Sõnale silmad leiti 985 luuletust
Ärata mind
Ärata mind
Ärata mind
Igavesse unne langemast
takista mind.
Ärata mind
Ärata mind
Ma vajan sind nii
kuidas saaksin ärgata
kui sind pole siin?
Korra avasid mu silmad,
ühe korra ava veel.
Kui ka korraks mind sa mõistad
on vaba su tee.
Ärata mind
Ärata mind
On rasked mu silmad
koorem raskem mu sees.
Ära uinu minuga
sinu kord ei ole veel.
Ärata mind,
ärata mind,
kasvõi korraks
ärata mind.
Näivusepilv
Kas see on vale,
kui ma väikeseid
peale sunnitud ateiste
täis majas laulan nõiasõnu
ja nad vaatavad mind
nagu ilmatust.
Suured säravad silmad
täis potensiaali saada
maailmaparandajaks
või sarimõrvariks.
On lummav vaadata
kuidas piirid langevad
ja muutuvad
täiuslikuks kaoseks
ja hinged ehivad end
sõnatolmuga, peites
vana maailma varje
varvaste ja sinisilmsuse
vahel ning ei püüagi
taastada võimu,
nagu see ükskord langes.
Väävlihingusest
ja porist määrdund,
sõitlemas ikka veel,
aga iial, iial enam
ei kordu see valelik
maailmakord .....
Seinast ja laest
Kas oled alanud seinast ja laest,
ainsamast kahvlist ja üksikust noast?
Alanud kruusast, savist ja paest -
sulgenud silmad, kus tuul puhub toast?
Kas oled leppinud päevad ja ööd,
et polegi paljukest, mida sa sööd,
et polegi midagi kui ainult tööd -
kuni on parajaks kasvanud vööd?
Kas oled vaadanud, kiiganud ellu
kaugelt - sest lähemalt ei ole lastud,
talletand pilte ja paiku su mällu,
et oleks jõudu, kui aeg tuleb vastu?
Kas oled kuulanud mõtteid ja juttu,
nagu seal polekski sinuga seotut?
Katsunud peitudes pageda uttu,
varjata iseend, näotut ja teotut?
K .....
Märguanne
Puhun lõkkele
su silmad,
armas uba:
aja-aja
idusid,
kevad juba!
Peagi tuleb
suvi, sügis,
saabub tali -
elu, mis sul käes,
ei ole
kõigest nali...
Hinga - hinga
julgemini
sisse sõõm,
allapoole kasvata
sügav rõõm!
Üles-üles,
maailm on ju
ärganud -
ja mina olen
sindki, kallis,
märganud!
/Mari Uri/
Kevadine päike
Päike, päike, päevakera,
ahendad me silmatera,
kissitad meid kurdudesse,
jagad varjumurdudesse.
Päike, päike, päevatera,
lähedane kauge, era...
Oled jälle meie valdus,
iga taim su poole kaldus!
Päike, päike, loo meil kevad,
õnnestugu paljud nemad,
pingutades silmapaari
ootavad kes tõusukaari.
Päike, päike, too meil kevad -
rõõmustavad lapsed, emad...
Kallistavad issid-emmed
südametest lumememmed.
/Mari*Uri/
Kes julgeb teotada armastust
Kes julgeb teotada armastust
armastust, mis süütu, naiivne, siiras vaid
Sa teotad ja pilkad kellegi armastust
kuid sa ei tea tema südame tagamaid.
Sa ei tea, mis uksed on avanenud
või mis väravad sulgunud selle armastuse ees
Sa ei tea, mille arvelt on teed tehtud
mida ohverdatud selle armastuse eest.
Sa ütled - ma naeran
puhast armastust leida võib vaid filmis
Kuid möödunud kannatust ja vaeva
ma näen, võib leida ka sinu silmist.
Palun pea vastu!
Mul süda valutab,
pisaraid üles kallutab.
Ma olen mures su pärast,
kas tuled läbi siit väravast.
Kas sa pead ikka vastu,
sest ma usun sinusse,
valguse poole astu,
ühine tagasi meie elusse.
Sa ei tohi veel lahkuda,
see ei saaks mu pähe mahtuda.
Palun ava oma silmad,
ja too tagasi head ilmad.
Kui ma tuleksin..
Kui ma tuleksin su juurde,
silmad täis mineviku valu.
Sina ju ei sosistaks tuulde,
'' anna mulle andeks palun.''
Sa võtsid mu silmadelt sära,
ainus, mis jäänud, on pisarad.
Sa võtsid kõik, mis said, ära,
peitmiseks kasutan kiharaid.
Kiharaid nagu kardinaid akna ees,
neid sulgedes,
ei tea meist mitte keegi,
mis toimub tegelikult seal sees.
Maivis L.
Kallis `ekraaniinimene`
Mis asi see on,
kui sa valid minu silmadesse vaatamise
asemel ekraani?
Nii, et kui mööduksid külmunud hingest,
jätaks ta hooletult möödudes kraavi.
Mis ilmas sa elad,
kui hommikusöögilauas on ainuke vestlus
Sinu jaoks illusoor piiksuvas seadmes?
Ei, sa ei küsi, ei huvitu,mis toimub neis kaastundlikes
alati sinuga sammunud nördinud sõprade peades.
Mis rõõmu sa tunned sealpool olematut elu, kus
laiub vaid tühjus ja lämmatav vaakum?
Kuid Sind ju ei ole ja vastused puuduvad, tundud mul nüüd
nagu janus Kurakum: tühi ja kuiv, ära kaotanud enda.
Loodan taasavastad .....
Maga, mu kallis
Maga, mu kallis, maga.
On puu meil akna taga,
ta pimedas vaikselt oma kiikuvaid oksasid kehitab
ja sulle oma südamelehtedega uniselt lehvitab
pärast päevatööd:
"Head ööd!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On kuu meil akna taga,
ta pilvede vahelt sulle magusasti naeratab läbi une,
nagu sind valgesse pehmesse vativoodisse heituma meelitaks:
"Tule, tule!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On tuul meil akna taga,
ta heasti tasakesi sulle oma kauneimat vileviisikest luulutab
ja kosutavat parimast paremat unenäolist muinasjuttu
kuulutab:
"V .....
Ilois
Olen lill,
õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani,
maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja,
väljast sisse äraostmatu
päikesekuu kehalik.
Mittenopitav nimetamatu,
hinge lahustav hindamatu,
kogemuspõhiselt hoomatav,
pühade aegadel pühitsetud…
Õnnelik.
/Mari*Uri/
Aja külaskäik
Tuli külla Olevik,
"Meelerahu" kaenlas.
Pärisin, et mis siis tema
kõrgeausust vaevas.
Kurtis, miks küll inimestel
pole teda vaja –
ehitavad kinnisvara,
ajaveedumaja!
Tuli külla Minevik,
uksel kitkus karvu,
mida juba, – olgem ausad -,
oli näha harvu.
Lausus: "Sõidan üle piiri,
saada metrojaama –
sest siin ma halvaloomuliselt
hakkan otsa saama!"
Tuli külla Tulevik,
ei tõstnud üldse pilku...
Ma ei püüdnud tema silmist
ühtki vihjevilku.
"Sõbrakene," ütlesin, "kui vaatad
ainult maha,
siis taevas, millest unistad,
jääb ju planeedi taha…!"
/Ma .....
peegel
ennustan tulevikku su silmadest
peegel
ei armu sa kunagi
aga ei põle ka tules ega upu vees
pisaraist rääkimata
hinge leppimine
võib kaua aega võtta
enne küll pudised liivaks kui vormud
kiviks klaasjaks
mis tahub ja talub
talub ja tahub
täiskuuööl neljapäevasel
mil su tütarvõrs näitab näpuga kuule
lausudes tead - see on tegelikult must auk
libainimeseks muutud
ja igavesti
nooreks
armastad elu
nii palju kui võimalik
nii vähe kui vajalik
nii palju et pidulik
nii tasa et salalik
Sanya
Parim osa meist
Parim osa meist
on meie lastes –
nende kerges
rõõmsas
hoogsas jala-astes,
nende kirkais
helgeis
puhtais särasilmis
töise argipäeva tõsielufilmis.
Parim osa meist
on meie kätes –
meie kallistustes
teretades,
jättes…
On me pihkudes,
mis silitavad pead,
loovad elu armastamisväärset,
head.
Parim osa meist
on meie sees –
olgu minevik me taga,
tulev ees…
See särab teemantina uhkelt meie rinnas
selles südames,
mis kõige kauni pinnas!
/Mari*Uri/
Näkkamas
Varem meeldis kapten -
nüüd meeldib tüürimees,
aga endal etelda
mul küll ei meeldi ees.
Varem meeldis kapten,
nüüd meeldib tüürimees,
sest kaptenitel nina
na liiga pilvedes:
on laev neil palju tähtsam,
kui madrused ja last…
Pupilli sisse mahub
vaid horisont või mast.
Varem meeldis kapten,
nüüd meeldib tüürimees –
aga mind nad imeta
ei leiagi ses vees!
/Mari*Uri/