Su suu on unustanud mu huulte hõõgumise silmad me armastuse puhtuse janu kui tihti mu pilk Sind üleni kallistades ka ei palunud anunud valus
Üdini öös, mina. Üksinda, varjude vahel. Vaikin, samas karjun. Pole kahju, see on tüüpiline. Endasse upun, kaon. Oma mõtteisse, fantaasiasse.
Roosiaias kasvab üks roos, nende kõrval seisavad kaks sõpra koos. Kui äkki üks tõstab käe ja sellest päevast, nende sõprus on siiani hoos!