Sõnale sein leiti 292 luuletust
Pläraleerukedaaknapealteileitud
Tindist imbunud vihikute saaga,
pastakas mis mu tähelepanu ja käe
suutis ärandada,
äratab ta mu harva,
unistuse-tõsiduse, luulest,
nõnda tugevalt ta kulgeb,
üle valgete tühimikke,
immutades arusaamise mustrid,
kavandile,
läbi vastandlike, samas lihtne,
see kuidas õitsema viljeldab lille,
Enamik kes selle tindiga kohtunud,
on suht kindlad, et ta on osa mu käest,
lõbusast väest, õdusalt päev.
mööda lüüriliselt taas mul läeeb,
ja ma teda iial ei pilland,su kohtulikku hinnangut
lihtsustan virkalt,eesmärki mida ma silman, virutan kirja,
nõrgukeste hala mind .....
Su maja seinad on klaasist
Ma
Jah ma kõnnin mööda seinu,
sellest ajast saadik kui vaatasid telkut,
oli elu täis veidrust, üks ütleks seiklus,
teisel lihtsalt arengu peetus, ja see ei lõppe,
see infiltreerunud me igapäeva kõnne,
Saavutanud mõttelise mõõtme,
kogu populatsiooni üle võime,
Nüüd siin sõimes tõsidust ei märka,
pshühioosi hoogudes haru harva
fookusega näkkab, ja siis panevad ka härga,
tähelepanu ees kõigil värdjana vaja ju näida,
tehke pilti, kuidas mu aju läks rikki,
viibin oma närvide piiril niigi, tahan kuuluda,
igasuguse moraali selle nimel unustan,
olen haige, .....
Lootes
Kuskil kaugel keegi ehk ootab sind,
keegi kes armastust ootab.
Lootes, et armastus leiab kord mind,
mõeldes, et ehk keegi kuskil sama loodab.
Loodab, et ehk armastus leiab tee tema juurde,
et kaitseingel satub ta teele.
Lootes, et armastus täidab ta südame, suure,
muudab soojaks ta südame ja rõõmsaks ta meele.
Ilusmees
Ei oska ehitada maja
pesen nõusid kui on vaja
ei julge nüpeldada pätti
tihti nutan pisar taskurätti
Autot putitada ma ei malda
vaevu üles leian õlivarda
ükskord murdma pidin kaela
lüües seina ühte naela
Raske öelda mul kui mehel
et mu käsi liialt vedel
haamri hoidmiseks kuid vilus
oskan olla lihtsalt ilus
Kalts
Lendan peale maru ägedalt,
tegelt alles häälestan, jälgin maske,
ja kuidas draama trupp hakkab näitlema,
käitlen ma, ainult sõnu, mille just
püüdsin õhust, tõhus teil skeem,
kuid selle lõhun, kui peatamatult,
Vabanevate värsside energial sõtkun,
lojaalne tõe sõdur, dissidentsi ei külva,
pigem jälgin mis seal peasses mõlgub,
edasi ja tagasi, laiali selle pagasi sul seal;
ammu juba jagasin, enamus teist- sitta kanti arvasid,
võrdlesid, uhkuse tõttu lõhkesid,
teisi sõnu kiirelt läbi põlesid,
raamitletud-kammitsetud see mõtete mõõtmestik,
Tänapäääee .....
Õhuke Joon(1)
Süda peksab rinnus, kuhu kadus kõik see kindlus,
vägivaldsus liialdab mu ümbruse, kui kokku korjan oma killud,
kauua aega ma siin igavikus juba viitnud, tõde justkui mosaiik,
mis just valmis saamise hetkel paigast jälle nihkus,
näen iga killu kirkust, terviku lihtsust,
kogetava kompleksust,koos mõjudel, lõbu teen,
õhtu eel, jälgin oma meelt,kes seal sees kõneleb,
ei ma tõrele, suht suht nõme see
,kui ei suuda mokka hoida vagusi, samas kui otse närvi
,seda risti löömis naela tagusin, suurem mõõn on tulemas,
ma olen üritanud peita, suutis ta mu alati leida,
e .....
Minu sees on üks koht!
Minu sees on üks koht,
üks ruum - seinte, lae, põrandaga.
Minu peas varitseb oht,
hukkamine trummipõrinaga.
Selles toas on soe ja vaikne,
südamelööke on kuulda.
Mõtlemine on jäik ja kaine,
nõrkus - hävitada ja muuta.
On tunda lõhnu, näha valgust,
suus mahlakust, pehmet maitset.
Märkan - keel teeb tapatööga algust,
miski ei paku kaitset.
Kui vaid ruum m(s)inu sees.
Siidisabad
Mul külas käis ühed eriskummalised olendid.
Müstilised, mustjad ning mõnusalt siidised.
Sisisedes, sillerdades seinast väljusid.
Neid polnud palju, umbes kuus või nii
Tulid kaugelt, sealt kus mõistusel on piir.
Soovisid anda ühele Meist ligipääsu
infoookeani kus negatiivne on väär.
Teadmisi pea kõigest,
mis olnud, mis veel ees.
Keegi, kes räägiks kõigi eest
ning juhataks karja õndsuse teel
Ei oskanud mina valida,
keda nad võiks võtta harida.
Tundub, et maailm pole valmis veel
käima jumalikku teed.
Mitte kaua
"kell on kaheksa
avan ukse
kõnnin oma kabiini
olen üksi
avan arvuti
paberid lauale
ja mõtlen
kaua veel
ma jaksan
mitte kaua"
loovus sureb viimasena
ütles poeet
ja hüppas kuuekordse
büroohoone katuselt alla
surnukeha juurde
koguneb rahvast
mõned kiljuvad
mõned spekuleerivad
„õnnetu armastus vast“
„õnnetu elu, jah“
tuleb politseinik
„tavaline reede hommik“
lapse EMA
Oled parim ema - kas ise seda üldse tead?
samuti kui kuld on pilk mis tema silmis näed
samuti kui süda soojad on su käed
kui hellalt silitavad oma tibu pead
Oled elu talle andnud
vaid seda kaitsnud hoidnud
lohutanud nukraid nutte
lugenud rõõmsaid unejutte
Oled tema kaitseingel
paistku sulle virmaliste valgus
ei see ole lõpp või algus
vaid teekond mida sammud
Mitte, et see midagi ütleks
aga nii see välja tuleb.
Appi, appi appi,
kass on ära läinud....
vist läks kappi.
Koer on sahtlis
taskutes kahvlid.
Riiulitel tähetolm-haldjapuru.
Ära seda küll ninna suru.
Taevas lendleb kiviklibu.
Ülisuur, helesinine tibu
põikleb ja pusib.
Kuid ikka õhus ei püsi.
Lillad elevandid lontidel kükitavad
kohas kus maa ja taeva piiri pole.
Island, kui kole.
Neli näljast nõrkevat nirki niblivad niudevöölt ninanipsu.
Jõllitavad Ilvese kenat kikilipsu.
Kuusikustki kostub hääli.
Dissidendid säälgi.
Ümber nurga ilmub sein, .....
Basseinis
Kui ujumas käisin oli vesi kloorine ja märg
ja surutud vannitoa kahhelplaatide vahele.
Vee läbipaistvusel oli sügav-sinine värv,
temperatuuri polnudki, aga kui oli, siis pigem jahe.
Osa minust tahtnuks jäädagi basseini,
kus hõljuda on sama lihtne nagu unes.
See oli see osa, kes enne rüübanud veini
ja mitte millegi pärast polnud mures.
Tulevikuplaanid vastu taevast
Kord väiksena tahtsin saada ülekõige LOOMAARSTIKS
Olla alati haigustes ja vigastustes neile abiks
Soovisin ravida haavu, mis nukraks tegi vaesekesed
Olgu kannatajateks koerlased, kaslased või isegi ahvikesed
Kahjuks seda mõtet ei jätkunud enam kauaks
Kui aeg olnuks panna kutsut magama, muutunuks ma araks
Edasi piilusin ma POLITSEINIKU alale
Ega siis väikelapsel mõte suundugi mujale
Rallitada mööda tänavaid politseiautoga
Katusel põlemas vilkur sinipunase tulega
Päästa maailma kõige kurjematest pättidest
Säästa kalleid .....
Kui ma oskaks joonistada tunnet...
Kui ma oskaks joonistada tunnet
Värviks ma ta värvituks
Suure pintsliga annaksin jumet
Kuni sa saad üleni värvitud
Värvitud värvitu värviga tunded
Neid on nii palju sa kindlasti tunned
Värvitul värvil puuduvad piirid
Põrandale laiali visatud kriidid
Su joonistan seinale enda kõrvale
Värvitu kriidiga tõmban jooned
Kriidiga kõdi teen su kõrvale
Põsel sul naerupisar joon need
Võtan teise värvitu värvi
Joonistan su raamile huuled
Võtan seljast sul särgi
Sosistan kõrva kas kuuled
Vean näpuga sulle nüüd silmi
Piidlen nendesse nii läbi sinu
.....
Meie jäljed....
Su järgi tahan joosta läbi kastese heina...
Põlvini rohus püüda su jälgi...
Suudlusteks suruda sind vastu seina....
Sõõmudena hingata.. Lõhnad hommiku järgi
Su puudutus kui leebe hommiku-hõngus
Libistades sõrmede vahelt läbi su juust
Olen seotud su külge kui ihade lõngus
Seisame vaikides ei sõnad välju suust
Aplalt kikivarvul märjal rohul seista nii
Tunda tõusva päikese kuumust
Ei tema saabumine minema meid vii
Pole ruttu… tulemisel piisab ühest sammust
Kriitvalgel seinal on nüüd me jäljed..
Nii pinnapeal.. Samas nii sügavad
Kuivand kaste .....
Saa ütlesid et,:"andestan kõik sul"
kui armastan sind,
vihkan isend,
sest su ma hülgasin
su hinges tapsin.
Südamed lõhkus kell,
armastus suri sel hetkel
vaid sina elad mina kaon
pead vastu seina taon.
Kas andestad mul
sa vastasid kunagi
"andestan kõik sul"
seda ei uskunud toonagi.
Kuis ma endile andestan
ütle saa,
sinuse armumist kadestan,
ma pole enam see,
kes oleks kui pärlikee
sädelus on läind
hing on surnd
Ma ei taha sõprust vaid armastust!
Ma kardan inimesi
Kardan olla üksi
Sest köik keda ma imetlesin
Tömbasid alla mu püksid
Jätsid mind pimedusse
Jätsid mind maha
Töbasid välja selle imetluse mu seest
Löid noa selja taha
Kardan olla söber
Vb olen lihtsalt nöder
Vaikimine kuld, rääkimine höbe
Elu on karm ja kröbe
Kuumutab kui hull
Kuni vaimuhaigust pöded
Näitab sulle tuld
Kuni oled söge
Jah.... Ma kardan olla su söber
Las ma ütlen teile
See mis juhtus eile
Jagasin oma südame teile
Rebisite selle puruks, ei tundnud leina
Nüüd peksan pead vastu seina
Antsite mul tuld kui mina andsin leib .....
Kärbsed
Kustutan tule, lambipirnis hõõgub
miski oranžikalt ja kustub.
Siin pimedas toas tunnen end löödult,
lendab kärbes aknaklaasi vastu.
Ma ei küsi, kas ta sai haiget,
sest peagi uuesti ta seda teeb.
Me, inimvared kõik igatsusest haiged
ja mõte sellest meid haigemaks veel teeb.
Me nagu kari kärbseid lendame
ja lööme end vastu teiste laotud seinu.
Ja mitte ainu - korduvalt leiame
end läbi elamas kord tuntud leinu.
Me sumiseda terve öö pimedas toas
ülimalt valjusti võime
mõistmata, kui naeruväärne olla saab,
teha end kuuldavaks püüe.
Kedagi ei huv .....