Sõnale sein leiti 271 luuletust
midagi ehtsat
äkki linna serval sööklas
puhked nutma
lume lagust purjus sõimust
tuule käes ripakil aknast
tema räämas tahmund ruudust
et keegi elu su õde
litsiks rämedalt hõigub
midagi ses ilmas
ka kevadega pole muutund
hing vappudes
end tühjaks nutta nuuksub
kuni päikselaik seinalt
teda hellalt puutub
*
ma täna unes
nägin Su pisaraid
ärkasin üles
et kuivatada neid
kuid Sind ei olnud
tuul üksi käis trepil
tõi hangedelt lund
vastu akent peoga virutas
siis aihtus see ime tund
õitsva oksana
mis päeva end sirutas
*
ah millal see oli
lõi metsa lainetam .....
Rohkem ma enam luuletusi siia üles ei riputa. Aitäh, kõigile neile, kes viitsisid neid lugeda. Ehk pakkus pisukest huvi.
nagu poleks elugi
olnud midagi muud
kui üks lõputu
ajalehe lugemine
mõrvadest
liiklusõnnetusteste
hinna ja maksutõusudest
olemine mitte midagi muud
kui politseiülemate kuningate
ministrite
panga- ja vangladirektorite
linnas teatrite ees
näitlejate hiigelpiltide
vahetumistest osasaamine
sekka kevad suvi sügis talv
rakettide stardipositsioonidele
viimine
mõned põgusad kohtumised
õnnehetke ootused
suudlevate tudengite
märjaks saamine
raekoja purskkaevust
aja hammasrataste vahele
et kättpidi jäi mõnel meel
ja muidugi majade
varjud täpselt samal koh .....
Sõja 34. päev
ma ikka veel ei saa aru
mis sunnib meid hakkama
tapma oma vendi
kuidas muutuvad äkki
sellisteks hing ja süda
me terane aru
mitte hullunud peas
oh hoia mind ema
Presidendi käsklus
seersandi sõim
iga ülemuse võim
sõduri elu ja surma üle
ja sellest piisabki pühaks sõjaks
oh hoia mind ema
hoia mind ema
*
nii nagu tubaka suitsetajad
on aetud kohvikutest ja
kontoritest tänavale
olen minagi ajas olemiseks
otsinud endale luule jaoks ruumi
enamasti olen seal üksi
harva eksib sinna ära
mõni parm õlle jaoks
küsima rah .....
Mets
Mets mul saanud suureks sõbraks,
ta minu vastu lahke, hea.
Mind avasüli võtab vastu
ja hirm on mulle võõras seal.
Metsas pole jutustavaid seinu,
kõik jutt läeb' tuules kaduma.
Nii hea on metsas kurta ja ahastada
lasta pisaratel vabalt voolata.
Mets püha on ja nii vaba,
siin hingad hoopis teisiti.
Kui tõelist rahu tunda tahad,
tule metsa alati.
Siin hingad hoopis teisiti...
Tühisus
Täna mind kõnetab tühjus ja tühisus
enese- mõtete- tunnete tühisus
kajatult kõnetab maailma tühjus
maailma pöörete lõputu tühisus
Väärtused kajavad laupäeva leinal
alati ühel ja samal kell-ajal
seisatan enese väärtuste seinal
lasen kanda end kõlatul kadunud kajal
Maailma tühisus
enese tühisus
kõnetab täna
mu tühjus ja tühisus
Võtame valget ja väärtused värvime
ilma me pintslita- käsnata- rullita
uuele seinale tühisust kärnime
maailm ja mina end enam ei üllata
Seina peal tühjade tunnete tühisus
tõeliselt tühjade tunnete tühisus
.....
Ülestunnistus
Kordnik mul kiiresti andke blankett
tahaksin teatada rikutud seadusest
pange koheselt valmis kongid ja kett
tahaksin teatada südameheadusest
Nurjatu tõbras kes kohtles mind lahkelt
tunda saab kohe kus tõbraste koht
kaasake tugevaid kordnikke rohkelt
laialt on levimas headuse oht
Kirjeldan seda kes abikätt pakkus
vaadake silmisse- puudub sealt kuri
lahkus nüüd levimas linnas kui nakkus
temale tänu meis nurjatus suri
Andke andeks mu patuse eksinu võlad
ei suutnud ma lahkeisse silmisse süljata
jah tean et nüüd kohatult labaselt kõlan
torni või keldrisse palun mi .....
Mina
Liigun tuulena üle taeva,
paitan pilvedena õhku,
seilan kaugel tähelaeval
öösel koidikule vastu.
Voolan ojadena aasal,
sajan vihmana alla,
talvel valgel lumevaibal
päästan külmaiilid valla.
Nõnda vaikselt liigun ajas,
kaugel kõikjal kõiksuses,
olen olemas siin täna
oma kaotustes ja võitudes.
Elan meeltes ja südameis
ka siis kui mind pole,
kuni vastu tuleb ajasein,
vajun meeltest kaugemale.
- Tarmo Selter -
Ahastus
Kui karidele paisat laevakere
mu maja täis on ahastust ja puudust.
Sääl elutseb vaid hiirte kisklev pere
ja vihma katkisest lööb sisse ruudust.
Mis sest, et vahel retkeks kogun julgust,
et vahel tormis otsin elumärki,
mus ometigi sügis aimab hulgust,
kel märja kuue all ei ole särki.
Oo häbi, teotus! Kaugel rannakaril
hirm naerdes virutab mul' kaela nööri,
et peagi maas end leian jälle naril,
kus embab tuul mind läbi ahjulõõri,
kus rõskest kivimüürist ilmub ere
ja külm skelett, et vanduda mul' truudust,
kus järab seinu hiirte kisklev pere
ja sisse süg .....
SENTIMENTAALNE LAULUKE
Kord elas üks kuningatütar seal Sooria-Mooria maal. Ta kandis kuldseid kingi ja liblikatiibadest rüüd.
Ja kui ta seal tantsis ja tiirutas, täht tilisev otsa ees, nii ilus ta oli, et peegelgi ta pilgu all kumama lõi.
Oh peeglike, peeglike seinal,
kas tohib sind uskuda? Oma ainuarmsama silmi ma siiski pean uskuma.
See õnnelik kuningatütar seal Sooria-Mooria maal oma kuldsetes sinistes saalides aina hõljus ja uneles.
Oh peeglike, peeglike seinal, küll oled sa tolmu täis! Ja kuldse käisega hakkas ta peeglit nühkima.
Oh peeglike, peeglike seinal, mis on sinuga juhtun .....
INTERVJUU
Oi, kuidas ma kadestan Mägiste Marti! Sealt ta tuleb, õõtsudes oma agregaadil. Künnab, külvab ja kogub saagi ja ei leidu maamunal säärast lolli, kes söandaks väita, et see töö pole tarvilik. Ena, nüüd astub ta masinalt, proovib pihuga mulda — teretab seda kättpidi. Ta on tolmune ja kuldne ja tore - see maa isand, põldude kuningas, päikese sinasõber.
Juba viskavad puud pikki siniseid varje üle vanade ja värskete vagude. Tänaseks aitab! Viivita veel väheke, läheme koos, palub päike. Aga kodukotus kutsub ja korsten kiirustab: „Leem valmis, liha laguneb!", maalid .....
KAIGAS
Möödas on barbaarsed ajad, kus ei seadust ega korda pühaks peetud, vaid kus kaigas
kaika kombel kohut mõistis.
Olgu omad, olgu võõrad, olgu süüdlased või süütud, huupi kaigast keerutades taoti sisse päid ja hambaid.
Suurte kaikakangelaste töö jäi pooleli — ja kaigas, nagu tookord pihust pandi, konutab nüüd seina veeres.
Nõnda jändrik, nõnda vissis, ilma iluta ja auta. Ei tast kõlba mängumõõka vesta ega pudrunuia.
Seisab kaigas seina najal, seisab vaikselt ja peab silmas kõiki päid, mis liiga püsti, kõiki liiga sirgeid selgu,
kõiki neid, kel uued .....
Interiöörid
1.
Kuis pühib päikseräti kuldne kude
Nüüd noote musti pisaraid, ning häält
Ei ainust klahvistiku hammasrealt,
Kus sätendab tumm, valge naerupude.
Lamp – suure päikse väikene rivaal –
On ootel laual siidikleidi punas.
Ning seinal Mägi värvehõiskav maal:
Noor naine, kaetud silmil, hardus-lunas.
Siin tõuseb sohvapadjast, alles soojast,
Kui õietolmu naisejuukse lõhna,
On näha sammetpolstris väikse, kõhna
Käe aset: ühest heldest lilletoojast.
Kui verev marjakobar, viina uhkav,
Jäänd vaasi sinelusse nelgisari.
Ent nurkest hiilib hämaruse vari,
Pea .....
Hämar linn
1.
Talv. Koorub hämaruse hallis siidis
Bulvaari valgeist käsivartest linn.
Käib telegraafi traate pingul niidis
Kui kandlel tuulesõrm. Ma kuulatin.
Ju kostvad sekka auto kontrabassid
Ja saanikelle rõõmus tamburiin.
Reas rügemendid: hoonte hallid massid,
Silm silma vastu seismas nende vall,
Ning nukralt vaatvad ärklite grimassid.
Kuldkupli õhku heidet läikiv pall
Vaid kumab nõrgalt nagu tuhmund päike,
Ja doome õlgu mähib udushall.
Aeg-ajalt helbetab; kuis lume läike
Kui vahtu kandvad uulitsate jõed,
Mis kihavad ja leidvad salakäike,
Et suubuda, kus .....
Tulease
1.
All akna ähmub õudus-öine aid:
Ah, sadusid, mis kunagi ei lõpe
Ja oma alguse, teab millal said!
Kõik tuba langend mingi tusa tõppe –
Kuis õhkub nukrust seinte tuhmund kett
Ning nende vahel, heites peeglihõppe
Mustkurba varju, have siluett.
Kas mina see, kes nagu murtud mooni
On langutanud tühjaksjäänud kätt,
Pää maha kallutand all leinakrooni?
Kui hää, et hämar on ning silm ei seleta
Mu huulil nutukurret, kurbusjooni.
Ei miski, miski, miski peleta
Mu ümbert selle leina salajase,
Ei midagi mu seeski heleta:
Jäänd ainult südame suur tulea .....
Kurvad rõõmud
Oh, palju läinud – ehk kõik ju läinud?
Kuis kees mu sees!
Ma sulen silmad, nad palju näinud –
Mis ootab ees?
Kuid surmahirmus mind häkki valdab
Uus elusööst,
Ja uuest hing end päästa maldab
Sest tühjus-ööst.
Võin rõõmustada, võin kurvastada
Kui keegi muu,
Võin harrastada, võin armastada
Kui keegi muu!
Veel käed mul kaunid, veel käed mul valged
Ja närblikud,
Kui iial enne mu nukrad palged
Nüüd veetlikud.
Ja kõik on kaunim ja kõik on armsam,
Kui kunagi;
Ja mina valvel ja mina varmsam,
Kui kunagi!
Kui sinisilmne on suvetaeva
Akvamariin,
.....
SAAREMAA RANNAL: II.
Ei kalju seinale kirjutada ma oma mälestust
mõtlegi.
Nüüd ranna liivasse oma jälje ma astun,
mujal’ ei tõtlegi.
Ei tulesambana juhatama ma Tõotud maale ka
olnud mees.
Nüüd jälgin, mähitud mühasse, ranna viiru
keerlevat oma ees.
Ei vii see kuhugi välja vistist. Ehk Hundva-
ninale jõuan ma.
Oh tulge, tuuled, ja laulge, lained! Teid olen
tervitand lauldes ka.
Käin paljajalu, aeg-ajalt tunnen nii laine
löökide riivamist.
Hallrohelise vee veerul lahes näen laeva
ankrute hiivamist.
EKSTAAS
On päris kindel: jalge alla
jääb sulle tuge liiga vähe,
kui sa kõik tõkked teelt ei talla
ja mööda enesest ei lähe.
Kui suur on korraga su isu!
Hing, ära ohus karda hukku,
vaid senisest end lahti kisu
ja keera vanad uksed lukku!
Sind ümbritsevad jäised tuuled,
ööst kerkib tühi mägiahel.
Sa aimad sügavust ja kuuled
metsloomi kaljuseinte vahel.
Kui sa nüüd minna julgeks! Sillaks
su ees siis kuristikud käänduks,
hall kivi raskeid vilju pillaks
ja kiskjad alandlikult taanduks.
ü
MAALIJA LÕVIPUURIS
Maas skitsid kiskja rahutust kontuurist,
pilk purjus lainetava laka toonis .....
Tuulte teedel
Kihutavad, kihutavad hullund tuulte ratsud,
lakad, sabad vuhisevad, sõõrmeis tormi naeru.
Valjad võikalt kõlisevad, vastu taevaseina
kapjadest lööb jäisi naelu -
surma, karjeid, leina.
Inimene jõuetu, sa püsti käia katsud
rajal - idatuulte, läänetuulte iilest uhut.
Ümberringi kohiseb ja praksub, ulub võikalt.
Tuultest siia-sinna puhut,
kanarbikus põikad.
Tinavalge kuu, su puuslik, järel samme hiilib,
ja ta nõuab, ohvriks nõuab osa sinu verest.
Higiniiske käega haarab keegi rõivaist - karjud!
Haarajaga ühest perest -
need su oma varjud.
Lähed kadakate vahel vinges tuule .....
— Kalju Lepik
