Sõnale seis leiti 774 luuletust
Segane seis, unest mõjutatuna
lähme magama
see päev tiksub täis
juba eilseid minuteid
millel pole asu
ja udused silmad
ei näe enam leida valgust
kirjamustale mis paberile asetatud
küünlavalgel ööl
aita mööda saata see öö,
mis võiks olla kui erinevate kurbuste puhang
tormine, ent rahulik
vajalik, ent põletav
nii antidootne kui võimalik
milleks?
on asju, mida keegi ei tea,
see saladuse laegas, mida üks inimhing varjab
hoiab oma südame põuetaskus nagu kuivanud hernetera
lootes, et kellelegi on seesama hernes
kuskil seal samas põetasku hõlmas
tuul vuhiseb mööda ja vankrirattad kan .....
HingeMootor
Liigub
Nii kaua ta liigub
Kuid seisab ta teekond
Ei edasi ei tagasi
Üles ega alla
Vaid paigal seis ta tee on
Ta muudkui seisab
Väsimatult liigub
Vahel kiirelt vahel aeglaselt
Ühe koha peal kiigub
Alati ta peidus on
Keegi teda ei näe
Vaid kui haigeks jääb
Keegi ulatab tal käe
Aga kui ei jäägi haigeks
On tal lõpuks ikka kombeks
Aeglustada teekond
Mis igaühel sees on
03.02.2021; 15.16
Insident Comarketis
Vaja homseks korralikku toitu
et elaks üle pikka autosõitu
tulin Comarketisse
nüüd teel järjekorras kassasse;
ees seisab mees venekeelne
kassapidaja ka võõramaalane
ta rääkis aktsendis eesti keelt
aga kasutus tegi ikka head meelt;
ei saanud vene mees aru
muud keelt ju ei räägigi karu
ainult podises ja vaatas silma
teenusest jäigi ilma;
nii ta kolis mujale
see pilt ajas mu naerule
kui võõras riigikeelt ei tea
siis pole elu mugav ja hea
Tulnukas 2
Tuli valgus taevas
üks võõras liik kosmuselaevas
pljana seisis sauna ees
oranži vestiga mees;
ei tunne Valdist kohe ära
omavahel puudu on sära
käiakse teiste vitupeadega saunas
endine oss omadega paunas;
naine kingituseks sai suu valgeks
mehisem mees tuli marjaks
kes varjutas oma sõpra
abipolitseinikust vaese tõpra;
ja nearderdhaalaste kultus
puhtalt irooniast sõltus
Rait on arst ja abikaasa
ei jää vaktsiinist tasa;
Jarmo peidab end maa all
toas ümbritseb fooliumist vall
tõe rääkis, mis Eestis toimub
ja aeglaselt Tulnukas aimub;
ja isegi Päts
ja .....
mis inimene
mis inimene
endaga on teinud
mis elu sõna ajaga
tuhat aastat mööda
mingu hing ei parane
jääb katki seisab lahastes
kosmosestki vaadates
maa üleni rusudes haavades
miljardeid aastaid tähtede
põlemist jäises pimedas
kosmoses selleks oli tarvis
kui õde venda inimene
tapaks enda kõrval teist inimest
Tagant rääkija
Olen kiisuga ta toas
mõtlen, et katsun teda taas
istun voodi peal
ja tema vaade mujal seal;
seistes telefonitsi räägib
tähelepanu räigelt nöögib
mõtlen talle ligineda
pole midagi häbeneda;
mil ta toru otsas
mu käsi vastu kanni laksas
talle ja näo sisse toppisin
prakku, mida ninaga väristasin;
mõmisesin "KAJA!" ning
sai täis tüdruku hing
et mis ma talle ütlesin
lihtsalt selja taga esinesin;
olen tal tagant rääkija
otseses mõttes häkkija
tüdrukute jutu vahel
mil tõsine teema neil kahel
verisulis tüdruk
tüdruk, verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
libiseb läbi linnatänavate tolmust
valgusfooride plõginast
heitgaaside vinest
linnavarblaste säutsudest
prügikastide lehast
neoontulede kumast
kõurikukampade lärmist
läbi ja läbi
ja keegi ei tea
kui palju tahma jätab see retk
tema valgele kleidile
ja haprale hingele
jääb üle vaid loota!
vol. 2
tüdruk verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
seisab maakoha bussipeatuses
katusealuse varjus
ja nokitseb lahti pragunenud küünelakki...
läheduses lösutava maakooli
raske kahe poolega uks
on ta .....
Tormiline elu
Kirgede torm ja klatšijutud
kes ütles, et maal pole elu?
Väljaütlemata sõnad ja tegemata teod
nüüd kütavad sektoris melu.
On ülemus äkitse möku
alles seisti veel samal pool joont
ja naabrid kõrvalauulist
ei oma vähimat õigluse soont.
Me ise nii tragid ja õiged
seismas kogukonna asjade eest.
Kui heidaks ehk pilgu peegli,
kes vaatamas vastu sealt seest?
tri:nu
suht siiber
ei taha suitsetada, ei taha magada,
ei taha liikuda, ega lamada,
ei taha näha kõiki teisi,
ent üksildus, see hirmutas,
kui enesega vastamisi seisin.
mul pole tuju, et lugeda,
pole tuju, et miskit luua,
tunnen, kuis tahan tal' kaissu pugeda,
kuid ei suuda end ta kõrvale tuua.
kadunud on mu julgus,
alles veidike hellust,
palju kergem mul tundus,
endas hiljem sain selgust.
Natalya
Argipäevad saanud läbi
ning õhtud jälle valla
tehakse igalpool tobi
ei lasta öörahus olla;
sest semud ju peavad
saama kõrtsi istuma
oma päevadest kõnelevad
meel ei tohi hakata jahtuma;
ja ühel on eriline soov
nimelt uut naist leida
semudel peas suur proov
et üksik mees meelt ei heida;
leiaks paaritüdruku kauni
miniseelikus, pika ja saleda
säärane, millest räägib uni
kasvõi pagulane, keda;
on kuuldud juba rääkimas
kutsutakse ettekandja kohale
on mehed plaanimas
suure suuga kohtingut sõbrale;
vilistati ja käega viipas
eestlanna oma sõbra
uue .....
Kallile vennale
Mu reaalsustaju rebenes.
Ma ei pea midagi tegema,
ma tahan ja soovin.
Kardina taga kumab parem mina.
Kui pole telefone ega ekraane,
saan rahulikult kirjutada ja teha plaane.
Ka teistel on mulle häid ideid.
Mu vend on mulle kallis,
tal on vaja oma puhkeaega,
muidu süsteemid ei toimi.
Jah, võin alati helistada ja,
kuid pole vaja kõiki süsteeme minu pärast seisma panna.
Süsteemid töötavad.
Minu süsteemid ka.
Vennas on alati kullatükk!
Minu Eesti
Siin on Su mullased vallid,
järgi jäänd´ metsade viirg,
jah, jääd mulle alati kalliks
sinitaeva laotuses siin,
kus elame, rajame kodu,
austame omade keelt,
kõnnime isade radu,
olles oma emade meelt.
Hoides Sind südame sopis,
mängides hingede keelel,
ridades välja Sind toongi,
oled mul alati meeles.
- Tarmo Selter -
2024
Mis see siis oli tookord
See tunne kuidas on istuda künkal
tundmata küngast
selle märga heina
oma istmiku all
tajuda kuidas palav päike
ei paista mu peale
kuidas langev vihm
sajab minust mööda
kuidas kontideni pugev külm
ei puutu mind
See polekski nagu mu asi
või pole mina maailma
Millalgi pean seisma sellega vastamisi
endale silma vaatama
ja küsima
mis see siis tookord oli
Mismoodi ma muidu seletaksin
oma lastele
misasi on päike
ja kuidas see meid elus hoiab
misasi on vihm
mis põhjusel see sajab
mis on künka mõte kõige selle keskel
ja et milleks on meile vaja
luuüdini .....
veebruari öös pea kuklas
veebruari öös pea kuklas
taeva all seistes
see ilm on alles
täht pea kohal põleb
öös üksik koera hauge
kui keegi möödub
kuskil kaugel
mis peagi raugeb
suur must ja avar
me midagi ei tea
millest kõigest alles
veel miljard aastat
see ilm on vaba