ja surus vastu seina.
Piim nirises ojaks
põrandale -
nagu mõtted
mida üritati
luurata.
mõtlesin endamisi
on ikka hea et
hingele lõin
helikindlad seinad.
Alateadvus viimaks
käivitas alarmi -
sireeni kriiskava.
ma silmasin noid pealtkuulajaid
läbi ukse lukuaugu
nende kõrvadest ...
nende kõrvadest -
purskus patune veri.
ja mina naersin.
Valjult. Hüsteeriliselt.
Nende pilgud tardusid
nende elud kadusid -
alles jäi vaid
nuhkide armetud ..
isiksu .....
kallis
Igal hommikul kui ärkan
oled esimesena mõtteis mul
sinu kaunist naeratust märkan
suudluse õrna kinkida tahaks sul.
Kannan Sind kõikjal endaga kaasas
eriline koht on sul mu südames
mu armastus kaitseinglina saadab
sind kõigis neis rasketes hetkedes
sind kõigis neis elu retkedes.
Kallis ära karda
sa ei jää kunagi üksi
Su üle ma valvan
luban olla vastus
kõigele mida küsid.
Ref: Otsused mida ette võtad
nendes Sind alati toetan
pole need kõigest sõnad
ilusad mida poetan -
vaid tõotus ja armastus
Sinu vastu.
Kõiges .....
kallis ema
Kallis ema nähes Sinu silmis
kurbust murdub miski mu sees
oled minu jaoks loodud kaitseingliks
see kes mulle elu on kinkind
nii valus on kui Sul silmad vees.
Oma helluse ja armastusega
mida oled jaganud piiritult
pole Sa ära teeninud julmust
valesid ja probleeme mis
praegu Sinu ellu musti pilvi
ning äikest on toonud vaid.
Palun ära vandu kõigele sellele alla
ma luban homne parema endaga toob
Oluline ja tähtis oled mu jaoks
isegi kui tunned et päike kaob -
mõtle minu ja teistele neil hetkedel
lubame särada rohkem kui miljon päiksekiirt
nagu Sina olid seda siis .....
esimene kodu
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks.
Ajapikku seegi paik
mälestuste hõlma
vajub -
jäävad meenutused vaid.
Ometi oli siin meie
esimene ühine kodu
reaalsuse eest peitu -
pugemiseks varjupaik.
Nende seinte vahel
ühel ilusal õhtul
sõrmuse pistsin
Sul sõrme -
sain oma elu parima
jaatava vastuse.
365 päeva abielu täitus
väikses kahetoalises
korteris mis tundus
just tol hetkeil meile
nii hubane ja kodune.
Klõpsatab lukk
uks jääb suletuks
aga meie südamete
kodu jääb kõikjal
üksteisele avatuks...
eksisteerib rahu ja kaos
eksisteerib siin rahu ja kaos
neil seintel nimed on kriipind
küünla valgel loed kes viibind
otsinud väljapääsu igast praost
valgust - millel määratud elu hind.
saatuse kaalud ei kehtesta end
hoopiski on balansist väljas
ootab ees tasakaaluta lend
lummavalt tühjad kosmilised väljad.
mäletad sa nüüd veelgi neid radu
kord unistasid reisida nende taha
soovisid alati peale tähtede sadu
astudes laeva jättes elatud maha.
eksisteerib siin rahu ja kaos
oma initsiaalid siia kriipind
küünla valgel loed olen viibind
minu elu on nende hingeliste koobaste hind
la .....
põlevad tikud
ära loobi tühjalt sõnu
nagu põlevaid tikke
vastu süütu südame seinu -
nendest haavadest
jäävad põletusarmid
meelde tuletama
armastuse valu.
pigem tee tunnetega
lihtsuse imelist ilu
keerulised teod jäta
muinasjuttudesse maha -
siinses elus peame
kunagi ju surema me
kõik lihtinimesena.
x generatsioon
tunnen peas mõtlemata mõtete raskust see surub
täitma võimatust võimalikuks osaliselt neist
meeleolu aju funktsioneerimises kõrgeks rusub
on kahestunud isiksuses üksmeelne vastuseis.
vasak käsi - parema käe elusolemise lämmatab
pöörates südames sisemised taskud pahempidi
emotsioonitu tunnete vaesuse vaegus hämmastab
lugedes üle mälestustena vorbitud sandisendid.
lootes enda inimvaret külmast talvest päästa
muretseda kord sajandis käivale rongile pilet
verepisarate punane määrduvalt määrib räästa
leemeks kogud patta kus kingatallad ja sinel.
kül .....
näiline rikkus
tinast raskust täis mõtted ja keha
raha orjusesse oleme müünud me end
koidikust saab halastamatult eha
üksilduseks kujuneb nii aja lend.
uhked autod pargitud ostukeskuse ees
silmini täis käruga seisavad järjekorras
vaesest - vaesemad on sisemuses sees
armastuse vajadust krediitkaart ei korva
õhtune veinipokaal rõõmu asendusaineks
kainenedes kandub öös silmadesse veeks.
bussipeatuses seal seisan mina
mõned eurod surutud südametasku
elektrita valgustuseks taevasina
on millega minna homsele vastu...
samas kui kõrval eramajas naer
kostub mille hoovis vä .....
kesköised laevad
veereb päike õhtul pilvede taha peitu
kostub õuest veel maanteel autode sumin
tänavavalgustite kumal pimeduses ei heitu
naaberkorterist unejutuks ühtlane häälekõmin.
puud aknast sisse varjudega poevad
okstega joonistades seintele maailma
sekundid seal päevadeks nad loevad
vajub uneliiva raskus kiiresti silma
veavad meid reisijatena teise ilma
kesköised laste veavad kaubalaevad.
hommikul ärgates kas enam mäletad
kaadreid mis sai mõtetena nähtud
mustvalgena - värvilisena hääleta
emotsioonidele kogetule öös lähtud.
see olen ju mina
Kas peegel on liialt täis kriime
või on ta pööratud seina poole
sest enam ma ei näe Sinu sisse
mõistmaks mis Sind vaevab
muudab Sinu tujusid väga
tihti viimasel ajal.
Sinu huuled kõnelevad
segaselt, kiirelt ja
ärrituvalt asjadest
tegudest inimestest
kes viinud endast välja
röövinud enesekindluse.
Kallis see olen ju mina
kes on näinud Sinu
sisemise ja välimise peegli
ühtivat ilu sära palun
ära ela pahameelt minu peal -
hoopiski räägi mulle oma valu südamelt ära.
inglid
Paljudele Sa näole naeratuse tõid
lastele oma saatega hubased kodud lõid
aidata nõrgemaid oli Sinu missioon
heldus ja armastus olid visioon
Sellel maapealsel taevasel teekonnal.
Aeg sai pööratud ümber nõnda ruttu
kadusid igavikku täitvasse uttu
südamed täis ängistavat leina
vaikivad ka kaotusevalust palati seinad.
Jumalal inglitest jäänud väheks
kutsus Ta Sinusuguse erilise enda juurde
nüüd kui lähed taevasse süütad tähed
teame mõelda Sinule õhtuti neid nähes
et oled pääsenud kuningriiki suurde -
SAMA SUURDE NAGU OLID SINA INIMESENA.
viimane päev
kui tuleb su elu viimane päev
ning su seinad ümber langevad
need mis varjanud olemust nii
sügavalt keelatud pilkude eest.
võõrad sinu sisemust loevad
kui avatud raamatut isukalt
magusad patud peitu ei jää
valus tõde kistud tükkideks.
mälestuste fotoslaidid sinu
signatuuriga ostetakse nüüd
tühise tasu eest minevikku
maise keha mullaks siis müüd.
enam ei pea tundma häbi
öösse veel lahkumise hõik
hommikuks saanud on läbi
järjekordne õpetlik elulõik.
elu kortermajas
kusagil karjub laps ja haugub koer
keegi prõmmides suleb korteriukse
kostub irvakil aknast suvalise naer
kõrvas peksab rahutu südametukse.
unetult varahommikul veel lebad
ühtlaseks kogumikuks sulanud kisa
maailmas hullumeelses siin elad
kus allkorrusel naabriks purjakil isa.
trepikojas on nostalgiline mineviku lõhn
astmed kulunud ning seinal värv laiguline
öösiti hiilib siin surma siluett näljast kõhn
kel silmis pilk nõnda inimlikult kurvamaiguline.
tänagi öösel paistab tavapäraselt tähed ja kuu
kõik tunduks nagu olevat eilse sarnaselt sama
mis sest .....
Tõe Reliikvia
Enne kuulmatu, kuidas järjekordne trubatuur, täitmata oma lubadust,
vaid põgenes surma suust, inim loomus muutmatu, kui ta ei kuulanud,
Tõde, põgenev ja nõme, läbi sõrme piiluv, ilkuv, kaela lõugadest
ta ila tilgub, ja see söövitab, päeva röövimas, õigeks ennast röökimas,
kõik ta teod Väärikad, kui nende abil sööki saab, mööda nööri õpind kõndima,
seaduse silmuses, hirmudes, võtad osa süsteemist- oled osa viirusest,
Sest see on inimeselt inimesele üle kantav, ja rumalale tõesti Lihtsam Tee on nakkav,
Kui sa vaid mõistaksid, siis terve elu oma rööpais .....
Põrandale valgunud tint [1]
Kontseptsioon on olla loov, igavlem loom, et teada saada, mida toob noot,
mida tabada, mitte jääda magama, anda talle palava, mööda rada mida rabada,
kui elu ei halasta, tagasi enese tagalas, enest positsioonilt tagandand,
nõnda akent suutes avada, kadunud kõik paganad, välja valamas, tõelist tagamaad,
arvavad nad kuid saanud ajud neil haavata, ei lõppe ükski segadus draamata,
plahvatab kaan pealt, kes teab, kuidas sõnu seab see aristrokraat seal peas,
nõnda rihmast ennast seaks, tõmmanud kuid peaks, hoogu maha võtma,
enam teistele kasu teenima ei tõtta, kui ülbad saad v .....
sügisball
tasa raevun mul tilguvad räästad
kõlukülmust kurk kōrvuni vööl
laiad laaned sees graffitud seinad
hilisõhtuni valutan tööd
pime pisku mis lubatud silmale
sulab näppudelt jahune leib
narrinägusid naerdakse viluks
nende kulul käib sügiseball
sinkjashalliks surm suudleb kord huuled
raudne voorimees kodu koob tee
turuplatsidel kirkad on hinnad
hingemüümata mõned on veel.
puts.®
Jah, vaid murduda saavad südamed
mis armastust on täis
Ja mõnikord võidvad viimased
Sa ütled et kaotasid
Ma vastan, et sulle vaid näis.
Jah, me võime otsides leida
Ammu kaotatud sõnu
Ja sel samal hetkel need uuesti peita
Et saaks salaja vältida
Neist sönadest tekkinud mõju
Jah, tihti me arvame et näeme
Kõike mis seisab meie ees
Ja arvame siis kohe et teame
Kuid tegelikult ei pruugi me iial
Teada tõde
Mis peitub nähtud asjade sees
Jah, seinte peal ripuvad pildid
Sa ütled: need jutustavad lugu
Et pildid on sildid
Kuid sa ei ulatu nägema
Piltide taha
.....