Sõnale sein leiti 271 luuletust
Tulipunane vihmavari
Kui kõrgel olid lauad ja laed,
Kui lähedal oli päike,
Kui lähedal taevas,
Kui kaugel aed
ma olin väike.
Olin väike,
kuid ihkasin juba
rohkem kui nukku ja
nukutuba, rohkem,
kui pildivihku pihku,
rohkem, kui linnukest
pihku, täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem, kui tooreid
tikrimarju, rohkem,
rohkem, kui midagi muud
ihkasin, oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos, tõesti
mu südame ligi, mu kaenlas,
mu süles, kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase .....
Teadmatusest
See on ju täitsa võimatu
lüüa harilikku naela betoonseina
ma ei teadnudki et see võimatu on:
seepärast lihtsalt lõin naela sisse
See on ju täitsa võimatu
sellist inimest armastada
ma ei teadnudki et see võimatu on:
seepärast lihtsalt hakkasin armastama
Selles absurdses, meeletus elus
inimesed otsivad teineteist
ja vahel ka leiavad teineteist
hakkavad üksteist armastama
kuigi see võimatu on
Õhtulaul
Enam päikse kuldsest lõõsast
punut pärg mu pääd ei ehi.
Igast puust ja igast põõsast
hiilib mustas mantlis mehi.
Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?
Kes küll pühkis kullapuru
punetavalt pilvepangalt,
nühkis õiemustrid muru
hõberoheliselt kangalt.
Ära küsi. Pimedas ju
helkimas näed aknaruutu.
Koju nüüd! Sest öös on asju,
mille külge tark ei puutu.
Ronk
Ma istun kolde ees ja
see on siiski tõik,
et olen tühjas lossis.
Lahkunud on kõik.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Mul pisut õudne näib see
Nurgas kõrguv kapp.
See kapp on täis kassette.
Koldel mängib makk.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Ei kuule, kuidas kivi
vahel laulab kilk.
Ma olen rahulik, mul
püsib tema pilk.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Näe, tantsib tulekumas
seinal rippuv maal.
Ei sellest hubasemaks
muutu kõle saal.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Ma tõstan halu tulle.
Halust tilgub vaik.
Ei muutu valgemaks see
üksildane paik.
Mul ainsaks kaaslaseks on ronk.
Nüü .....
— Tõnu Trubetsky
Üha lühemaks jääb päev
Üha lühemaks jääb päev
ja kirjutatud sõna.
Viimne valgus.
vaimne igatsus.
Nii naiivne, napustavalt puhas ---
lapsekäega leitud luuletus.
Üha selgemaks saab seinal vari,
mis mind sünnist saati
painanud.
Ma ei osand kõnelda veel.
Sellest.
Aga juba olin aimanud.
Mõtle või ära mõtle
Mõtle või ära mõtle
Aidata keegi ei saa
Tundmata tõelist huvi
Asjade tagamaa
Hingeasjade vastu
Aiman aga ei näe
Nii nagu pime eesel
Komberdan üle mäe
Aga määratu jõuga
Haarab mind määramatus
Õpetaja viitab viiulile
vaatab tüdrukule otse silma sisse.
Neil on väike vaheaeg,
nad kuuldavalt ei helise.
Ära unusta siis sõrmeküüsi
lühikeseks lõigata,
muidu võid sa vigastada keeli.
Tüdruk hoiab sõrmeküüned korras,
lõikab kääridega, veidikene viilib.
Väike viilikene liigu .....
Ma olen pannud segast
Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand
ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad
ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid
ka kahhelkive seina
ei oska laduda
ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda
Aabitsas on...
aabitsas on kolmkümmend lehte
minul 2 silma
*
väike pilt on seinal:
mees läheb puiesteed mööda
ilm on soe
põues prantsuse keele õpik
*
me ei häbene mõnikord kallistada vanaisa
aga isa
*
tänav
mis on üldistuse jõud ühe päikeses soojenenud
aknaluugi kõrval
millesse on lõigatud süda
või mõni muu präänik
*
teatris kus usutakse
et kõik on võimalik
ei ole miski võimalik
teatris kus teatakse
et kõik ei ole võimalik
.....
Tunde tulnud ei ole, 2
Mehele.
Kas seda elu, mille erilisus
on selles linnus, selles kaselehes,
me mäletame?
Iga kõrs
on ühevõrra võõras, nagu praegu,
mil olen kinni arvatavas sisus,
aegajalt nähes ennast oma mehes.
Ja tundes üsas tulevasi aegu
ma mõtlen: valik --- tume sein,
ei märke,
mis näitaks uut ja senikogematut.
Ei oska näha. Vähe vaatamisest.
Mis aimu on
meil elus olemisest?
Mehest.
Mu mees on hull --- ta on nii tavaline,
ta juba kaua proovib tavalisust,
ta harjutand on üliharilikkust.
.....
Öö
1
Suule sulanud vaikusevaha.
Sinu silmadeküünlaid,
nendelt nõrguvaid vahatilku,
leeke värelevaid
vaatan jälle. Ja vaatan maha.
Suule sulanud vaikusevaha
sinu silmadeküünlaist.
Räägin, kuigi ei taha.
Vaikid. Sinul on vaist.
2
Te hoiate vist väga teineteist.
Suure õnne eest.
Mõnel suveöisel eesti külapeol
kultuurimaja sooja kiviseina
kui ma puutun oma kõigi
allesjäänud sõrmedega,
näen, et vastuolu minus on nii suur
nagu kogu inimlik kultuur.
Tuhandeis tubades
tuhandeis tubades õhtuti ärkab
selgete silmade tõelus
öösiti õitseb, lõhnab ja liigub
ühendab põhjatuid pilte
uksed on sulguvad minekud jäävad
hetki on peatada suutnud
küllap nii mõned. minuga jäävad
pildid mis mind on muutnud
sellest ei tohi. keegi ei usu.
usu, et pole vaja.
päikeselinn. ei ainsatki rusu.
minul on valge maja.
maailma äärel, seinaga serval,
aken on SISSEPOOLE
nii mina seisan enese kõrval
viibates eluloole
mineja, mine. tulija, tule
tuli
Kui mõtlen sinust
Sa oled armastus
Mu armastava keha rüppes
Sa oled puudutus
Mu väriseva südame seinal
Sa oled tunnetus
Mu käte soojuses
Sa oled vaikus
Mu kuumas kallistuses
Sa oled kaunis
Õitsvas armastuses
Sa oled hurmav
Lõhnavas suudluses
Sa oled samet
Põse puutes
Ja tuli iha silmades
Sa oled kõike mu jaoks
Kui mõtlen sinust.
Hirmutunne
Kõik on tasa,
kõik on vaga,
hommik piilub aknasse,
seinakell käib ühte rada,
aeg on liiga varane
Puuoksad väänlevad
pilvede poole
raagus ja lehitud
kusagil on kuusepuuke
kaunilt ära ehitud
Kuulda tasast tuulenuttu
akna taga vingumas,
ulgumine muutub valiks
tõmban ette kardina
Üksi olla ei ma tohiks
hirm ei lase uinuda
Auk kodus
Kas saad ära arvatada seda
miks sinust irdusin?
vajan aega õitseda
kui sind kogu aeg kuulasin;
on auk kodus
ja meie suhetes
on selleks teine moodus
pääseda süngetes vetes;
on auk seinas
mis kibedusest tekkis
ja lapsed on leinas
nende juured on sassis;
jah olen vihanud sind
ühtivus teinud mõlemale kurja
sa ei tea kuidas mõjutasid mind
nii läinud me tulevik nurja;
kas saad mulle õelda nüüd
miks vaja peret läks?
on hilja tunda süüd
soojus on kadunud jääks;
on auk kodus
ja pere suhetes
on auk kodus
ja ühistes mõtetes
miks sa oled kägu
miks ma ei olnud piisavalt
miks minu saavutused ei ole kylmikul
miks minu sitt kritseldus
ei ilusta su valget seina
miks minu pilt isaga
ei seisa raamis voodi k6rval
miks tema omad aga v6ivad?
miks mina olen halb
ja miks mina ei oska k2ituda
miks ma ei k2i kodus
miks ma pole see musterlaps?
miks ma saan sita
ja sa saad puhtalt
miks ma olen 16
ja pidin kasvama suureks
et teha ruumi sulle?
tegelikult sooviksin ka ma
et poleks pidanud kasvama
nii ruttu nii suureks
nii ruttu pesema pesu
tegema syya
k2ima poes
6htul teki peale panema
ja hommikul 2ra v6tma
iseendale h .....
Su sammud unenäo seinal
Su sammud öös
Kajavad mu unenäo seinal
Kui kõnnid sametisel heinal
Ning puistad oma tunde pärlite sadu
Ja kõnnid mööda meie
Kooskäidud radu
Seal kus käisime koos…
Mäletad naeratust?
Mille kinkisid südame
löökide kajas
Teades, et sinu käsi
Mind jalutades tuikuma ajas
Või oli see sinu kuumav suudlus
Mis segi ajas mu pea…
Mis minuga toimub, seda ma ei tea
Sest mõjud sa mulle just nii
Nagu sammude kaja
Unenäo öös…
Lastekodu
Maast madalast ma tundsin juba,
et ükskord minna tuleb mul
oma rada
Maha jätta lastekodu
Hoovid,koolid
Kaasa võtta sülemiga
head soovid
Lastekodus pole ema
On vaid kasvatajad,õpetajad
Toit on laual,tuba soe
Aga ikka pole see
Voodiski mul und ei tule
Mõtlen ema tulekule
Vaikselt tiksub seinal kell
Kus sa oled,ema hell!
Millal ükskord tunda saan,
kui musiga mind äratad?
Vastu naeratasksin sulle
Peidaks pea su sooja sülle
Küll siis näed!
Vaikselt siiski vajun unne
Kas sa tajud seda tunnet?
Kas eemal olles tunned ka?
Sul kuskil laps peab olema
Hommik kätte jõu .....
